Robin S. Sharma selgitab oma raamatus “Perekonna tarkused mungalt, kes müüs maha oma ferrari” lihtsat ja samas hämmastavalt tõhusat süsteemi, kuidas valla päästa oma lapse loomulik juhipotentsiaal, samal ajal ka ise õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu nautides.
“Ma soovitan sulle, et püüaksid muuta oma kodu võimalikult kauniks. Arenda oma ilutunnet. Pööra rohkem tähelepanu asjadele, mis on ilusad. Ja kui sa oled ilust teadlikumaks saanud, kasvõi lillede strateegilise paigutusega, hakkad sa igal pool rohkem ilu märkama, nii koduskui väljaspool kodu.” “Tähelepanelik meel on imeline asi, eks ole, Julian?”
“Seda ta on. Targad õpetasid mulle meele kohta palju huvitavaid asju.” Julian jätkas. “Et muuta oma kodu pere pelgupaigaks, võiksid kasutada üht tarkade rituaali – lase värsket õhku maja igasse tuppa.”
“Miks?”
“See on üks neid iidseid Idamaa rituaale, mida ma isegi praegu veel täielikult ei mõista. Aga usu mind, Catherine, otsusta tulemuste põhjal. Minu väikeses toas on aknad alati lahti ning see on ka põhjus, miks mul on alati hea tervis ja kõrge energiatase. Võib-olla on põhjuseks see, et mida enam hapnikku kopsudesse pääseb, seda suurem on vitaalsus. Targad ütlesid, et õigesti hingata tähendab õigesti elada. Ma püüan iga päev värsket õhku hingata. Hommikuste jalutuskäikude ajal hingan teadlikult ja sügavalt. See lihtne harjumus annab energiat ja elujõudu. Mis on esimene asi, mida me pärast sündimist teeme, Catherine?”
“Me teeme esimese hingetõmbe.”
“Õige. Nii et pea meeles, õige hingamine tähendab elu.”
“Hea küll, kas on midagi veel, mida saab teha, et arendada meie pere kodukultuuri, muuta kodu pelgupaigaks ning aidata oma unistusitäide viia?”
“Enne kui ma lähen, veel kolm soovitust. Esiteks luba oma kodusse rohkesti päikesevalgust. See soojendab tõepoolest hinge ning teeb kõik asjad meeldivaks. Jällegi meenuta minu tuba. Sellepärast ma sinna katuseakna paningi, et päikesekiired laseksid mul kogu aeg naeratada. Teiseks korralda asjad nii, et õhtul oleks pereringis ka vaikset aega, eriti õhtul, kui Jon tuleb töölt ja lapsed lasteaiast. Enamik lapsevanemaid ei oska tähelegi panna, milline lärm neil kodus valitseb. Ümbrus mõjutab mõtlemist. Kodu, kus pidevalt mängivad televiisor ja videomängud, ei saa mitte kunagi olla perele varjupaigaks või rahu oaasiks. Kui tahad rajada tõelist pelgupaika, tee nii, et seal oleks vaikne.”
“Kõlab hästi,” ütlesin innukalt.
“Õpeta lapsi hindama üksiolemise võlu. Kui nad vanemaks saavad, selgita neile, et pole mingit vajadust lasta arvutil ja raadiol kogu aeg töötada ning telefonil heliseda. Erguta neid hoopis huvitavatest asjadest vestlema. Harjuta neid kirju kirjutama. Ja innusta neid imetlema kauneid loojanguid ning suurelt unistama.”
“Oleksin väga õnnelik, kui lapsed neid asju hindaksid,” laususin nukralt.
“Üks väga tore perekondlik rituaal on igapäevane ühine eine, kus pere naudib üksteise seltskonda. Palju aastaid tagasi oli ühine söömaaeg igas peres tavapärane ja armastatud komme. Kahjuks on see nüüd kadunud, kuna meie aeg kulub paljudele muudele asjadele. Kasutage seda püha aega selleks, et küsida, kuidas kellegi päev läks ja mida iga pereliige täna õppis. Rääkige ka oma perekonna tuleviku lepingust või mõnest muust olulisest asjast. Jutustage uuest huvitavast asjast või rääkige hea naljakas lugu, mida kuulma juhtusite. Peaasi on see, et ühine eine pakub suurepärase võimaluse päeva lõpus üksteisega koos olla. Muidugi lülitage selleks ajaks kõik telefonid välja, nii et teid keegi ei segaks.”
“Selle jaoks postkast vist ongi, eks ole?”
“Just.”
