“Kõige paremini iseloomustab elu tõususid ja mõõnasid sinusoid. See keeruline, kuid samas nii lihtne joon. See lihtsalt liugleb üles ja alla, ta teeb seda kergelt ja sujuvalt, ilma mure ja valuta. Nii võiksime ka meie suhtuda igasse raskusse ja kergusse – see on lihtsalt üks kurv teise järel, kuid tasub meeles pidada, et iga kurvi taga peitub taas parem ja ilusam elu”, kirjutab Tuuli Mäemat oma äsja ilmunud raamatus “Otsingud”.
Torm möödub ja asendub vaikusega. Külm talv vahetab end välja värvilise kevadega. Lapsed kasvavad suureks ning ei jää väikeseks. Kui me asjade üle järele mõtleme, taipame, et elus on väga vähe seda, mis ei oleks ajutine.
Sel momendil, kui meie elus on keerulised ajad, tundub nagu see oleks lõputu aeg ja olukord. Tegelikult ei murra meid miski, usud? Pärast igat raskust taipame, et me oleme elus ja ikka inimesed. Meis võivad olla küll väikesed jäljed tormist, kuid elu läheb ikka edasi.
Vaatlesin ühel pärastlõunal tormi. Kõik selles meres oli valesti – lained tantsisid üksteisest üle, visates end kallastele, külmast tuulest õhkas vaid rahutust ja kärsitust. Nädal hiljem otsustasin minna seda sama merd vaatama, tahtsin teada, kas see meri on leidnud rahu. Nii see läks. Meri oli muutunud peegelsiledaks ning tormist andis aimu vaid tagasi tõmmanud veepiir. Just selline olukord näitas mulle seda lootust, mis on peidus igas mõõnas, mis meie ellu vahel tuleb.
Miks sa muretsed?
Kui me satume oma elus keerulisse olukorda, oleme väsinud ja energiast tühjad. Küsime endalt igal hommikul, miks me midagi teeme ning vastuseid tundub võimatu leida. Kui meid tabab depressioon, siis selles raskes seisus valdab meid peamiselt mure – miks ma end nii halvasti tunnen? Kaua see kestab? Kuidas ma saan end päästa?
Kas oled märganud, et kõik laheneb just siis, kui sa lõpetad muretsemise? See on justkui haigestumine grippi. Kui me hakkame end ravima paracetamoliga ning alandame kiirelt palavikku, siis me ei saagi terveks saada. Me vaid leevendame haigust. Nii on ka muretsemisega, see teeb asja ainult hullemaks, sest nii me ei saa kogeda läbi tõelisi emotsioone.
Igas raskuses on peidus kergus, märka seda!
Tundub uskumatu? Eriti raske on seda mõista just siis, kui me selles seisus oleme. Meil on justkui süsimustad silmaklapid ees, just süsimustad, sest maailm tundub nii kole paik, kus me ei näe ühtegi värvi. Juhul, kui keegi üritab meid aidata seletades, et tegelikult on sul rohkem, kui mõnel teisel, siis me peame teda isegi rumalaks targutajaks. Meil on vaja iga tunne enda sees läbi elada – ka halvad, koledad ja rasked. Kui satume halba olukorda, tekib meis paanika, meid valdab mingi uus ja kummaline tunne ning see tunne pole roosa nagu mannavaht. Ometigi miski meile meeldib selles tundes, mis ei lase meil oma mõttemaailma muuta. See miski on ohvrimeelsus. Me võime teada, et tegelikult on kõik hästi, kuid miski meis naudib seda halba olukorda. Meile meeldib end haletseda ning jälgida, kuidas maailma meid kaasa haletseb.
Mis sa arvad, milleks sulle see raskus on antud? Muidugi ei anta kellelegi rohkem, kui ta kanda suudaks, see lihtsalt poleks õiglane. Mitte keegi meist ei saa ka valet raskust. Miks siis see raskus ikkagi tuleb? Miks on vaja vahel vahtida pangakontot, mis näitab miinust? Milleks sulle see tühjus ja üksindus? Vastus on, et sul on vaja vaid see ”miski” üles leida. Sul on vaja mõista, et need tunded, mis sulle on antud, on selleks, et need läbi elada. Neist tuleb õppida ning edasi olla parem inimene.
