Alkeemia lugemisnurk. Reelika Lootuse psühholoogiline thriller “Ära võetud” pakub põnevust ja närvikõdi

Lahtises ukseavauses kükitab üks kogu. Ma tunnen isegi nüüd, juba hämaras ära selle kuju. Isegi selles tumedas kapuutsiga dressipluusis ja kükitavas asendis. Tuttav ja rahustavalt rääkiv hääl jõuab lõpuks läbi vasardavate meelekohtade ja hullunud südame tekitatavast lärmist minuni.

Ta kükitab ukseavas, käsi minu suunas välja sirutatud. Justkui haavatud loomale tutvumiseks, justkui nuusutamiseks antud.

Ma kuulan omaenda kõrvulukustavat hingamist. Ma kuulan tema häält, kuni sõnad muutuvad arusaadavaks.

Käsi endiselt pikalt ette sirutatud, vajub ta põlvili, mulle lähemale. Ma vaatan vilksamisi tema selja taha, tühjalt haigutavasse ukseavausse, mis on nüüd veel hämaram, varem selgelt välja joonistunud piirjooned on kadunud.

Mu hingamine muutub rahulikumaks ja ma lasen oma peal põlvedele toetuvate käte vahele vajuda. Ma tahaks nutta, aga mul on tunne, et olen ennast mingil hetkel juba pisaratest tühjaks nutnud. Neid ei ole, ega tule.

Riiete vaikne sahin sunnib mind pead tõstma. Aeglaselt. Ma olen siin vannitoa põrandal olnud juba päris kaua, sest nüüd on juba pime. Ma ei näe teda. Mul on raske, rusuvalt raske.

Ma ei näe, aga ma tunnen, et ta istub mu kõrvale, jättes meie vahele mõned sentimeetrid. Ma olen tänulik, et ta minu vastu ei puutu. Tänulik nende sentimeetrite eest.

“Me peame rääkima,” lõikab sosistav hääl minust paremal läbi vaikuse ja pimeduse.

Rääkima? Millest ta rääkida tahab? Ometi tahaks ma noogutada.

Saades aru, et ma ei ole ikka veel suurem asi rääkija tüüp, jätkab ta endiselt sosistades: “Ma ei ole üks nendest. Ma leidsin su siit täiesti juhuslikult … ma ei tea, kelle eest sa ennast varjad, aga asi tundub olevat tõsine.” Ta hingab sügavalt sisse, ennem kui jätkab: “Ja mul on tunne, et sa vajad abi.”

Ma kuulan iga ta sõna erilise tähelepanuga, üritades aru saada hääletoonist. Ent poolenisti sosistava inimese hääletoonist on raske aru saada. Kas ta teeskleb? Tahab ta tõesti mind aidata? Aga samas ma ei mäleta, et keegi neist oleks varem minuga sosistanud. Mulle meenuvad vaid käsud ja irvitav naer.

Tõenäoliselt peaks ma nüüd kasutama oma piinatud häälepaelu, sest noogutus kaoks lihtsalt pimedusse. Ent ma vist pole neid juba ammu enam millekski muuks kui karjumiseks kasutanud.

Mees mu kõrval sosistab edasi: “Ja mul on tunne, et sinu abistamiseks vajan ma sinu abi. Aga kõigepealt peaksid sa sööma.” Ma kuulan neid sõnu ja olen temaga igati nõus.

“Siin majas midagi söödavat pole ja ma pole ka kindel, et oleks turvaline ja mõistlik siin nii palju ennast sisse seada.” Ta ohkab raskelt, justkui poleks kindel oma järgnevates sõnades.

“Ma elan teisel pool tänavat ja ma mõtlen … et sa võiksid mingiks ajaks sinna tulla.” Vaikus. Ma tunnen pimeduses ta pilku enda peal. Äkki ta näeb pimedas sama hästi kui päevavalges?

Ma üritan oma peas veel kord viimaseid kuuldud sõnu ritta seada, aru saada, mida need tähendavad.