“Aga ometi on meil nii suur vajadus alati vastama joosta, kui telefon heliseb, isegi kui koos lastega midagi väga tähtsat pooleli on.”
Julian noogutas ning jätkas. Tajusin, et ta peab juba minema, kuid tahab mulle veel võimalikult palju nõuandeid jagada, enne kui lahkub.
“Igapäevase ühise pereeine traditsiooni sisse seadmine on juhi jaoks suurepärane ülesanne. Pea meeles, et lapsevanemana oled sa igal juhul juht. Mitte ainult firmad ei vaja juhtimist. Juht oled sa nii oma kontori koosolekulaua taga kui kodus täiskohaga töötava lapsevanemana.”
“Ja lõpetuseks?”
“Ära unusta kunagi, et kokku jääb see pere, kes koos mängib. Iga paari nädala järel korraldage naljaõhtu, kus laenutate mõne naljaka komöödia või mängite naljakaid mänge, nii et kõik kindlasti naerda saavad. Ära kunagi kaota huumorimeelt, Catherine. Õpeta ka lastele, kui tervendav on korralik naer, mis paneb lausa kõhtu kinni hoidma. Naer on tõesti parim viis inimeste ühendamiseks ja inimsuhete parandamiseks. Elu on vahetevahel raske, kuid mõtle pikas perspektiivis ja leia ikka aega koos naermiseks. Mida enam sa naerad, seda paremini Porter ja Sarita mõistavad, et täiskasvanu elu ei pea olema nii hirmus tõsine asi. Oled sa jälginud, kuidas lapsed mängivad, et nad on sina ja Jon?”
“Olen.”
“Eks ole, nad muutuvad kohe nii tõsiseks?”
“Tõepoolest, nii see on,” judisesin ma.”Kas nad kunagi naeravad ja itsitavad, kui nad teid mängivad?”
“Ei,” vastasin ma vaikselt.
“Näed siis, see ongi ilmselt tõsi, mida ma enne ütlesin. Lapsed tulevad meie juurde, et anda meile õppetunde, mida me vajame. Ja võibolla, mu väike tubli õeke, keda ma nii väga armastan, on sinu õppetund järgmine: õpi asju naljaga võtma.”
“Aga ma ju tantsisin laua peal,” naersin ma.
“Tantsisid küll.”
Julian kallistas mind, andes ka oma traditsioonilise laubasuudluse.
“Tean, et teid kõiki ootab suurepärane elu, teie lastest saavad vahvad teismelised ja seejärel toredad täiskasvanud. Selles suhtes ära üldse muretse. Aga jäta meelde kõik, mida ma sulle täna hommikul rääkisin. Mõtle nende asjade üle ning püüa leida viisid, kuidas seda kõike rakendada toreda perekultuuri arendamiseks ja armastava kodu rajamiseks. Su elu tuleb välja tavalisuse kookonist ja tõuseb ebatavalisuse maailma.”
Nende sõnadega astus mu vend, kuulus Julian Mantle, uksest välja, mina aga jäin seisma koosolekuruumi, mida valgustasid säravad pärastlõunased päikesekiired. Olin kõikide kuuldud asjade üle nii õnnelik, et oleksin võinud laual tantsida.
Katkend on pärit kirjastuse poolt välja antud Robin S. Sharma raamatust “Perekonna tarkused mungalt, kes müüs maha oma ferrari”.
Tunnustatud juhtimisguru ja bestselleri “Munk, kes müüs maha oma Ferrari” autor Robin S. Sharma selgitab selles teoses lihtsat, kuid samas hämmastavalt tõhusat süsteemi, kuidas valla päästa oma lapse loomulik juhipotentsiaal, samal ajal ka ise õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu nautides. Robin S. Sharma jagab lugejaga perekonna juhi viit meistrioskust ja lisab ka praktilised näpunäited. Taaskord astub lugeja ette munk, kes müüs maha oma Ferrari – elutarkust jahtiv Julian Mantle. Viimase teekonnast ja vestlustest kooruvad välja soovitused, õpetused ja tarkused, mille abil saaksid lapsevanemad kergemini avastada oma lapse anded ja parimad oskused; saavutada paremaid suhteid lähedastega; arenda oma laste iseloomu ja vaimujõudu ning õpetada lapsi suurelt unistama ja edu saavutama. Sharma koorib elu lihtsad tõed läbi Mantle suu taaskord tuumani lahti ning aitab lugejal pöörduda tagasi selle juurde, mis elus on kõige tähtsam ja seda nautida.
