Alternatiivmeditsiin – taevane kingitus või põrgu kutse?

Rääkides alternatiivmeditsiinist, ei saa me sugugi ümber kõigepealt termini defineerimisest. Kui räägime tänasel päeval alternatiivsetest ravivahenditest, siis kas paneme kõik, mis pole lääne meditsiini poolt kasutusel ja tõenduspõhine, ühte patta või teeme ka vahet?

Alternatiivmeditsiini valdkond on ülimalt kirju – raudrohuteest ja nõelravist kuni kristallteraapia ja toidulisanditeni. Paljud noist vahendeist on kasutusel tänasel päeval ka arstide poolt, ilmselt teised samapalju ei ole ka soositud. Mis toimib ja mis mitte, selle üle võib jäädagi vaidlema, ja vaidluse lõpuks on tavaliselt ainuke tulemus see, et mõlemad pooled on oma õiguses veelgi kindlamad.

Nii alternatiivmeditsiini terapeutide kui ka arstide hulgas on ebaprofessionaalseid või ignorantseid inimesi. Ja teisalt on olemas väga häid alternatiivspetsialiste, nagu ka väga häid arste. Alternatiivsete ravimeetodite valiku puhul on minu arvates kriteeriumiteks kaine mõistus, analüüsimisoskus ja -tahe ning iseenda kogemus.

Samamoodi nagu võib alternatiivmeditsiinist saada “põrguingel”, võib juhtuda see ka tavameditsiini valel või eesmärgipäratul kasutamisel. Tean isiklkult inimest, kel on “vanast ajast” jäänud sahtlisse antibiootikumid ja iga kord, kui ta tunneb, et nohu on tulemas, hakkab ta neid krõbistama. Asi pole ju siinkohal ravimis, vaid inimese enda teadmatuses või rumaluses või poolikus selgitustöös arsti poolt, kes kunagi neid ravimeid välja kirjutas.

Arstide Liidu hiljutises avalduses oli sees lause: “Alternatiivmeditsiini valdkonda kuulub tänapäeval täiendavaid ja tunnustatud ravimeetodeid, näiteks nõelravi, valgusteraapia jt, mis on tõenduspõhised ega kahjusta sihipärasel kasutamisel inimorganismi. Kindlasti ei tasu ära põlata vanaemadelt päritud rahvameditsiinilisi võtteid. Viinasokkide ja kartuliauru toime ei ole küll kliiniliste uuringutega tõendatud, kuid nende positiivne mõju on füsioloogiliselt põhjendatud ja aegade jooksul kinnitust leidnud. Niisugused meetodid erinevad oluliselt lihtlabasest posimisest ning täiendavad teaduslikku meditsiini, kuid ei asenda seda.” Piir alternatiivse ja biomeditsiini vahel pole alati sugugi väga selge (näiteks mis piirini on massaaž alternatiivne vahend ja millal tõenduspõhine ravimeetod?), nii et ilmselt üha enam hakkame me rääkima täiendmeditsiini (ingl k complementary medicine) kasutamisest ja terviklikust tervishoiust, mis seob erinevaid meditsiinitahke.

Arstide Liidu avalduse põhjal on hea meel tõdeda, et arstidki näevad, et alternatiivsetel vahenditel võib olla suur osa meie tervistumises. Õige alternatiivraviterapeut ei ole samamoodi kunagi biomeditsiini vastu. On ju üsna loogiline, et autoavariis kannatada saanud käsi vajab kohest haiglaravi ja teeleht siinkohal ei aita, või ägedat pimesoolepõletikku tuleb ravida kirurgiliselt. Samuti teab alternatiivraviterapeut, et tõsise põletiku puhul võivad olla antibiootikumid näidustatud. Sellise põhimõtte nimi on koostöö ja terviklikkus – lähtutakse parimast võimalikust valikust inimese jaoks, välistamata ühte või teist.

Alternatiivmeditsiin on mitmetel juhtudel vägagi näidustatud

Tavalised nö külmetusviirused ei ole ju ravitavad (kuna nendele viirustele ravi pole), on vaid sümptomite leevendus ja miks mitte siis kasutada pärnaõieteed või hanerasvaga rinnaku määrimist. On odavam, loodustsäästvam ja ilma kõrvalmõjudeta. Ja minu kogemus ütleb, et aina enam on ka arste, kes just selliseid soovitusi ka annavad.