Ta jätkab: “Minu siin käimine ärataks liialt tähelepanu. Ma arvan, et see on juba tegelikult juhtunud. See maja siin on tühi olnud juba üle aasta. Mul on küll omanikuga kokkulepe sellel silma peal hoida, aga …”

Lasen pimeduses silmadel ringi hüpata, otsides kohta, kuhu neid kinnitada. Ma olen otsustanud. “Ma tulen.” Ma jään hetkeks oma kähedat häälekõla kuulama ja neelatan valusalt. Ma pole kindel, et otsustasin õigesti. Ma juba kahetsengi. Aga ma olen tõeliselt nurka surutud, mul ei ole muud võimalust.

“Okei siis,” kõlab läbi järjekordse ohke. Ma kuulen teda liigutamas. “Saame siis lõpuks tuttavaks. Mina olen Oliver.”

Ma eeldan, et see liigutus, mida ma sekund tagasi kuulsin, oli tema käe väljasirutus. Arglikult sirutan kuuldud heli poole oma käe, kuni ma tunnen juba tuttavat sooja avatud peopesa. Ma tõmban kopsud juba õhku täis, et oma nime öelda.

Ma ei saa! Ma ei tea oma nime!

[—]

Ma ärkan toidulõhna peale. Hellitav aroom ründab mu meeli kõige alatumal viisil. Ma võiks sellise ärkamisega isegi harjuda. Kõht annab igati märku, et eilne supp tegi head ja nüüd oleks aeg taas süüa. Uskumatu, kui kiiresti võib keha kriisiolukorraga harjuda. Ma ei tea, kui kaua ma olin söömata, aga enne eilset ei tundnud ma ühelgi selgushetkel nälga. Vähemalt ei mäleta ma, et oleks tundnud. Võibolla olin ma nälgimisega harjunud?

Nüüd püüavad mu sõõrmed kinni vähemalt röstsaia, värske kohvi, ka värske kurgi aroomid.

Ma ajan ennast voodis istukile ja võtan hetke oma ümbrusega tutvumiseks. Minimalistlikult sisustatud magamistuba, suur voodi keset põrandat. Tühjus mu ümber on kohati hirmutav. Üsna sarnane sinise ruumiga mu mälus. Ent tume voodipesu ja avar aken kinnitavad mulle vastupidist. Oliveri tuba? Toal on kaks ust. Üks suletud, teine avatud. Sealt kostab vaikne askeldamine, sealt imbuvadki minuni nii meeldivad aroomid. Hommikused päikesekiired paistavad akna all oleva puu raagus okste vahelt tuppa, maalides suuri sooje laike seintele ja põrandale. See süstib minusse eriliselt sooja energiat ja positiivsust. Kõik saab korda. Kõik saab korda, kordan ma taas mõttes iseendale.

Libistan sõrmed läbi oma lühikeseks pügatud juuste ja tõusen aeglaselt püsti. Köögist kostvad helid mind ei hirmuta. Pigem on need kutsuvad.

Ma jõuan kohale kiiremini, kui olin arvanud. Vastu uksepiita vajudes tõmban korra hinge. Ühtlasi annab see mulle võimaluse ruumis ringi vaadata.

Kõik on nii nagu öösel. Veidi talukööki meenutavas stiilis, kuid napilt sisustatud ruum on avar ja valgusrikas. Oliver, seljaga minu poole, toimetab millegagi. Mu pilk jääb lõpuks pidama lärmakalt sekundeid löövale seinakellale.

“Hommik. Kell on üheksa läbi,” teavitab madal hääl nähes, kuhu mu silmad sihivad. “Täna on viies mai, 2015, teisipäev.” Ma märkan ta pilku mind põhjalikult puurimas. Justkui peaks see info mulle midagi tähendama. Okei, kevadega panin ma täppi.

Nähes mind endiselt sõnatuna vastu uksepiita toetumas, viipab ta käega laua poole: “Istu.”

Ma ei lase seda teist korda öelda ja võtan suuna laua poole. Minu ette lauale ilmuvad taldrik röstsaiaga ja suur kruusitäis kohvi. Veidi hiljem ka vorst, värske kurk ja või. Ma kallan kohvi sisse koort nii palju, kui seda sinna kallata mahub, ja lasen esimesel suurel sõõmul endasse imenduda. Julgen sellel hetkel lasta silmadel kinni vajuda.

