Toome teieni katkendi Robin S. Sharma raamatust “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari”. See on lugu tippjuristist Julian Mantle’ist, kelle tasakaalutu elustiil viib peaaegu saatusliku infarktini rahvast täis kohtusaalis. Kehalise kokkuvarisemisega kaasnev hingeline kriis sunnib teda oma olukorda ausalt hindama ja otsima vastuseid elu põhiküsimustele. Õnne ja eneseteostuse otsinguil asub ta erakordsele rännakule iidse kultuuriga maale. Ta leiab eest võimsa õpetuse, mis päästab valla vaimu-, keha- ja hingejõud ning suunab elama suurema kire, eesmärgistatuse ja rahuga. See innustav lugu ühendab suurepäraselt ida ajatu vaimutarkuse ja lääne tõhusad eduvalemid ning annab juhised, mis samm-sammult õpetavad elama julgemalt, tasakaalustatumalt, külluslikumalt ja rõõmsalt.
Katkend raamatust “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari”
Sisemise tule süütamine
Usalda ennast. Loo selline elu, mida sul on rõõm elada kuni lõpuni. Anna endast parim, puhudes oma väikesi sisemisi võimalikkuse sädemeid saavutuste tuleks. Foster C. McCellan
“Päev, mil Yogi Raman kõrgel Himaalajas oma mõistujuttu minuga jagas, oli tänase päevaga tegelikult mitmes mõttes sarnane,” ütlesJulian. “Kas tõesti?” “Meie koosistumine algas õhtul ja kestis hilise öötunnini. Meie vahel valitses seesugune keemia, et õhk tundus elektrist praksuvat. Nagu varem rääkisin, Yogi Ramaniga kohtumise hetkest tundsin, nagu oleksin kohtunud vennaga. Täna õhtul, istudes siin sinuga ja nautides sinu uudishimulikku ilmet, tunnen samasugust teovõimet ning sidet. Ütlen ka, et olen sinust alati mõelnud kui nooremast vennast, sestsaadik kui sõpradeks saime. Ausalt öeldes nägin sinus palju iseennast.”
“Sa olid imetlusväärne advokaat, Julian. Ma ei unusta iial, kui muljet avaldav sa olid.” Oli ilmne, et tal puudus igasugune huvi minevikku lahata. “John, sooviksin jätkata jutuajamist Yogi Ramani mõistujutu osadest, kuid enne pean üht asja üle kinnitama. Praeguseks oled isiklikuks muutumiseks õppinud juba terve hulga väga tõhusaid toimimisviise, mis teevad imesid, kui rakendad neid järjekindlalt. Avan sulle täna õhtul südame ja räägin ära kõik, mida tean, nagu mu kohustus ette näeb. Tahan vaid kindlasti veenduda, et mõistad täielikult, kui tähtis on see, et sina omakorda need teadmised edasi annad kõigile neile, kes säärast õpetust otsivad.
Me elame väga rahutus maailmas. See on negatiivsusest küllastunud ning meie ühiskonnas triivivad paljud otsekui tüürimeheta laevad; väsinud hinged otsimas majakat, mis hoiaks neid kaljuste kallaste vastu põrkamast. Pead hakkama omamoodi kapteniks. Loodan sinu peale, et viid Sivana tarkade sõnumi kõigini, kes seda vajavad.”
Hetke järele mõelnud, lubasin Julianile veendunult, et võtan ülesande vastu. Ta jätkas seejärel tuliselt. “Kogu tegevuse ilu seisneb selles, et püüdes parandada teiste elu, saab sinu enese elu kõrgema mõõtme. Tõde rajaneb iidsel paradigmal erakordseks eluks.” “Olen üksainus suur kõrv.”
“Lühidalt, Himaalaja targad elasid lihtsa reegli järgi: see, kes teisi kõige paremini teenib, lõikab ka parimaid vilju, nii emotsionaalselt, füüsiliselt, vaimselt kui ka hingeliselt. See on tee seesmise rahu ja välise rahulolu juurde.”
Lugesin kunagi, et need, kes uurivad teisi, on targad, kuid need, kes uurivad iseennast, on valgustatud. Nüüd nägin ehk esimest korda inimest, kes iseennast, võib-olla oma kõrgemat mina, tõepoolest tundis. Tagasihoidlikes rõivais, noore Buddha tagasihoitud naeratus ilmekal näol, näis Julian Mantle’il kõik olemas olevat: täiuslik tervis, õnn ja kõikevõitev oma osa tunnetamine kõiksuse kaleidoskoobis. Ometi ei olnud tal midagi.
