ALKEEMIA LUGEMISNURK. Siiri Sisask: tühjuses peitub midagi imelist ja enneolematut
Siiri Sisaski raamatusse “Südame hääl” on koondatud erakordselt südamlikud lood elust ja elutarkusest ning oma südame kuulamisest, mis sündisid Siiri kõnelustest oma vanaema Elleniga, kellele ta selle raamatu ka pühendas. Siiri vanaema lahkus küll pilvepiirile nädal tagasi aga kõik jutud said neil omavahel räägitud.
Tühjuse täius
Kui ma jälle kord vanaema külastasin, oli ta just taas tõusnud oma päevaunest. Istus rahulikult suure toa sohval, vaatas aknast välja ning jõi kohvi. Kohv, nelja teelusikatäie suhkruga, on vee kõrval üheks tema lemmikjoogiks olnud terve elu. Nagu ta ka terve oma elu üleüldse magusat väga armastanud on, klaaskomme ja šokolaadi.
Nii. Mina seal siis aga pärima: “Kui sa, vanaema, nii palju magad, kas sa kohe tõesti siis magadki?” “Ei sugugi, niisama unelen,”kõlas vastuseks. Mina siis: “Aga kui sa uneled, mida sa siis mõtled?” Tema: “Ei mõtlegi midagi.” Oh, milline vabastav vastus taaskord! Ei mõtlegi midagi. Väga tore. Siis saame ju tähtsaid asju arutada. Seal ma ikka edasi uurima: “Mida sa siis tunned, kui sa midagi ei mõtle?” Vanaema: “Ei midagi, lihtsalt rahu tunnen.” Mina: “Aga kui sa rahu tunned, on sul siis hea?” “Jah. See mulle väga meeldib,” kostis vanaema.
Siinkohal meenub mulle, et on olemas üks vana idamaine meditatsioon, milles rahu tunnetamiseks soovitatakse oma keha ette kujutada ilma peata, et nagu polekski seda paika, millega mõelda saaks. See on väga tõhus, aga veider meditatsioon, mis inimese alguses veidi segadusse ajab, ent ometi üsna kiirelt mõju avaldab.
Ning teiseks meenub mulle jälle mu lapsepõlv. Mida vanemaks olen saanud, mida enam aastaid kukil, seda rohkem on üks asjaolu mind kõnetama hakanud. Nimelt lapsest saadik olen tundnud sümpaatiat tühjade asjade vastu. Kohe tõsiselt. Eriti meeldisid mulle tühjad vihikud, kaustikud ja tühjad joonistusblokid. Noodivihikud, pea nausalt tunnistama, mu meelis valikusse ei kuulunud. Sest minu meelest olid need juba liialt täis oma mustade ülirasvaste raame seadvate joonte tõttu. See kõik oli kuidagi väga häiriv. Ja seetõttu ma ei hoolinud noodivihikuist, need kippusid mul alati otsekui iseenesest kas kaduma või ununema. See-eest võisin kaua silmitseda tühje kladesid, neid ise puudutamata. Samuti olid ilusad ja tundusid mulle võlulikud ka veel kasutamata värvipliiatsid, sulepead, pastakad jne. Nagu peituks neis midagi imelist, enneolematut. Nii see tõepoolest oli. Seda oleks võinud ehk isegi mingiks haiguseks nimetada, oleks ma sellest teistele rääkinud. Aga ei rääkinud. Esimest korda alles nüüd, siin. Et iga kord juhtus minuga üks ja sama, tühjade kladede ees tundsin võluvat aukartust. Isegi kaupluselettidel tundusid nad kuidagi ülevamad muust kaubast. See sümpaatia, ausalt tunnistades, pole tänini mind maha jätnud. Kuigi öeldakse, nagu Jumal tühja kohta ei armastaks, arvan ma, et kõiges võiks säilida ka mõningane tühjus. Mitte seda kohe täitma kippuda. Vaid et läbi tühjuse maailma avastada, läbi nende avastuste aga eneses veelgi rohkem tühjust tekitada. Et kõikide nende avastuste keskel lõppeks ka enesel hea ja vaba olla oleks.
Siiri Sisask on Eesti avalikkusele tuntud eelkõige muusikalooja ning lauljana, kuid temalt on ilmunud tänaseks ka kaks raamatut, “Head ööd, maga hästi”, mille ta kirjutas kahasse oma pojaga 2002. aastal, ning 2016. aastal ilmus temalt ka luulekogu “Mismoodi ma seda maailma armastan”.
Käesolev raamat hõlmab lauljatari tähelepanekuid elust ja inimestest, loodusest ja väetunnetusest. Suur osa raamatu sisust kuulub ka kõnelustele tema vanaema, Ellen Oravaga.
Korraga torkas aga mõttesse ja küsisingi vanaemalt, mis oleks lühidalt ja kokkuvõtlikult suurimaks elutarkuseks, mida tema oma üheksakümne kolme aastaga tõdenud on? Nagu oleks ta seda küsimust juba ette teadnud, nii vastaski pikemalt mõtlemata: “Tead, Siiri, suurimaks elutarkuseks on tahe elada.”