Ta istub üle laua mu vastu ja hingab sügavalt sisse.

Nüüd see siis tuleb? Ma saan kohe teada, et ma ei saa ikkagi siia jääda? Ma olen ta tõenäoliselt ära tüüdanud ja olgem ausad … minusugusele on vaja lapsehoidjat, keda tal pole aega ega tahtmist mängida. Toit, mis sekund tagasi oli nii kutsuv ja ahvatlev, käib nüüd mu suus ringi, kui ma õudusega mõtlen, mis minust edasi saab. Ma otsustan rääkida. Rääkida enne teda.

“Ma jään ainult paariks päevaks … kui ikka sobib?” Ma neelatan arglikult, hoides silmi jonnakalt oma taldrikul, neelatades alla valu, oodates protesteerimist, ent ta ei ütle midagi. “Siis ma jaksaks edasi minna. Ainult paar päeva.”

Minu vastast kostev naerupahvatus sunnib mind pilgu taldrikult lahti rebima ja arusaamatult talle otsa vaatama. Mida? Paar päeva on ilmselt palju küsitud?

“Ma ei hoia sind vastu su tahtmist kinni, aga kas sa ei arva, et oled liialt optimistlik?” Ma ei saa ta küsimusest aru ja jõllitan talle endiselt otsa. Õrnalt välja joonistuvad peenikesed triibud ta silmanurkades reedavad ta tuju.

“Paari päevaga ei juhtu väga midagi.” Ta teeb paljutähendusliku pausi ja jätkab: “Sul oleks mõistlik jääda siia vähemalt seniks, kuni ma … kuni me uurime välja, mis sinuga juhtus ja … sa natukenegi kosunud oled.” See on vaid pool mõeldust – ma näen seda.

Ma seedin ta sõnu.

“Mul on mõned tuttavad, kelle abile ma loodan ja …” jätkab ta. Mu süda hakkab taas kiiremini peksma.

“Sa ei plaani ju neile öelda, et ma siin olen?” Ma tunnen tihenevat hingeldamist, tärkavat ängistust. Ma üritan jääda rahulikuks. Ainult et kiirenenud ja sahisema hakanud raske hingamine reedab mu paanikat. Vaatan oma käsi. Mu küüned on nahani näritud ja sõrmeotsad tunduvad veidi pundunud punaste triipudena. Ma ei mäleta, et ma oleks neid närinud.

“Rahu … rahu. Ma arvan, et see siin on kõige turvalisem koht sulle üldse ja ma plaanin seda ka sellisena säilitada.” Ta teeb jälle pausi. “Mul on mõned head tuttavad, keda ma usaldan, kes võiksid hetkel kasulikud olla. Ma arvan, et on aeg mõned neist üles otsida.”

Põrnitsen teda arusaamatult edasi. “Söö,” tuletab ta mulle meelde. “Sinu unenäod … need tähendavad midagi?” Olgugi et see kõlas küsimusena, olen ma kindel, et see oli fakti nentimine. Ta tõuseb püsti ja kõnnib rahulikult üle köögi koridori. Ma jätkan oma võileiva näksimist.

“Ma olen hiljemalt kahe tunni pärast tagasi,” ütleb ta uuesti uksele ilmudes, nüüd juba jaki selga tõmmanud. Ta kükitab, et kingapaelu siduda. “Ma panen väljast ise ukse lukku.” Ja läinud ta ongi. Vaid võtme keeramise klõpsatus kostab veel minuni.

Mulle tundub, et seinakell hakkas just palju valjemini oma aega lugema. Iga sekund lööb õhku valju paugu, jättes selle tükiks ajaks veel kajama, need helid muutuvad kaanoniks ja seejärel juba väljakannatamatuks kakofooniaks.

Ma surun nimetissõrmed omale sügavale kõrvadesse, üritades taastada vaikust oma peas. See võtab aega. Ma loen numbreid. Siis keskendun oma südamelöökide kuulamisele. See on ainus, mida ma hästi oskan. Hoain sõrmi sügaval kõrvas ja lõpuks hakkavad südamelöögid üle kella tiksumise kumisema. See on rahustav. Lõpuks olen nii palju rahunenud, et edasi süüa, lastes samal ajal silmadel rännata üle köögi.

