Alkohooliku üks tõsistest päästikutest on üksindus

Meil võivad olla inimesed ümber, aga tunneme ennast ikka üksildasena. Meil võib olla suur pere, hea positsioon ühiskonnas, võime elada keset suurt linna. Väliselt on kõik korras, aga seesmiselt on suur tühjus ja üksildustunne. Seda, mis tegelikult elus toimub, ei julgeta kellegagi jagada, hirm on selle ees, et meid tõugatakse eemale, kedagi meie probleemid ei huvita. Ja mida edasi, seda rohkem inimene teistest eemaldubki.

Kas sõltlase jaoks, kes ühest sõltuvusest püüab vabaneda, ei või saada uueks probleemiks see, et ta hakkab üksildust likvideerima, kahmates omale ümber inimesi, kes ise on samasugused sõltlased ja nii sattub ta neist inimestest omakorda sõltuvusse. Üks sõltuvus asendub teisega?