Kui räägime alternatiivravi ühest olulisemast suunast – rahvaravist või loodusravist, siis selle üks olulisemaid aluseid ongi leebus – me ei pea kohe väga radikaalselt sekkuma, kui inimese seisund seda ei nõua. Väiksemaid viirushaiguseid, kõhuhädasid, ülemäärasest stressist tingitud uneprobleeme või ärevust tuleb ju kõigil elu jooksul ette, see ei ole midagi erakordset ega enamasti ka ohtlikku, mis vajaks kohest sekkumist antibiootikumide või antidepressantidega.

Alternatiivravi eesmärk on täpselt sama, nagu ka biomeditsiinil – see, et inimene saaks terveks või kannataks võimalikult vähe. Lähenemine selle olukorra saavutamiseks on aga veidi teine: alternatiivne meditsiin püüab alati jõuda põhjuseni, mis on probleemi tekitanud ja kõrvaldada seda, biomeditsiin tegeleb sageli (aga mitte alati) sümptomitega.

Kõrge vererõhu puhul hakkab hea loodusravispetsialist seega välja selgitama, mis on selle probleemi taga: millised on inimese toitumisharjumused, kui palju ja kuidas ta magab, mis on tema kehakaal, milline stressitase, kuidas ta oma emotsioonidega toime tuleb, kui palju ta liigub, kui korras on tema suhted ja seksuaalelu jne. Vahel on näiteks meeleharjutustest vererõhu normaliseerumise juures suur kasu. Vahel on häda põhjuseks totaalselt ebatervislikud söömisharjumused. Kui kõik ülalnimetatud faktorid on läbi vaadatud – ja tundub, et inimese elustiil on ideaalne, meel rahulik ja elukeskkond hea -, alles siis on ehk mõistlik vaadata ravimite poole. Kui paljud kõrge vererõhuga hädas olevad inimesed võivad aga alla kirjutada sellele, et ükski ülalnimetatud probleemidest neid ei puuduta?

Käisin paar aastat tagasi ühe tiibeti traditsioonilise meditsiini arsti juures vana vigastusega. Sain “retsepti”, kus kirjas, mida peaksin sööma, milliseid maitse- ja vürtstaimi kasutama, milliseid liikumisharrastusi rohkem tegema, millistele meeleharjutustele tähelepanu pöörama ja milliseid kohti kehal soojendama. Ma täitsa siiralt usun, et paljude probleemide puhul just selline “retsept” ongi piisav – eriti kui räägime elustiilihaigustest, mis selgelt seotud ülesöömise, vale toitumise, vähese liikumise, liigse arvuti taga istumise ja pideva stressamisega – mis on probleemiks ilmselt väga paljudel inimestel.

Kogemuspõhine meditsiin on ilmselt meie üks tulevikusuundi

Ma võin ilma ühegi valehäbita ütelda, et olen loodusraviusku ja usun ka meele võimet mõjutada meie nii vaimset kui füüsilist tervist. Ja isiklikult usun ma pigem kogemuspõhist ravi. Ehk siis midagi, mille toimet tõendab reaalne inimene.

Seetõttu on alternatiivravi vastastel täiesti lootusetu kritiseerida alternatiivravifänne, sest isiklikust kogemusest saab uskumus, mida kõigutada on suhteliselt võimatu. Minu tänane kogemus on näiteks see, et seljavalu saab ravida manuaalteraapia, nõelravi, hingamisharjutuste ja meditatsioonidega – seda kogemust ei saa keegi minult võtta, nagu ka mitte sellel isiklikul kogemusel põhinevat usku, et see toimis.

Kogemuspõhine meditsiin on ilmselt meie üks tuleviku suundi. Ühiskond vananeb, kõigile ei jagu suure tõenäosusega arste, ressursse, võimalusi. Ju tekib õige pea mingi hoopis teine ravisüsteem, kus suurem osa on inimeste omavahelisel suhtlusel ja kogemuste jagamisel ja alternatiivravil. Veebikeskkond Kaia-Kaire Hunt, Alkeemia.ee toimetaja


Seotud