Kapi peal on avatud läptop, mis juba tükk aega kutsuvalt mu vaatevälja jääb. Võileivaga ühele poole saanud, otsustan ma alla anda. Arvuti unerežiimilt tagasi toomine ja kasutamine on nii enesestmõistetav tegevus. Ma tean, et ma olen seda varem palju kordi teinud. Mind paneb mõtlema ärritav fakt, et ma teen asju, mida ma omast arust teen esimest korda, sellise vilumusega, nagu oleks neid korduvalt teinud. Ma tunnen ära helid, mida ma pole varem kuulnud. Ma tunnen ära esemed, mida pole varem näinud. Justkui keegi oleks mu peast ära kustutanud mu mineviku, söötes nüüd aeg-ajalt mulle ette killukesi sellest. See mõte kinnitub mu pähe. Kas see on võimalik? Kustutada mälu, kustutada minevik?

Mu sõrmed on kramplikult klaviatuuri kohal, valmis Googlesse iga hetk midagi sisse kriblama. Kohe, kohe, kui ma suudan välja mõelda, mida täpsemalt sinna kirjutada. Mu peas valitseb täielik tühjus!

Teen tiiru ümber köögilaua, mis võtab omajagu aega, lootes, et kui ringiga tagasi jõuan, olen midagigi välja mõelnud. Kõndimine on hea.

Kuid peas on endiselt tühjus. Otsustan veel ühe tiiru teha. Seekord läbi koridori elutuppa. Nahkdiivan, laud selle ees ja väga suur telekas vastasseinas on siin ainsad esemed. Aknast möödudes jään üksisilmi sellest välja vaatama. Nagu magnet tõmbab mu pilgu üle tee teisel pool tänavat laiutav palkmaja. Kas see ongi maja, millest Oliver mu paar päeva tagasi juhuslikult leidis? Või kas see ikka oli nii juhuslikult?

Mulle meenuvad hääled. Hääled, mis ka nüüd tõstavad mu kuklakarvad hirmust turri, saates teele järjekordse rea külmajudinaid. Ent ma ei suuda meenutada. Vajun diivanisse ja jään üksisilmi teleka tumedat ekraani vaatama. Ma keskendun oma peegelpildile, mis sealt tumedusest vastu vaatab. Kuni lõpuks vahetub peegeldus helendava laiguga. Laiguga, mis rändab kaasa igasse ekraanipunkti. Kuhu iganes ma vaatan.

Ma tean, et hääled rääkisid omavahel. Ma tean, et hääled rääkisid ka Oliveriga. Aga ma ei suuda meenutada sõnu. Ometi tean ma, et öeldi midagi olulist.

Köögist kostev kella tiksumine on jälle valjemaks muutunud. Minu peas?

“Kõik korras?” küsib ootamatu hääl mu selja taga. Tõusen ehmatusega püsti, tunnen, kuidas mu silmad pingule tõmbuvad. Ei, mitte kissi, vaid lihased, mis neid koobastes kinni hoiavad, need tõmmatakse justkui pingule, kuni saan aru, et ohtu pole. Ma kahtlen endiselt, kas ma peaksin ikka siin olema. Ei, kõik ei ole korras.

“Mitte midagi pole korras! Ma ei mäleta oma elust mitte midagi. Isegi paar päeva tagasi on kõik veel tühjuses. Ma oskan teha asju, mida ma elu sees pole oma arust teinud ja ma tean kohti, kus ma pole oma arust varem käinud. Ma ei tea mitte midagi!” Ahastades suudan ma ladusalt kuuldavale tuua pikema jutu, kui ma endast uskusin. Ent see ei aita mul ikka meenutada, mida ma kuulsin tol ööl. Ööl, kui ma enda leidsin.

Ma vajun tagasi diivanisse. Selle asemel et midagi öelda, sammub ta rahulikult mu ette, vaatab mind hetke ja istub samuti. Ma ootan endiselt mingit reaktsiooni. Midagigi! Kas või minu üle naermist. Aga ta vaikib.

