Ava külgmenüü

Ärevuse puhul ei aita põgenemine ja vältimine

Tihti peidame oma negatiivsed emotsioonid sügavale alateadvusesse, lootes neid enam mitte kunagi tunda. Aga emotsioonid on energia ja energia ei kao, vaid mõjutab sealt sügavalt kõiki meie mõtteid, tundeid ja käitumist aastaid või aastakümneid hiljemgi. Sellisel peitmisel võib olla ränk hind: krooniline pinge kehas, elujõu puudus ja ärevus. Ärevus ei ole haigus, millega pead lihtsalt leppima. Just nüüd on õige aeg võtta midagi ette, et leida endas jälle üles kerge olek, vaba hingamine, usk endasse ning, mis kõige tähtsam, elu ja kõige tuleva usaldamine, kirjutab Kadi Kütt oma raamatus "Ärevuse vari".

Põgenemine ja vältimine ei aita

Ärevad inimesed küll teavad, et kehalised sümptomid on vaid hirmu väljendus, kuid kui ärevushoog on juba käes, kujutlevad nad ikka, kuidas kätevärin või peapööritus toob kaasa infarkti. Kuna selline mõte on väga hirmutav, teeb ärev inimene mida iganes, et paha enesetunde eest põgeneda.

Kuidas me põgeneme? Variante on tuhandeid! Kõige tavapärasem on muidugi taolisi olukordi üldse vältida – lifte mitte kasutada, vaid kõndida trepist; lükata magistritöö kaitsmist lõputult edasi, et ei peaks komisjoni ees suud lahti tegema; saata toidupoodi enda asemel abikaasa; jääda “haigeks”, kui tuleb tähtsal töökoosolekul teiste ees aru anda. Põgeneda on võimalik ka nii, et sa ei lahku ruumist, kuid põrnitsed üksisilmi aknast välja või hoiad seina äärde ega osale suhtluses.

Märksa peidetumad põgenemise viisid on ohjeldamatu treenimine, pikad tööpäevad, sotsiaalmeedias surfamine, õhtused jäätiseportsud televiisori ees, suitsetamine, alkoholi või narkootikumi tarbimine, lõputu askeldamine, lobisemine, naljatlemine jms.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.