Ebaküps mehelikkus väljendub Jumaliku Lapse arhetüübina

Poisi psühholoogia. Uimastimüütaja, ämbrisse astuv poliitik, naisenüpeldaja, pidevalt noriv ülemus, ninatark noorjuht, truudusetu abikaasa, firmajuhi tallalakkuja, ükskõikne koolinõunik, variserlik jutlustaja, jõuguliige; isa, kes eales ei saa mahti oma tütart koolitöös aidata; treener, kes oma silmapaistvaid hoolealuseid naeruvääristab; psühhoterapeut, kes alateadlikult enda ravialuste “sära” ründab ja neile mingisugust hallivõitu normaalsust pakub; pintsaklipslane ̶ kõigil neil meestel on midagi ühist. Nad on poisid, kes püüavad olla mehed. Nende püüdlus on ausameelne, sest keegi pole neile näidanud, missugune on küps meesterahvas. Nende “mehisus” on teesklus, mida enamik meist ei avastagi. Me peame niisuguse mehe kontrollivat, ähvardavat ja vaenulikku käitumist pidevalt eksikombel tugevuseks. Tõeliselt on aga tegemist varjatud haavatavuse ja nõrkusega, mis on iseloomulikud haavunud poisile.Õnnetuseks on enamik mehi kinnistunud ebaküpsel arengutasemel.