“See juhatab meid tuletorni juurde,” ütles Julian, kaldumata kõrvale käsiloleva ülesande juurest. “Juba mõtlesingi, kuidas see Yogi Ramani mõistujutuga haakub.” “Püüan selgitada,” vastas ta, kõlades pigem õpetatud professori kui mungaks pöördunud advokaadina, kes on meelelisest maailmast lahti öelnud. “Oled nüüdseks teada saanud, et vaim on nagu viljakas aed, mida pead pidevalt väetama, et see õisi kannaks. Ära iial lase mustade mõtete ja tegude umbrohul aias võimust võtta. Seisa valvel oma vaimu väraval. Hoia seda tugeva ja tervena – siis saadab see sinu elus korda imesid, kui sellele vaid voli annad.
Mäletad, et keset aeda seisis uhke tuletorn. See sümbol meenutab sulle veel üht iidset põhimõtet valgustatud elu elamiseks: elu eesmärk on eesmärgistatud elu. Tõeliselt valgustatud teavad, mida nad elult tahavad, seda nii emotsionaalselt, materiaalselt, füüsiliselt kui ka vaimselt. Selgelt sõnastatud eesmärgid elu igas valdkonnas mängivad samasugust osa nagu tuletorn, andes juhatust ja varjupaika, kui lained sind liiga tugevalt loopima hakkavad.
Vaata, John, igaüks suudab oma elu põhjalikult ümber kujundada, kui ta liikumissuunda täielikult muudab. Aga kui sa isegi ei tea, mis suunas liigud, kuidas oskad arvata, millal sinna jõuad?”
Julian viis mind tagasi aega, mil Yogi Raman seda põhimõtet koos temaga lahkas. Ta meenutas targa sõnu: “Elu on naljakas,” märkis Yogi Raman. “Võiks arvata, et mida vähem tööd teed, seda rohkem võimalusi on õnne kogeda. Tegelikult aga võib õnne tõelise allika võtta kokku ühe sõnaga: saavutus. Kestev õnn tuleb sihtide saavutamiseks tehtava püsiva töö ning veendunult elu eesmärgi poole kulgemise kaudu. See on saladus, mis aitab läita sinu sees peituva tule. Võib näida üsna irooniline, et oled rännanud pika teekonna saavutustele suunatud ühiskonnast siia, vestlema trobikonna salapäraste tarkadega kõrgel Himaalajas ainult selleks, et saada teada: veel üks igavene saladus õnne juurde peitub saavutuses, aga nii see on.”
“Töönarkomaanidest mungad?” tähendasin naljatlevalt. “Täiesti vastupidi. Ehkki targad olid tohutult tulemuslikud, ei olnud see fanaatilist laadi. See oli hoopis rahulik, keskendunud, zentüüpi tulemuslikkus.” “Kuidas nii?” “Kõigel, mida nad tegid, oli eesmärk. Ehkki nad olid nüüdismaailmast kaugel eemal ja elasid vägagi vaimset elu, olid nad ka väga teovõimelised. Mõned neist pühendasid päevad filosoofiliste traktaatide viimistlemisele, teised kirjutasid suurepärast, rikka tekstuuriga luulet, mis esitas väljakutse nende mõistusele ja värskendas loovust. Samal ajal veetsid kolmandad aega vaikses pühendunud mõtiskelus, näides iidses lootosistes valgustatud skulptuuridena. Sivana targad ei raisanud aega. Nende kollektiivne südametunnistus ütles, et nende elul on eesmärk ning neil on täita ülesanne.
Yogi Raman rääkis mulle: “Siin Sivanas, kus aeg tundub paigal seisvat, võid ju mõelda, et mida võiks olla vaja saavutada või mida võiks loota saavutada seltskond lihtsaid, mitte midagi omavaid munki. Aga saavutused ei pea tingimata olema materiaalset laadi. Isiklikult minu eesmärk on saavutada meelerahu, isiklik meisterlikkus ja valgustatus. Kui ma neid eesmärke elu lõpuks saavutada ei suuda, siis suren, tundes ennast rahulolematuna, see on kindel.’
“Julian rääkis mulle, et esimest korda kuulis ta mõnd Sivana õpetajatest rääkimas omaenese surelikkusest. “Ja Yogi Raman tajus seda minu ilmest. Ta ütles: “Pole vaja muretseda, sõber. Olen juba saja aasta verstapostist möödunud ning mul ei ole veel plaanis minekut teha. Tahan vaid öelda, et kui selgelt tead, missuguseid sihte elu jooksul saavutada tahad, olgu need materiaalsed, emotsionaalsed, füüsilised või vaimsed, ning kui pühendad päevad nende saavutamisele, siis leiad lõpuks igavese rõõmu. Sinu elu muutub niisama mõnusaks kui minu oma – ning saad tunda võrratut tegelikkust. Aga pead teadma, mis on sinu elu peamine siht, ning seejärel seda nägemust pideva tegevuse abil tegelikkuseks manifesteerima. Meie, targad, kutsume seda dharmaks (seadmuseks), mis sanskriti keeles tähendab elu eesmärki”.”
