Enda tähtsustamine ehk kõige võtmine enda kohta käivana on isekuse ülim väljendus, sest oletame, et kõik käib “minu” kohta. Kasvatuse ja kodustumise kaudu õpime asju isiklikult võtma. Arvame, et vastutame kõige eest. Mina, mina, mina, aina mina! Mida tahes teised teevad, ei tulene see sinust. See tuleneb neist endist. Kõik inimesed elavad oma unenäos, omaenda meeles, nad elavad meie omast täiesti erinevas maailmas. Kui võtame midagi isiklikult, siis oletame, et nad teavad, mis meie maailmas on, ja püüame oma maailma nende omale peale suruda. Isegi kui olukord näib äärmiselt isiklik, isegi, kui keegi sind otseselt solvab, pole sel mingit pistmist sinuga.
See, mida nad ütlevad, see, mida nad teevad, ja arvamused, mida nad väljendavad, tulenevad kokkuleppeist nende peas. Nende arvamus tuleb kodustumise programmeeritusest neis endis. Ära võta seda isiklikult, kui keegi avaldab oma arvamust, öeldes: “Hei, sa näed eriti paks välja.” Tõde on selles, et too isik tegeleb oma tunnete, uskumuste ja arvamustega. See isik püüdis sinusse mürki paisata ja kui võtad seda isiklikult, siis võtadki selle mürgi endasse ja see saab sinu omaks.
Kõige võtmine isiklikult muudab su kergeks saagiks kiskjatele, mustadele maagidele. Nad võivad su ühe väikse arvamusega konksu otsa saada ja sööta sulle oma soovi järgi ükskõik missugust mürki. Kui võtad kõike endasse puutuvana, neelad selle ka alla. Sööd sisse kogu nende emotsionaalse solgi ja nüüd saab sellest sinu solk. Kui sa ei võta seda isiklikult, siis oled immuunne otse keset põrgut. Olla keset põrgut mürgi vastu immuunne, on selle kokkuleppe kingitus sulle.
Kui võtad asju isiklikult, siis haavud ja su reaktsioon on oma uskumusi kaitsta ning konflikte tekitada. Ajad mingi väikse asja ülemäära suureks, sest sul on vaja, et sul oleks õigus ja kõigil teistel mitte. Püüad kangesti oma õigsust näidata, väljendades oma arvamusi. Aga see, mida sina tunned ja teed, on vaid sinu isikliku unenäo projektsioon, sinu oma lepete peegeldus. Mida ütled, mida teed ja sinu arvamused on kõik kooskõlas sinu lepingutega – ja neil arvamustel pole midagi pistmist minuga.
Mulle ei lähe korda, mida sa minust mõtled, ja ma ei võta isiklikult seda, mida mõtled. Ma ei võta isiklikult, kui inimesed ütlevad: “Miguel, oled parim.” Ma ei võta isiklikult ka seda, kui nad lausuvad: “Miguel, oled halvim.” Ma tean, et kui sul on hea tuju, siis sa ütled: “Miguel, oled tõeline ingel!” Aga kui oled mu peale vihane, siis arvad nii: “Oh, Miguel, sa oled paras kurat! Igavene vastik sihuke! Kuidas saad sa selliseid asju öelda?” Kummalgi juhul need sõnad mulle ei loe, sest tean, kes ma olen. Mul pole vaja, et kellegi mind aktsepteerib. Mul ei ole vaja, et keegi ütleks mulle: “Miguel, sa saad nii hästi hakkama!” või “Kuidas sa julged seda teha!” Ei, ma ei võta seda isiklikult. Ükskõik, mida sa mõtled, ükskõik, mida sa tunned, tean ma, et see on sinu, mitte minu probleem. See on sinu viis maailma näha. See ei puutu minusse, sest tegeled enda, mitte minuga.
Teistel on oma uskumuste süsteemi alusel oma arvamus, ja nii ei puutu tegelikult minusse, vaid hoopis neisse miski, mida minust arvatakse. Võid mulle isegi öelda: “Miguel, see, mida sa ütled, teeb mulle haiget.” Aga tegelikult ei tee haiget see, mida mina ütlen, vaid asi on selles, et sul on haavu, mida oma sõnadega riivasin. Teed ise endale haiget. Mina ei saa seda isiklikult võtta. Mitte see tõttu, nagu ma ei usuks sinusse ega usaldaks sind, vaid ma tean, et sina näed maailma erineva pilguga, oma silmadega. Lood vaimus terve filmi ja oled korraga selle filmi režissöör, produtsent ning peaosatäitja. Kõik teised täidavad teisejärgulisi rolle. See on sinu film. See, kuidas sa seda filmi näed, sõltub kokkuleppeist, mida oled eluga sõlminud.
Sinu vaatenurk on omane sulle. See pole kellegi muu kui sinu tõde. Nii et kui saad minu peale vihaseks, tean ma, et asi on sinus. Mina olen sulle ettekääne vihastamiseks. Ja vihaseks saad seetõttu, et sul on hirm, sest asi on su hirmus. Kui sa ei karda, siis ei saa sa kuidagi minu peale vihaseks saada. Kui sa ei karda, siis ei saa sa mind kuidagi vihata. Kui sa ei karda, ei saa sa kuidagi olla armukade või kurb. Kui elad hirmuta, kui armastad, siis pole ühelegi neist emotsioonidest kohta. Kui sa ei tunne neist emotsioonidest ühtegi, siis on loogiline, et su enesetunne on hea. Kui tunned end hästi, on kõik su ümber hea. Kui kõik su ümber on suurepärane, teeb kõik su õnnelikuks. Armastad kõike sind ümbritsevat, sest armastad iseennast. Sest meeldid endale. Sest oled endaga rahul. Sest oled oma eluga rahul. Oled rahul filmiga, mida toodad, rahul kokkulepetega, mis sul on eluga sõlmitud. Su hing on rahul ning oled õnnelik. Elad sellises õndsuseseisundis, kus kõik on imeline ja ilus. Selles õndsuseseisundis oled armuvahekorras kõigega, mida tajud.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Don Miguel Ruizi raamatust “Neli kokkulepet”.
