Intensiivse maailma teooriat kinnitavad uuringud ja spetsialistide tähelepanekud viitavad vajadusele hakata täiesti uut moodi mõtestama seda, kuidas oleks kohane suhtuda autistlikesse inimestesse, ja samuti vajadusele põhjalikult ümber töötada autismi „ravimeetodid“. Need meetodid, millega veel ka tänapäeval püütakse autismi „ravida“ närvirakkude tööd stimuleerides, sundides autistlikke lapsi hoidma suheldes silmsidet (mis muudab suhtlemise nende jaoks palju raskemaks), harjutades neid maha suruma oma normist erinevat käitumist ja eneseväljendust jne, põhinevad selle teooria valguses valearusaamadel.
Teooria autorid väidavad, et selle asemel tuleks autistlikele lastele tagada stressivaba keskkond, kus nad oleksid kaitstud liigsete muljete ja üllatuste eest. Samal seisukohal on näiteks ka raamatu „Transforming autism“ autor Guy Shahar, kes rõhutab, et peamine on tagada autistlikule lapsele keskkond, milles valitseks rahu, toetus ja soojus.
Samas, nagu kinnitavad ka mitmed teised autismieksperdid, on siiski oluline, et laps omandaks palju kogemusi ka kodunt väljas viibides ja ei oleks täiesti suletud oma kodukeskkonna turvalisse „kookonisse“. Seejuures tuleks kanda hoolt selle eest, et välismaailmast saadavate sotsiaalsete kogemuste hulgas oleks rohkem positiivseid, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut soodustavaid ja vähem traumaatilisi kogemusi, mille kuhjumine võib arengule mõjuda halvavalt.
Ajuskaneeringutel rajanevad uuringud näitavad* , et neurotüüpsete (autismile iseloomulike neuroloogiliste eripäradeta) inimeste erinevate ajupiirkondade vahelised ühendused on omavahel peaaegu äravahetamiseni sarnased, kuid iga autismispektrisse kuuluva inimese aju funktsioneerib täiesti unikaalsel, üksteisest täiesti erineval viisil. Kuna iga autistlik laps on unikaalne, siis tuleb seejuures võimalikult palju arvesse võtta tema individuaalseid eripärasid, kuid üldiselt tuleks hoida neid lapsi näiteks liigse müra ja häirivate visuaalsete stiimulite eest, tagada neile üleminekute järkjärgulisus, harjumuspärane miljöö ning päevaplaan, vältida igasugust karistamist. See võib ära hoida suuremad lapsepõlvetraumad, mis autistide puhul on väga kerged tekkima ja mis põhjustavad neil hilisemas elus suuri, enamasti sotsialiseerumisega seotud probleeme.
Siiski tuleks meeles pidada ka intensiivse maailma teooria autorite üht olulist järeldust. Selle kohaselt kehtib reegel, et mida tõsisemad „puuded“ ehk ülitundlikkusega seotud probleemid või erivajadused, seda andekama inimesega tegelikult on tegu. Potentsiaalsete annete avaldumine võib lihtsalt olla ebasobiva keskkonna vms asjaolude tõttu takistatud. Mitmel pool mujal* on välja toodud ka seda, et ülitundlik närvisüsteem võimaldab inimesel tunda sügavamat ja täielikumat rõõmu ja naudingut ning saada elamusi paljudest asjadest ja tegevustest (nt mitmesugused esteetilised ja intellektuaalsed naudingud, jms kultuuri, looduse, maitseelamuste jt tajudega seotud kogemused), mis teiste inimeste jaoks sedasorti elamusi ei põhjusta. Niisiis on ülitundlikkust täiesti võimalik käsitleda positiivse isikuomadusena, kui keskkond soosib ülitundlikkuse positiivsete aspektide avaldumist.
Tänapäeva neurobioloogia on tõendanud, et peamiseks lapse (mitte ainult autistliku lapse, vaid igasuguse lapse) ja tema aju arengu kiirust ja kvaliteeti määravaks faktoriks on loomulik kaasasündinud entusiasm** ja huvi (mida iseloomustavad uudishimu, nauding, mängulisus, spontaansus) ühe või teise asja või valdkonnaga tegeledes. Kompetentsus, meisterlikkus ja edukus ükskõik millisel alal saab kaasneda üksnes automaatselt loomuliku entusiasmi tulemusel, mille puhul ei peeta jäigalt silmas materiaalse edukuse saavutamist, vaid nauditakse vastava alaga tegelemist ja enese arendamist sellel alal.