“Elukestev rahulolu tuleneb minu dharma teostamisest?” küsisin. “Kindlasti. Dharmast tärkab seesmine harmoonia ja kestev rahuldustunne. Dharma põhineb iidsel põhimõttel, mille kohaselt igaüks meist täidab maa peal kangelaslikku missiooni. Meile kõigile on antud unikaalne kogum andeid, mis meil võimaldavad see elutöö teostada. Peamine on need kindlaks teha, ning seda tehes avastada oma elu peamine siht.”
Katkestasin Juliani: “See sarnaneb sellega, mis sa ennist riskimise kohta ütlesid.” “Võib-olla, aga võib-olla ka mitte.” “Ma ei saa aru.” “Jah, võib küll sedamoodi näida, et oled sunnitud riskima, avastamaks, mis alal sa kõige parem oled ning mis on sinu elu eesmärgi põhiolemus. Paljud inimesed jätavad nende edusamme pärssiva ameti maha niipea, kui on leidnud olemasolu tõelise eesmärgi. Eneseanalüüs ja iseendaga arupidamine võivad ikka näida ohtlikena. Kuid ei, iseenese ja oma elumissiooni leidmises ei ole midagi kardetavat. Teadlikkus iseenese seisundist on valgustatuse DNA. See on väga hea ja tõepoolest hädavajalik asi.”
“Mis on sinu dharma, Julian?” küsisin nagu muuseas, püüdes varjata põletavat uudishimu. “Minul on see lihtne: isetult teisi teenida. Pea meeles, et tõelist rõõmu ei leia sa magamisest, lõõgastumisest või logeldes aja veetmisest. Nagu ütles Benjamin Disraeli: “Edu saladus on eesmärgi muutumatus.” Õnn, mida otsid, tuleb mõtiskledes vääriliste sihtide üle, mille saavutamisele oled pühendunud, ning seejärel igapäevases tegevuses nende sihtide saavutamise nimel. Niimoodi rakendad otseselt ajatut filosoofiat, mille kohaselt kõige tähtsamaid asju ei tohi iial tuua ohvriks kõige tähtsusematele.
Tuletorn Yogi Ramani mõistujutus tuletab sulle meelde jõudu, mida saad selgelt määratletud, teadvustatud sihtide püstitamisest ning, mis peamine, tahtejõu kasutamisest, et nende suunas liikuda.”
Järgmise paari tunni jooksul sain Julianilt teada, et kõik kõrgeltarenenud, ennast täielikult teostavad inimesed mõistavad, kui tähtis on uurida oma andeid, avastada isiklik eesmärk ning seejärel rakendada inimlikke võimeid selle kutsumuse poole püüdlemiseks. Mõned inimesed teenivad inimkonda omakasupüüdmatult arstidena, teised kunstnikena. Mõned avastavad, et nad on suurepärased teabe edastajad ning neist saavad imepärased õpetajad, teised jälle jõuavad arusaamisele, et nende pärusmaaks on uuendused äri- või teadusalal. Peamine on olla distsiplineeritud ja teada oma kangelaslikku missiooni ning jälgida, et selle elluviimisel teeniksid teisi.
“Kas see on teatud liiki sihtide seadmine?” “Sihtide seadmine on lähtepunkt. Eesmärkide võtmine paneb jooksma loomingulised mahlad, mis aitavad leida õige raja eesmärgile jõudmiseks. Usu või mitte, Yogi Raman ja teised targad olid sihtide alal kõvad tegijad.” “Sa oled ikka naljamees. Ülitõhusad mungad kaugel Himaalaja mägedes, kes terve öö mediteerivad ja kogu päeva sihte seavad. Mulle see meeldib!” “John, langeta otsuseid ikka tulemustele tuginedes. Vaata mind. Mõnikord ei tunne ma isegi ennast ära, kui peeglisse vaatan. Minu kunagine eksistents, mis mulle mingit rahulolu ei pakkunud, on asendunud sellisega, mida täidavad seiklused, salapära ja põnevus. Olen jälle noor ja tunnen rõõmu suurepärasest tervisest. Olen tõeliselt õnnelik. Tarkus, mida sinuga jagan, on niivõrd võimas ja niivõrd oluline ja niivõrd eluandev, et lihtsalt pead olema sellele avatud.” “Ma olengi, Julian, ma tõesti olen. Kõik, mida seni oled öelnud, klapib suurepäraselt, ehkki mõned võtted tunduvad väheke kentsakad. Aga lubasin neid proovida ja seda ka teen. Olen täiesti nõus, et need teadmised on võimsad.”