Mis sind ja mind tegelikult murrab?
Kui esitan endale selle küsimuse, siis jookseb minu peas lõputu pilt erinevatest seikadest, kus nutsin end hingetuks. Uskusin tõesõna, et see ongi maailmalõpp ja enam hullemaks minna ei saa. Aga saab, ja läkski. Läks nii palju hullemaks, et ma hakkasin uskuma sellesse, et edasi läheb vaid paremaks.
Need lugematud südame purunemised, armastused ilma vastuarmastuseta. Hommikud, mil tundus võimatu oma keha voodis liigutada ning algavale päevale vastu minna. Hetked, kus silme ees oli vaid must valgus. Aga see kõik läks mööda ning andis mulle selgroo, mis läheb iga raskuse ees nüüd sirgu. Nii juhtub ka sinuga, isegi kui sul on raske sellesse uskuda!
Mõtle hetkeks oma elule. Millal sa oled tundnud, et nüüd ongi lõpp? Tundub võimatu liikuda edasi ning hommikul ärgata? Sa ei ole ainuke, meil kõigil on neid hetki, kuid tegelikult ei niida meid miski.
Kõige paremini iseloomustab elu tõususid ja mõõnasid sinusoid. See keeruline, kuid samas nii lihtne joon. See lihtsalt liugleb üles ja alla, ta teeb seda kergelt ja sujuvalt, ilma mure ja valuta. Nii võiksime ka meie suhtuda igasse raskusse ja kergusse – see on lihtsalt üks kurv teise järel, kuid tasub meeles pidada, et iga kurvi taga peitub taas parem ja ilusam elu.
Kuhu ja millise tundega soovid sina sellel sinusoidil kulgeda?
Katkend on pärit kirjastus Pilgrim poolt välja antud Tuuli Mäemati raamatust “Otsingud”.
Tuuli Mäemat on noor naine, kes alustas juba väga varakult eneseotsingutega. Ta hüppas kiiresti täiskasvanu maailma ja alustas iseseisvat elu, jättes vahele võimaluse kogeda noorust kõige selle juurde kuuluvaga. Suur huvi teada saada, kuidas suhted toimivad pani teda otsima armastust, vahel lootust kaotades ja siis jälle leides.
Tuuli on läbinud erinevaid koolitusi, kursuseid ning teraapiaid. Tegeledes meditatsiooniga soovib ta leida meelerahu ja tasakaalu igasse oma argipäeva. Lisaks kirjutamise kirele lummab teda ka kunst ja rõivadisain. “Mulle meeldib elada, elada sellise kirega, et iga hetk tundub erakordne,” kirjeldab Tuuli oma tundeid.
Raamat “Otsingud” sisaldab suuresti tema artikleid ning blogi. Tuuli on raamatusse kokku pannud kolm teemat, mis tema jaoks kõnetavad tänasel päeval ühiskonda kõige enam: eneseotsingud, armastus ja õnn.
Raamatu eesmärk on panna inimesi mõistma, kas nad elavad soovitud elu. Tuuli eneseotsingute kaudu saavad inimesed kogeda seda kergemini ja ehedamalt. Kui me tuleme mugavustsoonist välja, õpime ära ka selle, kuidas on armastada ja olla selle kõige juures õnnelik.
Tuuli usub, et raamat sobib nagu kirss tordile meie tänapäeva ühiskonda, kus inimesed tahavad oma elu muuta, kuid julgusest ja oskustest jääb puudu. Kui ka sina oled üks nendest inimestest, siis loodetavasti tänu sellele raamatule leiad sa, mida oled otsinud.Tuuli: “Ei ole võimatuid unistusi, on vaid piiratud mõtlemine. Kui sa midagi väga tahad, siis lihtsalt võta see ja ole õnnelik! Armasta ja ole armastatud.”
