Viha – neli sammu, kuidas vihkamise mustrist välja murda

Selleks et õppida suhte muutmiseks kasutama oma viha kui tööriista, peame õppima arendama ja ihuma oma oskusi neljas valdkonnas.

1. Peaksime õppima häälestuma oma viha tõelisele allikale ja aru saama, kus me omadega oleme (“Mis olukord see õigupoolest on, mis mulle viha teeb?“, „Milles on asi?“, „Mida ma mõtlen ja tunnen?“, „Mida tahan korda saata?“, „Kes mille eest vastutab?“, „Mida ma õigupoolest tahan muuta?“).

Võib tunduda, et need on lihtsad küsimused, aga hiljem näeme, kui mitme harulised need võivad olla. On hämmastav, kui tihti me tormame lahingusse, ilma et teaksime, mida see sõda endast üldse kujutab. Võib-olla paneme oma vihaenergia sellesse, et püüame muuta või kontrollida inimest, kes üldse ei tahagi muutuda. Selle asemel võiksime panna seda energiat oma positsioonide ja valikute väljaselgitamisse. See kehtib eriti meie lähisuhete kohta, kus – juhul kui me ei õpi kasutama oma viha eelkõige omaenda mõtete, tunnete, eelistuste ja valikute väljaselgitamiseks -, võime langeda lõputute võitluste ja süüdistuste tsüklisse, mis kuhugi välja ei vii. Tõhus hakkamasaamine oma vihaga käib käsikäes sellega, kuidas areneb ja tugevneb meie selgem arusaam omaenda „minast“.

2. Peaksime edendama oma suhtlemisoskust. See võimaldaks meil saada ära kuulatud ja tagaks selle, et konfliktide ning erimeelsuste korral oleksime võimelised läbirääkimisi pidama. Ühelt poolt ei pruugi olla midagi valesti, kui valame viha välja spontaanselt, pikemalt järele mõtlemata. Mõnes olukorras on sellest abi ja mõnel juhul on see lausa hädavajalik – juhul, kui me ei esine solvavalt. Sageli võib säärane plahvatus pakkuda ajutist kergendust, aga kui torm möödub, saame aru, et miski pole õigupoolest muutunud. On olemas teatud suhteid, kus rahuliku ja mittesüüdistava positsiooni hoidmine on hädavajalik selleks, et muutus lõpuks aset leiaks.

3. Peaksime vastastikuses suhtluses õppima märkama ja peatama käitumismustreid, mis kuhugi välja ei vii. Tõhusalt ja arusaadavalt suhtlemine on raske isegi kõige paremas olukorras. Kui oleme vihased, on see väga raske. Vaevalt on võimalik ennast jälgida ja olla paindlik, kui oled tornaado keskmes. Ka siis, kui tunded löövad üle pea kokku, võime õppida, et tuleb maha rahuneda ja astuda sammuke tagasi, jõudmaks selgusele, missugune on meie oma osa selles vastastikuses suhtes, mis meid ei rahulda. See, et õpime oma käitumismalle jälgima ja neid muutma, toimub käsikäes meie isikliku vastutustunde kasvuga ja käibiga suhte kohta, millesse oleme kaasatud. Vastutustunde all ei mõtle ma sugugi enesesüüdistamist ega seda, et peaksime otsima probleemi põhjust ilmtingimata iseendast. Pigem pean siin silmas vastutusvõimelisust – see tähendab võimet jälgida vastastikuses suhtluses end ja teisi ning võimet tuttavas olukorras uuel ja erilaadsel viisil reageerida. Me ei saa panna teist inimest oma samme muutma vanas tantsus, aga kui muudame omaenda samme, siis ei saa tants enam vanade ettearvatavate mustrite järgi kuigi kaua kesta.

4. Peaksime õppima ennetama teiste vastukäike ja jääma endale kindlaks, kui nad nõuavad, et muutuksime jälle endiseks. Me kõik kuulume suurematesse kooslustesse, mis eeldavad meilt, et jääksime täpipealt samaks, kes oleme praegu. Kui hakkame muutma oma vana vaikimise, ähmasuse, eba-tõhusa võitlemise või süüdistamise mustrit, saab meile vältimatult osaks vastupanu või vastutöötamine. Soov, et me endiseks tagasi muutuksime, tuleb mõlemalt poolt: nii meie enda sisemusest kui ka meid ümbritsevatelt olulistelt inimestelt. Sageli teevad just meile kõige lähemad inimesed kõik selleks, et jääksime endiseks, ükskõik mida nad avalikult ka ei räägiks. Ka meie ise seisame vastu nendele muudatustele, mida me tahame teha. Mõlemad – nii tahe muutuda kui ka tahe muutustele vastuseista – on loomuomane kõikidele inimlikele süsteemidele.

Allikas: PhD Harriet Lerneri lähisuhtemustrite muutmise käsiraamat „Kuidas muuta lähisuhete mustreid“.