Inimaju on loodud märkama ohtu ja sellele ohule reageerima. Mõnikord on oht oma armastatu armastuse lõppemiseks reaalne, mõnikord on oht ainult inimese peas ja võib võtta väga kummastavaid vorme. Armukadeduse eesmärk on enamasti kaitsta ja säilitada paarisuhet. Aga tulemus on enamasti vastupidine, see on partneri jaoks eemaletõukav. Armukade inimene piinleb selle näriva tunde käes, mis teeb tema olemise vastikult õõnsaks, tekitab tuska ja röövib hingerahu.
Armukadedus on hirm, et mulle ei jätku mulle olulise inimese armu. Ilma armuta on aga elu tühi, peaaegu et võimatu.
Lihtsam on mõelda, et armukadedus pole isiksuseomadus vaid traumaatiline reaktsioon kunagisele hülgamiskogemusele, mis võib olla kas lapsepõlves või siis eelmistes paarisuhetes. Aju otsib ohumärke. Kes otsib, see leiab. Mõistlik on partneriga sellest oma traumaatilisest kogemusest rääkida, mitte teda ahistada ja piinelda ning solvuda. Heal paarisuhtel on tervendav vägi, see aitab meil terveneda mineviku traumadest.
Inimene, kes tunneb end enesekindla ja võimekana, kogeb armukadedust harvemini. Kui tunnen, et olen äge, siis on fookus rohkem enesel ja oma tegemistel. Ebakindlatel ja sõltuvatel inimestel on suurem risk armukadetsemisele.
Mida teha, kui tunned armukadedust? Kuidas olla, kui su partner on armukade? Kas armukadedus on ainult suurte inimeste tunne või tunnevad seda juba ka väikelapsed? Sellest kõigest on juttu seekordses Kadedus ja armukadedus saavad mõlemad alguse turvatunde puudumisest
Osho: “Soov omada paneb armastuselille närtsima veel enne kui see jõuab õide puhkeda”
Tark naine teab, miks ta suhtes on