“Ma olen kindel …” alustan ma lõpuks vaikselt, “… et need hääled seal teises majas … enne sind … ütlesid midagi olulist.” Tõstan oma käed ahastuses silmadele ja lasen neil mõni sekund hiljem oma põlvedele kukkuda.

“Sul oli palavik. Sa ei peagi mäletama.” Ta vaatab meie tumedate siluettidena telekaekraanile joonistunud kujusid. “Mina mäletan.”

“Räägi,” suudan ma poolenisti sosistades läbi kurgu välja pigistada. Ma ei julge ta poole vaadata. Ma ei ole kindel, kas ma tahangi teada. Jõllitan edasi tumedat ekraani ja meid sellel peegeldumas.

“Nad olid kahekesi. Mees ja naine. Ma pole neid varem siinkandis näinud.” Ta muigab pärast lühikest pausi. “Ja neil oli omaniku luba sinna sisse muukida.”

“Omaniku luba?” ei suuda ma oma üllatust varjata.

“Jah. Nende sõnul proua Tarmi luba. See teeb mind veidi murelikuks.”

Mulle meenub! “Kas ma võin su läptoppi kasutada?” küsin rohkem viisakusest, olles valmis seda kohe ilma loatagi ründama minema.

Ta tõuseb sõnagi lausumata ja lahkub elutoast. Ei võta kaua, kui ta on arvutiga tagasi ja asetab selle minu ette lauale.

“Aga palun.”

Ma avan pikemalt mõtlemata uuesti Google esilehe ja tipin otsingusse sõna “Tarm”.

Umbes 1 260 000 tulemust 0,43 sekundiga. See on ehmatav. Ma jäängi siia otsima õiget vihjet. Lasen silmadel üle tulemuste joosta ja kerin lehekülge aeglaselt alla. Erinevad nimed, erinevad artiklid. Ükski nimi ei ütle mulle mitte midagi. Kuni mu tähelepanu haarab täielikult teise lehe lõpus olev pealkiri.

18-aastane neiu endiselt teadmata kadunud

Mul on raske lingile vajutada. Ei, mitte füüsiliselt, aga korraga ma tean, et selles artiklis võib olla midagi minust. Võibolla.

“Maret?” Oliver mu kõrval teab kah. Ta tõstab läpaka endale lähemale ja avab artikli.

“Politsei palub endiselt abi mullu detsembri alguses kadunuks jäänud Angelika Tarmi leidmiseks.

Toona teatati, et 18-aastane Angelika lahkus oma vanematekodust 6. detsembril 2012.

Angelika on umbes 170 cm pikk, sportliku kehaehitusega, pikad heledad juuksed. Politsei palub tungivalt kõigil, kellel on infot selle noore naise asukoha kohta, sellest teatada lühinumbril 110.”

[—]

Artikli sisu ette lugenud, pöörab ta ennast minu suunas.

“Niisiis – Angelika?”

“2012! 2012? Angelika? 2012 … 2012 … Angelika?” kordan ma valjult kummitama jäänud numbrit ja nime. Ma olen segaduses. Veel rohkem, kui ma seda olin hetk tagasi. Ma vahin artiklisse lisatud noore neiu fotot ja mulle ei meenu midagi. Ma kerin jalad rätsepaistmesse enda alla ja mu ülakeha hakkab vaikselt end kõigutama. Ette ja siis taha, ette ja taha. Tean, et nii on turvaline. Nii on turvaline sulgeda ennast oma maailma. Ma ei näe, kuigi mu silmad on avatud ja ma ei kuule. Lihtsalt tasane õõtsumine. Mul on tunne, et kerge tuuleiil sasib mu juukseid ja kuskilt on mu kõrvale ilmunud mu ema. Ma ei näe ta nägu, aga ma tean. Mu oma ema, kes hoiab mind õrnalt õlgadest ja kutsub mind nimepidi.

“Angelika! Angelika, lõpeta.” Käed mu õlgade ümber avaldavad üha tugevamat survet ja takistavad mu keha kiikumast. “Angelika!”

Ma vaatan minu ees põlvitavat meest ja üritan teda oma maailma mahutada. Ent ta ei sobi sinna. Ma olen nüüd jälle teadlik enda ümber toimuvast. Ei mingit silitavat tuuleiili, ei mingit ema mu läheduses. On vaid need tugevad käed mu õlgade ümber ja nõudlik hääl.

