Depressioonis olles hakkame üle mõtlema, ikka neid samu mõtteid ketrama, lakkamatult ja kompulsiivselt mõtlema, näiteks selle üle, et kes on selles kõiges süüdi, kuidas me oleme ohvrid ja kui ebaaus ja halb või võimatu see olukord on. Ja selle asemel et seda olukorda lahendada ja oma enesetunnet parandada, loome seda laadi sisekõnelusega pigem segadust ja rahutust juurde, röövides endalt võime rahulikult ja eesmärgikindlalt tegutseda. Liigne mõistusele tuginemine võib moonutada meie loomulikku emotsionaalset tervist isegi sedavõrd, et me ei suudagi enam langetada eluterveid, endale kasulikke otsuseid, mida edukaks eluga toimetulekuks tegelikult vaja on.
Me teame, et inimesed on emotsionaalsed olendid ja oleme nüüd avastanud, et just emotsioonid juhivad ka meie valikuid ja panevad meid kas “jah” või “ei” ütlema. Põhimõtteliselt mõjutavad emotsioonid kogu meie käitumist ja harjumusi. Saime ka teada, et vaatamata sellele, et mõtlemine (tähenduse andmine või tõlgendamine) võib kiiresti mõjutada meie suhtumist sellesse olukorda, kuid valikud ise ei põhine mõtlemisel. Me võime küll mõelda, et peaksime tervislikumaid valikuid tegema, aga ainult sellest mõttest ei piisa, et me neid tõesti ka teeksime.
Kui tahame teha eluterveid valikuid, käituda elutervelt, elada elutervelt, siis peame ka olema terved ja tundma end tervena. See on tõesti ülioluline. Meenutage depressiooni algusaegu: kujutlege, et lähete tagasi sinna aega, kui tundsite esimesi ebamugavuse sümptomeid. Kui tajusite, et miski pole päris korras võiet miski teeb muret või on ebamugav, häiriv või põhjustab valu, kuidas reageerisite? Mida tegite? Keskenduge hetkeks, lõdvestuge ja meenutage. Lubage oma tähelepanul minna sellesse ajahetke. Milline oli teie esmane reaktsioon? Kui olete nagu mina ja enamik inimesi, siis te kindlasti mõtlesite selle üle. Proovisite seda olukorda analüüsida, määratleda probleemide suurust või nende olemust, mõtlesite ja püüdsite aru saada, mis teile siis tegelikult muret valmistab, et seda lahendada, et teil ometigi parem hakkaks. Ja see ongi peamine probleem. Mõtlemisest pole abi emotsioonidega laetud probleemide puhul, nagu seda on depressioon – pigem isegi vastupidi.
Lugude loomine emotsioonide ümber paneb kannatama
Kui on harjumus mõelda oma probleemidest või analüüsida neid seoses tekkinud emotsionaalsete reaktsioonidega, siis võib kergesti juhtuda, et emotsioonidest tekib “emotsioonide lugu” ja sellest saab ka meie “elulugu”. Ja vaatamata sellele, et need emotsioonidega seotud lood võivad näida usutavad ja tõepärased, põhinevad need tegelikult meie sisemonoloogil ning allasurutud hirmudel. Põhimõtteliselt on see lihtsalt üks viis oma tunnetega toime tulla. Selle harjumusega kaasneb paraku veel üks potentsiaalne probleem. Kui lisame oma emotsioonidele juurde loo, siis me süvendame oma sisemist rahutust, sest niiviisi me muudame oma lihtsad voolavad tunded omaette meeleseisunditeks – ning meeleolud ja meeleseisundid võivad kestma jääda juba pikemaks ajaks. Ja kui jääme selle loo juurde liiga kauaks, võib juhtuda, et hakkame ka ise seda tõeks pidama ning loomegi endale lõpuks sellest kõigest emotsionaalse seisundi – võib-olla isegi sellise emotsionaalse seisundi, mida tuntakse depressiooni nime all – ja see võib kesta juba väga kaua!
Tegemist on väga oluliste faktidega ja seega kordan üle: emotsioon võib kehast läbi liikuda väga lühikese aja jooksul ja kui annate sellele täiel määral voli, siis tunnete end pärast ärksana, puhtana ja vabanenuna. Nii on iga emotsiooniga, mida olete valmis tundma, ükskõik kui tugev või valuline see ka ei näi. Kuid kui lisada emotsioonile lugu, olgu see siis selle olukorra kohta, mis selle põhjustas, või nende inimeste kohta, kellega see seotud on või kujuteldavate emotsionaalsete tagajärgede kohta -, siis saabki sellest emotsioonist meeleolu, mis võib juba pikemalt kestma jääda. Selle meeleolu täiendamine aina uute lugudega võib põhjustada sellesse takerdumist ning kujundada veelgi pikaaegsema meeleseisundi, mille lahendamine vajab veelgi rohkem aega.
Meie lood oma emotsioonide kohta on samavõrd individuaalsed nagu me isegi. Me võime olla neist lugudest teadlikud, aga need võivad olla ka nii peidetud, et me ei teadvusta neid – aga olemas on need meil kõigil. Meil kõigil on oma uskumused ja reeglid selle kohta, mida meil on “lubatud” tunda ja mida mitte, mis on emotsionaalselt sobiv ja mis mitte või milline tunne on “hea” ja milline “halb”. Ja meil kõigil on ka oma arusaam sellest, millised tunded on liiga hirmutavad, et neid üldse kunagi tunda.
