Kõigi inimeste elus on kesksel kohal armastus. Osal juhul esineb ta küll enamasti nälja kujul, kus inimene elab pidevas armastusepuuduses, mis võib teda tõugata meeletusteks, ebainimlikeks pingutusteks või viia isegi kuritegevuseni välja. Nii suur on inimese vajadus armastuse järele.
Teisel juhul võib aga olla tegu armastusega, mis esineb külluse kujul – suhted, võimalused ja eluenergia voolamine on nii takistamatult vabad ja võimsad, et kõik justkui laabub ja lendab sellise inimese käes ning armastust justkui aina voolab juurde nii raha, tervise, inimeste kui üldise rahulolu näol.
On nii tavapärane, et armastusest kõneldakse seoses laste, perekonna, abikaasa, lähedaste või tööga. Mina armastan kedagi ja nemad armastavad mind. Mida rohkem mina armastan, seda tõenäolisemalt armastatakse ka mind rohkem, püsib lootuskiir. Minu kogemus on aga teine – inimene, kes ei oska suunata kõigepealt oma armastust iseendale, seda ise endale anda ja ise vastu võtta, ei oska ka teisi armastada. Kui ma ei tunne omaenda armastuse olemust, keelt ega väljenduslaadi ning ma ei tea, et armastus on minu olemuse tuum, siis kuidas on võimalik, et ma oskan tunda ära kellegi teise armastust, seda hinnata ja hoida? Enamik inimesi arvab siiamaani, et nende elu toimumist määrab kõik väline – elutingimused, teised inimesed, õnnelikud juhused, kättemängitud saatus. Seega, mida väiksem on inimese eneseteadlikkus, seda rohkem on ta veendunud, et ta peab pidevalt tegelema väliste asjaoludega, et tagada oma heaolu. Inimene ei oska veel näha, et tema ise on oma elu tuum ja keskpunkt. Ja kuna inimene ei „näe” ennast selgelt, siis ta „arvab”, et kõik saab tema juurde tulla vaid „kuskilt väljast”. Tegelikkus on aga üsna vastupidine. See, mida inimene ise sisaldab, seda kogeb ta ka enda ümber. Iga inimene on täiesti unikaalne kombinatsioon oma kogemustest, mõtte- ja käitmismustritest ja sisemaailmast. Seega, kui ta ei tea, millised on tema vajadused või kuidas ta armastust tajub, siis on temas selle koha peal üks suur segadus või suur tühimik ning seda on võimatu millegi välisega täita. Osa inimesi tunneb armastust kingituste, teine rohkem sõnade kaudu. Teised jälle eelistavad puudutusi ning kolmandad hoopis tähelepanu.
Inimene, kes on õppinud tundma, kogema ja märkama iseenda armastust, oskab alles seejärel seda ka välismaailmas ära tunda, seda ise sobival moel lähedastele pakkuda ja seda ka vastu võtta. Ta oskab märgata, mida, kui palju ja kus on vaja, ega paku ebasobivat sobimatul moel. Oleme ju kõik kogenud, kus juubelilauas pakutakse liiga palju süüa – korraldaja püüab anda endast parima ja pakkuda niipalju armastust, kui ta suudab, kuid lauas istujad võivad samal ajal vajada hoopis liigutamist või tantsimist, millele ei olnud korraldajad jõudnud mõeldagi. Kõigi inimeste jaoks aga ei saa panna võrdusmärki „palju süüa” ja „palju armastust” vahele.
Et oleks võimalik ära tunda, kas ja kui palju ma iseennast armastada oskan, võib mõtiskleda:
– kuidas ma iseennast kohtlen?
Kas minu sisekõne on enamiku päevast kriitiline (mida kõike võiksin teha paremini/kiiremini/rohkem) või oskan ma endale jagada piisavalt tunnustust ja kiitust ning olen lihtsalt endaga rahul?
– kas väärtustan iseend sama kõrgelt kui teisi?
Püüan märgata, millised on näiteks minu kingitused kallitele inimestele ja millised on minu kingitused iseendale? (nt abikaasale kingin lõhnaõli, kuid iseendale ostan pesu allahinnatud osakonnast?)
– mis moodi ma räägin?
Kui palju on minu väljenduses hinnanguid/kriitikat/ärapanemist lähedaste, poliitikute, seltskonnainimeste aadressil ja kui palju ma tunnustan, toetan ja märkan teiste juures positiivset?
– kuidas ma kohtlen oma keha?
Kas ma liigutan, hooldan ja hoian oma keha aktsepteerides tema muutumist erinevas eas ja pärast laste saamist või olen oma kehaga valdavalt pahuksis nii kaalunumbri, väljanägemise kui võimekuse osas ja piitsutan ennast pidevalt?
– millist toitu ma iseendale pakun?
Kas korraliku õhtusöögi teen ka iseendale üksi olles või ainult siis kui pere on kodus? Kas ostan, mis on odav või mis annab mulle tervist ja jõudu? Kas „parimad palad” ja restoraniskäik kuuluvad ainult kogemuste hulka „koos teiste inimestega” või lähen ja pakun iseendale kvaliteetaega lemmikkohvikus või ostan soovi korral iseendale tordi ka ilma külalisi ootamata? Kas ma lähen metsa, rabasse, mere äärde, naaberlinna või kontserdile lihtsalt siis, kui soovin, või ootan, et abikaasa viiks, sõber üllataks ja keegi kutsuks?