Meie haridussüsteem aga oma rangete ja konformistlike raamide, reeglite ja standardiseerimispüüdlustega, tihti aga ka lapsevanemate ühekülgsed arusaamad õppimise olemuse kohta mõjuvad kõige hävitavamalt just kõige andekamatele lastele. Need lapsed on loomu poolest kõige entusiastlikumad, kuid nende puhul võib entusiasmi mahasurumine suurema tõenäosusega kaasa tuua nii autismidiagnoosi kui ka depressiooni ning täieliku huvipuuduse nii suhtlemise, õppimise kui ka elamise suhtes üldse. (Samas peetakse entusiasmi – intensiivset huvi mõne spetsiifilise valdkonna vastu – paradoksaalsel kombel ka üheks autismi haiguslikuks „sümptomiks“.) Dr George Landi sõnul* jõuti 1600 lapse testimisel järeldusele, et 4- ja 5-aastased lapsed on peaaegu alati loovad geeniused, kuid kokkupuude haridussüsteemiga kahandas nende loomingulisi võimeid väga kiiresti peaaegu nullini (4-aastastest olid 98 % loovad geeniused, kuid samadest lastest olid 15-aastasena seda ainult 12 %). Neid tulemusi kinnitavad väidetavalt väga paljude teiste uuringute tulemused.
Autistlikud lapsed võivad palju kasu saada mitmesugustest teraapiatest, kuid teraapialiigi valikul tuleks kindlasti arvesse võtta lapse individuaalset eripära ja suhtuda ettevaatusega teraapiatesse, mis väidetakse sobivat kõigi autistlike laste puhul. Sellist üldsobivat teraapiat ei saa eksisteerida, kuna autistlikud lapsed on üksteisest väga erinevad ja erinevate vajaduste ning taluvuspiiridega. Heaks valikuks võib minu meelest olla floortime’i teraapia või tegevusteraapia, kuid ka nende teraapiate puhul tuleb muidugi lähtuda lapse individuaalsusest – näiteks võivad erinevatele lastele sobida erinevad suhtlemiskanalid ja vale kanali kasutamise õpetamisele keskendumine võib töötada lapse arengule vastu. Shannon Des Roches Rosa soovitab** teatud tingimustel kasutada lisaks ka näiteks logopeedi, toitumisterapeudi või APE (Adapted Physical Education) terapeudi teenuseid. Enda kui autisti kogemustele tuginedes võin öelda, et raskematel aegadel on minu elu tegelikult päästnud, aidates stressiga ja selle negatiivsete mõjudega organismile toime tulla näiteks:
• muusikateraapia (ka lihtsalt kõrvaklappidest muusika kuulamine),
• kuuma- ja külmateraapia (saun + talisuplus jms karastamine),
• aiandusteraapia (ja ka igasugune muu looduses või värskes õhus liikumine, päikese käes olemine),
• mindfulness ja mediteerimine, Frankli logoteraapia* jms,
• hingamisteraapiad (nn vabastav hingamine, Wim Hofi meetod jms meetodid),
• toitumisteraapiad, toidulisandid jms,
• erinevad jooga- jm füüsilised harjutused, jne.
Kõike seda ja palju muud on võimalik minu meelest mõistlikul määral, individuaalseid vajadusi arvestades ja usaldusväärsete spetsialistide (või raamatute ja artiklite) abile toetudes katsetada ka laste puhul; ei tohiks näha teraapiavõimalusi üksnes teatud kahtlastes „dresseerimismeetodites“ või patoloogiamudeli esindajate soovitustes.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kaarel Veskise raamatust „Autismi olemus“.
See raamat on ühe suurte teadmistega autisti „laiendatud“ autobiograafia, süvauurimus iseendast ja autismist, kirja pandud harvaesineva põhjalikkuse ja kirega. Mul pole vähimatki aimu, kas kõik selles raamatus esitatud mõtted ja seisukohad peavad tingimata vett, kuid kindlasti on see suureks toeks autistliku meelelaadiga inimestele ja nende lähedastele. Miski selles raamatus hämmastas mind. Olles lugemise lõpetanud, jäi kummitama ainult üks mõte: „Ma tahaksin olla autist!“ – Valdur Mikita kirjanik ja semiootik
***
Väga põhjalik ja sisukas ülevaade autismist ja autistlike inimeste sisemaailmast. Minu jaoks teeb raamatu eriti väärtuslikuks just see, et autor teab täpselt, millest ta räägib. Autismis ja autistlike inimeste maailmatajus on midagi, millest on meil kõigil üht-teist õppida. – Ivica Mägi autismivaldkonna arendaja, koolitaja, nõustaja
***
Kaarel Veskis on õppinud Tartu ülikoolis kirjandust, keeleteadust ja arvutilingvistikat ning töötanud sealsamas ülikoolis aastaid keeletehnoloogia spetsialistina, hetkel töötab Eesti Kirjandusmuuseumis. Tema vabatahtlik töö Eesti Aspergerite Ühingus on viimase paari aasta jooksul hõlmanud autismist ja Aspergeri sündroomist kirjutamist ja rääkimist, aspidest täiskasvanutele tugigruppide korraldamist ning lisaks ka autistidega oma töös kokku puutuvate täiskasvanute ja autistidest lastega vanemate nõustamist nii päriselus kui mitmesuguste elektrooniliste kanalite (foorumid, sotsiaalmeedia, Skype) kaudu.