Millised on teie lood?Järgnev harjutus aitab teil sellele küsimusele vastuse leida. Pole vaja üles kirjutada kõike, mida tuvastate. Kui emotsioon või lugu pinnale kerkib, sõnastage need sosinal. Kuulake, kuidas te oma emotsioonidest ja lugudest valjusti räägite, ja tunnetage, milline mõju neil teile on. Kui olete selle harjutuse lõpetanud, puhake mõni minut, istuge ja lõdvestuge või jooge klaas vett ning kui olete selleks valmis, jätkake lugemist.
Istuge rahulikult ja küsige endalt, millised lood on teil seoses enda tunnetega? Millised tunded ei ole teie jaoks turvalised? Millised tunded on “valed”? Ja millisel moel te neid uskumusi iseendale õigustate? Millised on need “agad” (aga ma …) ja miks te neist ikka veel kinni hoiate?
Soovi korral sulgege silmad ja paluge oma mõistusel lõdvestuda ja keskenduge oma kehale. Paluge oma kehal ilmutada tõde. Milliseid lugusid räägite tunnete kohta, mida väldite? Kas süüdistate teisi, või olukorda või elu ennast, et sellised tunded üldse tekivad? Kas räägite endale, et olete emotsioonide ohver, et teil pole mingit kontrolli nende üle ja et kui end neile avate, matavad need teid enda alla? Või veenate end, et peate igal juhul kõigile emotsioonidele vastu panema? Milline on teie nägemus? Sulgege silmad ja tunnetage mõni hetk ja laske vastustel enda seest pinnale tõusta. Millised on teie harjumuspärased seletused ja tõlgendused? Ja kuidas te emotsionaalses mõttes end tunnete, kui te neid seletusi ja tõlgendusi sõnastate? Milline on nende mõju teie meeleolule, seisundile?
Kui olete minuga sarnane, siis tekitavad need seletused teis tunde, nagu oleksite lõksus. Iga kord, kui mingi seletus mu kaasa haarab või kui mõtlen, et see ongi tõsi, siis kutsub see esile või võimendab negatiivsust. Kui ma seletusi või lugusid ei otsi, siis mu emotsioonid tekivad ja lahtuvad küllaltki kiiresti, aga kui neid aina edasi ketran, siis suudan viia end vägagi negatiivsesse meeleollu.
Enamik inimesi soovitaks meil lihtsalt muuta oma mõtlemist – nagu seda oleks lihtne teha. Kõigi nende inimeste jaoks, kellel on harjumus jutustada endale negatiivseid ja nõrgestavaid lugusid, on soovitus muutuda positiivseks või loobuda sellest halvast harjumusest muidugi ilmvõimatu ülesanne.
Kuid siiski on olemas veel üks viis sellest vabanemiseks. Negatiivset mõtlemist juhivadki eelkõige emotsioonid, mida püüame teadlikult või alateadlikult vältida – asjaolu, mida eriti ei teata. Ja suur paradoks seisnebki selles, et kui saame nendele tunnetele jälile ja elame need tunded siiski läbi, mida eelnevalt vältida püüdsime, siis saavad meie negatiivsed lood lahenduse ning seejärel lahtuvad.
Peagi õpetan teile, kuidas seda teha. Selle tehnika võlu seisneb selles, et kui jõuame enda sees peituva positiivsuse ja loomuliku heaoluni, saamegi sellest lähtuvalt elama hakata. Niisiis, me teeme sageli vea, arvates, et saame lahendada depressiooniga seotud probleeme oma mõtlemist muutes, jättes tähelepanuta asjaolu, et meie mõtlemist juhivad ja suunavad eelkõige meie enda loomulikud tunded. Selleks et ebatervislikust mõtteviisist vabaneda, peame aga õppima, kuidas lõpetada ebaterve manipuleerimine omaenese tunnetega. Peame taas õppima, kuidas tunda tundeid avatult, siiralt ja täiel määral.
Depressiooni puhul ei too mõtlemine lahendust; pigem põhjustab see uusi probleeme. Depressioon tuleneb emotsioonidest ja meie mõtlemine seda ei lahenda. Ainuüksi analüüsides depressiooni, ei saa me sellest terveneda. Depressioonile on vastumürgiks emotsionaalne avatus ja tunnete läbielamine. Selleks et täielikult ning lõplikult depressioonist vabaneda, peame jõudma selle emotsionaalsete algpõhjusteni, vallandajateni ning need lahendama. Peame muutma oma sissejuurdunud arusaamu sellest, mis tunded üldse on ja mida need tähendavad, peame õppima oma tundeid aktsepteerima ja hakkama neisse suhtuma uuel, elutervemal moel. Ja see on juba emotsionaalne protsess ning käesolev raamat aitab teil seda läbida.
Autorid: Brandon Bays, Kevin Billet
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Brandon Baysi ja Kevin Billeti raamatust “Valgus tunneli lõpus”.
