Jagan sinuga kõige soojemat armastuskirja, mida olen kunagi lugenud. Selles kirjeldab üks naine enda siseilma pärast seda, kui teda on puudutanud võlur. Selle kirja autor ja adressaat soovivad mõlemad jääda tundmatuks, aga nimed polegi olulised, kirjutab Margus Vaher.
Poed Tema kaissu ja kogu maailm võib oodata… Hämmastav, kuidas üks inimene võib mõjuda ja mõjutada. Jah, ma olengi ehk selline liialt tunnete inimene, armun kiiresti, kiindun… Kuid Temaga on hoopis eriline maagia! Kas ma olen armunud? Ei, pigem mitte. Mitte veel. Nii suur on eelmiste suhete pagas, et ei lase armuda nii kiiresti. Hirmud. Kahtlused. Kompleksid. Tunnistan, et need kõik on minu kaaslased praegu. Aga tahan kirjutada muul teemal.
Ta on võlur…Hetk enne kohtumist oli tunne, et kogu maailm variseb kokku, inimesed ajavad närvi ja mehed on lootusetud mölakad. Aga… Siin ta on, istub autos ja naeratab, silmad säravad. Kohe kerkivad ka minu suunurgad ja silmades hakkavad mängima päikesekiired. Ma olen natuke rivist väljas ja Tema eest on seda võimatu peita, Ta vaatab silma ja justkui näeb kõike. Tõmbab mind enda ligi: „Las ma häälestan end Sinu energia lainele“ Ja mis tegelikult toimub? Hoopis mina rahunen, kaob vastik värin minu seest. Ma hingan sisse tema lõhna, surun end tugevamalt tema vastu. Ta tunnetab selle ära ja teeb pai. Kõlab nagu odav naiste romaan? Mul ükskõik. See tunne on nii kirjeldamatult hea.
Ta on võlur…Ta iga kord muudab mu maailma paremaks. Ta muudab mind minu paremaks versiooniks. Oma särava enesekindluse, mehelikkuse ja tarkusega paneb Ta mind uskuma endasse. Usun, et saan kõigega hakkama. Ja Ta on olemas. Ta toetab…
Kirg.
Kohvik. Ma ei suuda keskenduda sõnadele, mõtted jooksevad peas laiali. „Anna mulle oma käed. Pane silmad kinni.“ See tunne ei lähe mul veel niipea meelest. Väikesed elektrisähvatused läbisid kogu keha. See soojus, mis liikus kätest südamesse ja üle terve keha. Me tegime silmad lahti, me olime vait veel paar minutit ja mõlema näole tuli üheaegselt naeratus, silmad särasid. See connection, sõnagi lausumata, on meil praegugi. Ta tunnetab mind. Sõnu polegi vaja. See on kirg. Vaikne. Kui tunnetad nahaga ja näed silmadest, et oled ihaldatud.
Ta on võlur. Ma olen tema kõrval naine. Kõige ilusamas ja ürgsemas mõttes. Ta toob minus välja helluse, hoolivuse, kavaluse, kassiliku graatsia…Ma olen tema kõrval tütarlaps. Ta mürab, kiusab, paneb puid alla. Me naerame koos. See maandab pingeid. Ta on nii ehtne, lihtne ja poisilik. Vahva!
Ma piilun öösel tema poole. Ta on „sõjamees“. Iga päev on lahing. Tahan olla Tema ingel – valvata tema und ja kaitsta kogu maailma eest. Tahan olla ookean, mille äärde Ta tuleb, kui vajab rahu ja vaikust. Tahan olla päike, mis soojendab ja paneb Ta silmad särama. Ma naudin selles mehes kõike. Ta ümiseb unes. Muusik. Ilus hing.
Ta ärkab hetkeks, teeb unesegasena mulle põsemusi, sasib juukseid ja tõmbab enda ligi, ning uinub taas. See hetk on imeilus. Sulen silmad, hingan sisse tema lõhna, naeratan. Ta on võlur… Ta on universumi kingitus…“
Allikas: Margus Varher „Kuidas armastada naist?“, kirjastus Pilgrim
