Armastuse vastand ei ole viha, vaid häbi

Kui armastus on see, mille kehastusena me siia ilma sünnime, siis kas kõik, mis meie olemuses ei saa positiivset peegeldust, muutub häbiks?Esimene ja kõige olulisem peegel on meile ema. See, kuidas ema mind vaatab, annab mulle kinnitust sellest, et olengi armastuse kehastus. Kuidas siis muidu läheksid tema silmad mind vaadates särama, pilk muutuks pehmeks ja hoolivaks, käed sirutuksid minu poole, ta teaks nagu võlur minu vajadusi ja teeks kõik selleks, et mul oleks hea? Saan kinnitust: “Jah, oledki armastus, see on tõsi.”Mis juhtub aga siis, kui ema silmades ei ole seda peegeldust? Seal on hoopis väsimus, tühjus, kurbus, ükskõiksus? Kui kaua peab vastu lapse usk oma kõikvõimsa armastuse kandja olemusse, kui ema nägu väljendab hoopis midagi muud? Kas ma peaksin kahtlema oma võimes tuua rõõmu?