“Kui olen näinud teistest kaugemale, siis vaid tänu sellele, et seisin suurte õpetajate õlgadel,” vastas Julian tagasihoidlikult. “Toon sulle veel ühe näite. Yogi Raman oli silmapaistev vibulaskja, tõeline meister. Illustreerimaks oma mõttetarkust sellest, kui tähtis on seada selgelt määratletud eesmärgid elu igas valdkonnas ning täita oma missioon, andis ta mulle näitliku selgituse, mida ma iial ei unusta.
Mitte kaugel kohast, kus istusime, seisis vägev tamm. Lillevanikust, mida ta harjumuse kohaselt kaelas kandis, tõmbas tark välja ühe roosiõie ja asetas puutüve keskkohta. Suurest seljakotist, mis oli tema alatine kaaslane, kui ta kaugetes mägipiirkondades rändas, nagu ka seekord, võttis ta seejärel välja kolm eset. Esimene oli tema lemmikvibu, valmistatud oivalisest aromaatsest, kuid siiski tugevast sandlipuust. Teine ese oli nool. Kolmas oli liiliavalge taskurätik – selline, nagu neid armastasin kanda kalli ülikonna rinnataskus, et kohtunikule ja vandemeestele muljet avaldada,” lisas Julian vabandaval toonil. Seejärel palus Yogi Raman, et Julian tema silmad taskurätikuga kinni seoks.
“Kui kaugel ma roosist olen?” küsis Yogi Raman õpilaselt. “Umbes kolmekümne meetri kaugusel,” pakkus Julian. “Kas oled mind kunagi jälginud iidset vibulaskmiskunsti harjutamas?” päris tark, teades täpselt, missugust vastust ta kuuleb. “Olen näinud sind peaaegu saja meetri pealt otse kümnesse tabamas ega mäleta, et oleksid praeguse maa pealt kunagi mööda lasknud,” märkis Julian kohusetruult. Seejärel, silmad rätikuga kaetud ja jalad kindlalt maha toetatud, tõmbas õpetaja vibu jõuliselt vinna ja lasi noole lendu – täpselt sihtides puutüvel rippuvat roosi. Nool tabas kõlksatusega suurt tammepuud, minnes sihtmärgist piinlikkust tekitavalt kaugele. “Arvasin, et näitad mulle veel üht oma maagilistest võimetest, Yogi Raman. Mis juhtus?”
“Rändasime sellesse eraldatud paika ainult ühe eesmärgiga. Olen nõustunud avaldama sulle kogu oma maise tarkuse. Tänane esitlus oli mõeldud selleks, et veel kord üle kinnitada nõuannet selle kohta, kui tähtis on seada elus selged eesmärgid ja täpselt teada, kuhu oled teel. See, mida praegu nägid, kinnitab tähtsaimat põhimõtet nende jaoks, kes püüdlevad sihtide saavutamise ja elueesmärgi täitmise poole: sa ei suuda tabada sihtmärki, mida sa ei näe. Inimesed saadavad mööda terve elu, unistades õnnest, suuremast elujõust ja ülevoolavast kirest. Ometigi ei mõista nad, kui tähtis oleks leida kas või kümme minutit kuus, et sihid kirja panna ja mõelda sügavalt järele elu tähenduse, oma dharma üle.
Sihtide seadmine muudab elu suurepäraseks. Sinu maailm saab rikkamaks, rõõmsamaks ja imepärasemaks. Vaata, Julian, esivanemad on meile õpetanud, et selgelt määratletud eesmärkide seadmine selle kohta, mida vaimses, füüsilises ja hingelises maailmas soovime, on eluliselt tähtis nende tõekssaamiseks. Selles maailmas, kust sina pärit oled, püstitavad inimesed rahalisi ja materiaalseid sihte. Selles ei ole midagi halba, kui see on see, mida sa väärtustad. Kuid isikliku meisterlikkuse ja sisemise valgustatuse saavutamiseks pead seadma konkreetsed eesmärgid ka teistes valdkondades.
Kas oleksid üllatunud, saades teada, et olen selgelt sõnastanud eesmärgid meelerahu kohta, mida ma soovin, energia kohta, mida igale päevale pühendan, ning armastuse kohta, mida annan end ümbritsevatele inimestele? Sihtide seadmine ei ole üksnes tuntud advokaatide jaoks nagu sina, kes elavad maailmas täis materiaalseid hüvesid. Igaüks, kes soovib parandada nii oma seesmist maailma kui ka maailma enda ümber, teeks hästi, kui võtaks lehe paberit ja asuks üles kirjutama eesmärke oma elus. Hetkel, mil nad sellega valmis saavad, astuvad mängu loodusjõud, mis asuvad neid unistusi tõelisuseks muutma.”
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Robin S. Sharma raamatust “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari”