“Ahh?” reageerin ma lõpuks oma uuesti leitud nimele. Tunnen, kuidas veri kihutab läbi mu keha, jättes enda järele kuumana aimatava raja. Angelika – ma mäletan. Kuskil kõlab mingi ärritav heli ja ta laseb mu õlad vabaks, tõmbab teksade taskust välja telefoni, räägib midagi. Ma ei kuule. Ma näen, et ta räägib.

Oma mälu sundimine lünkasid täitma ei vii mind ilmselgelt kuhugi. Need aastad, kõik enne praegust on lihtsalt kadunud. “Miks? Miks mina? Mis minuga juhtus?” kordan mõttes peas haamerdavaid küsimusi, kuni üks mulle endalegi ootamatult üle huulte sõnadeks vormub: “Mida minuga tehtud on?”

Klaas veega seisab mu ees laual. Oliver lükkab läpaka kaane kinni ja tuleb minu juurde.

“Joo!” tõstab ta vee mu silmade ette. Käskiv toon ei jäta mulle valikuid.

Võtan veeklaasi vastu ja joon. See leevendab ainult veidi seda hullumeelselt ahistavat tunnet mu rinnus. Tegelikult, see tundub aina süvenevat. Mitte miski ei paista mind enam aitavat.

“Isegi kui kõik tundub hetkel lootusetu, siis päriselt see nii pole,” alustab ta mõtlikult. “Me teame nüüd su pärisnime ja usu mind – see on suur samm edasi. Nad võisid ju sind mitmeks aastaks ära peita, aga nad ei saa sinu internetti jäetud jälgi nii lihtsalt ära nullida.” Ma seedin ta sõnu.

“Aga enne kui me edasi tuhnime, on sul vaja paar olulist otsust teha.”

Ma tõstan pilgu veeklaasilt, mida ma tuimalt jälginud olin. “Otsused?”

Mul pole enam ammu olnud õigust millegi üle otsustada. Ja nüüd peaksin ma korraga seda tegema?

“Mhmhh,” venitab ta pikalt. “Mida sa teha tahad?”

“Mis mõttes, mida ma teha tahan?” küsin ma aeglaselt, enda häält kuulates, ja saamata aru, kuhu ta sihib.

“Selles mõttes, et ma olen su leidmisest saati … ma ei lähe politseisse teatama, et ma su leidsin. Kuigi see oleks õige tegu. Ma ei teavita kedagi enne kui …”

Ma ei lase tal lauset lõpetada. “Enne kui?” küsin ma kiirelt vahele.

“Enne kui sa seda ise tahad ja selleks valmis oled,” lisab ta ohkega.

“Ma ei saa aru.”

“Lihtsalt, ma pole kindel, et see sulle hästi mõjuks. Kui ma su politseisse toimetan, siis seal on kindlasti su esimene teekond kuskile hagilasse, kontrollimaks …”

“Ei, ei, ei!” korrutan ma pead raputades. “Ei, ei, mind pannakse jälle kuhugi kinni!”

“Ma olen kindel, et tegelikult oleks sul abi vaja, aga sinu otsus … siis ongi nii. Me uurime välja, mis toimub, sest keegi nägi hullult vaeva sinu identiteedi varjamisega, sinu peidus hoidmisega ja sinu hulluks ajamisega. Mind huvitab väga – ja aina rohkem – kes? Ja miks?”

Miks ta mind aitab? Ja kus on mu vanemad ja miks ma siia sattusin … ja kellele kuuluvad need hääled? Peaaegu sosinal lisan ma ta jutu lõppu: “Ja mis minuga tehti?”

Autor: Reelika Lootus

Katkend pärineb Reelika Lootus –

“Ma usun, et Reelika Lootuse nime kuuleme kunagi ka rahvusvahelises raamatumaailmas. Ta on noor ambitsioonikas naine, kellel on olemas anne, julgus ja tahe areneda. Lisaks valdab ta suurepäraselt oskust panna oma kirjutatud ridade vahele see salapärane “miski”, mis ei lase raamatut käest panna, enne kui lugu läbi.”

– Tiina Ristimets –