– kui palju armastust peegeldab mulle tagasi mu kodu?
On see puhas, korras, ilus? Kas mul on kodus olles ülev ja energiat tõstev tunne olla või olen kurnatud ja näen vaid eesootavaid kodutöid? Kas mu kodu on selline, mille kohta ma ise sisse astudes ütleksin „vau, siin mulle meeldiks elada”?
– millised on minu suhted?
On need rikastavad, rõõmuküllased ja hoolivad või on seal palju rahulolematust, tülitsemist ja mittemõistmist? Kas ma tean, et see kõik peegeldab tagasi minu enda suhet minusse ja kas ma olen valmis asendama iseenda vastu suunatud viha hoopis heasoovlikkuse ja mõistvusega?
Nii suhestudes on kerge näha, et võimalus kogeda oma elus rohkem armastust on kättesaadav igaühele kohe siin ja praegu. Selleks, et muutuda iseenda kohtlemises armastavamaks, hellemaks ja heasoovlikumaks, ei ole vaja mitte midagi oodata, vaid alustada. Ja hea oleks siinkohal veel täpsustada, et iseenda armastamine ei ole sama mis isekus. Need on täpselt skaala erinevatel poolustel asuvad kvaliteedid ehk vastandid. Isekus on armastuse puudus. Isekas inimene on nii kaua elanud armastuse puuduses, et ta ei oska iseendale armastust pakkuda ega usu enda võimessegi armastada ning ainus, mida ta teha oskab, on seda teistelt nõuda. Saada asju, tähelepanu, hellust on inimlikud vajadused, kuid neid ei saa kelleltki teiselt nõuda, sest keegi teine ei ole kohustatud neid meile andma, vaid meie ise peame neid kõigepealt iseendale pakkuma. Kui ma endale ostan kõige odavamaid asju, aga teistelt ootan kalleid kingitusi, siis on asi paigast ära. Kui ma ise ei kuula teist tõelise tähelepanu ja vahele segamiseta, siis ei saa ma eeldada, et keegi pühenduks andunult minu vajadustele. Kui ma ise ei toitu korralikult või ei riietu soojalt ja oma kehaga sobivalt ega hellita oma keha lõõgastavate protseduuridega, siis sellega ma näitan, et mulle on ok, kui mind koheldakse viimases järjekorras – siis kui toitu on, siis kui riideid üle on või siis puhkan alles siis, kui keha töö all nõrkemas on. Selliselt ennast kohtlev inimene muutubki isekaks ja nõudlikuks, sest ta ei oska ennast armastusega kohelda ja meeleheites ootab seda teistelt. Ennast armastav inimene aga ei luba iseendal muutuda ebaaustusvääseks ja hoolimatuks iseenda suhtes ning siis on juba loomulik, et kõik teised temaga suhtlevad inimesed seda tajuvad ning temasse samamoodi, hoolitsusega, suhtuma hakkavad.
Ennast armastada oskav inimene valib ka enda ümber alati armastuse. See lihtsalt tekib iseenesest. Ka suhetes, kus on armastus, on läbisaamine kerge, olemine loomulik ja ühistegevused rõõmurikkad. Suhet, mis on täis viha, pettumusi, petmist ja raskusi, võib ju nimetada „armastuseks” ja seda ka sageli tehakse, kuid tegelikult on seal laiumas suur armastuse puudus ja seda kõigepealt mõlemas inimeses iseendas, mis omakorda võimendub koos olles. Just sellistes „rasketes” suhetes tuleks kõigepealt alustada tähelepanu pööramisega iseendale, mitte aga partnerile, sest armastus saab suureneda vaid seestpoolt väljapoole ja kõik katsed partneri muutumiseks on hukule määratud juba algusest peale. Kuna inimesed on aga igaüks oma arengutasemel, siis nende vaba tahe määrab selle, kui kiiresti või aeglaselt nad jõuavad selle taipamiseni, et kedagi teist peale iseenda muuta ei ole võimalik.
Armastus, mida igaüks nii väga kogeda soovib saab alguse ainult inimesest endast ja on iga inimese sees koguaeg püsivalt olemas. Keegi meist ei ole sündinud-kasvanud ideaaltingimustes ega võib-olla üldse kogenudki tõeliselt südantpuudutavat armastust. See ei ole aga põhjus, miks seda endale terve elu keelata või teistelt nõudmas käia. Sellega tuleb ise algust teha, seda iseenda sees märgata ja seda kasvatada. Ainult siis on võimalik, et selle ülevoolamine hakkab tagasi peegelduma ka inimese elus. Vastupidine ei juhtu aga kunagi – keegi ei tule ja paku sulle seda, mida sul endal ei ole ja mida sa ära tunda ega hoida ei oska. Terve oma elu kõnnid Sa käsikäes ainult iseendaga, teised inimesed tulevad ja lähevad. Tähtsaim, mis sa teha saad, on jäägitult armastada seda inimest, kes elab kogu selle aja sinu sees. Hakates vaikselt kustutama oma nälga ja pakkudes endale toitu, mida vajad, märkad varsti, et kõik muu sinu ümber hakkab muutuma iseenesest.
Autor: Hedvig Giselle Evert, raamatu „Õnnekunstnik” autor
