Vahel inimene ise ei taju, et tal on probleem, näiteks nutisõltuvus. Vahel ta teab, aga häbeneb seda või tunneb, et ei oska selle vastu võidelda. Kõigil neil juhtudel on hea tundlikult, viisakalt ja toetavalt sellest sobilikul hetkel juttu teha. Ajuteadlane, psühholoog ja tehisintellekti uurija Jaan Aru annab raamatus „Kriis – mis siis?“ nõu, kuidas tulla toime nutisõltuvusega.
Ma ei saa arvutimängudest vabaks, kogu aeg tahan mängida. Mida teha?
Jaan Aru: „Noortel inimestel on sageli see mure, et ekraani eest on raske ära tulla igasuguste mängude tõttu. Mängud ja sotsiaalmeedia ongi niimoodi tehtud, et nad tõmbaksid meid, tekitaksid sõltuvust. Suured korporatsioonid, kes teenivad selle pealt raha, on tohutult vaeva näinud, et teha programme, millest jäädakse sõltuvusse. Ajuteadlase perspektiivist vaadates on see päris õudne.
Kui sa tunned, et see on sinu jaoks probleem, siis see on juba tähtis esimene samm, sest sa teadvustad endale: mul on probleem ja ma tahan sellest üle olla. Esimene lahendus on muidugi see, et proovi näiteks mingeid äppe, mis võimaldavad sul seadme kasutamise aega piirata. Näiteks äpid, mis panevad õhtul kell kaheksa kõik telefoni online-funktsioonid kinni. Või kui oled ise tugevam, siis lihtsalt pane see telefon ära ja mine õue. Lihtsalt lepid endaga kokku, et ma ei taha seda enam. Ma tean, et see on väga-väga raske, aga kui oled juba esimese sammu teinud, öeldes, et sa saad aru, et sul on probleem, siis võid endaga teha ka drastilisemaid kokkuleppeid. Näiteks lepid endaga kokku, et iga päev kella kaheksast kella kümneni õhtul üldse ei puuduta nutiseadmeid. Ja kui selle vastu eksid, siis näiteks annetad raha sellele erakonnale, keda sa kõige enam vihkad. Või midagi muud taolist. Sellised väiksed sammud on olulised teel probleemiga hakkama saamiseks.
Kas nutiseadmetest võib ka kasu olla?
Jaan Aru: „Jaa, nutiseadmetest võib ka kasu olla. Näiteks kujuta ette, et sul on laps, keda huvitavad mustad augud või ta on suur Beethoveni fänn. Ta küsib sult igasugu küsimusi ja kui sa ei oska vastata, siis internetis on tohutult materjali nii mustade aukude, Beethoveni kui kõige muu kohta. See võimaldab lapse aju arendada, aga muidugi peab jälgima, et ta ei hakkaks niisama guugeldama ega jõuaks kes teab kuhu.“
Kas tundide viisi kõrvaklappidega muusika kuulamine kahjustab aju?
Jaan Aru: „Kui tundide viisi kuulata väga kõva tehnomuusikat, siis kahtlemata kahjustab see kuulmist. Kui keegi kuulab tundide viisi Beethovenit kõrvaklappidega, siis otseselt selles midagi halba ei ole. Võib-olla tuleb temast järgmine Arvo Pärt? Nii et siin ei ole ühest vastust. Vastus on rohkem selline, et oleneb olukorrast ja muusikast.“
Mis kahjustab aju kõige rohkem?
Jaan Aru: „Selline küsimus on väga üldine ja vastus võiks olla näiteks, et poks kahjustab aju kõige rohkem. Kui te käite poksitrennis ja teid lüüakse kogu aeg uimaseks, siis see kahjustab teie aju kõige rohkem. Kui lähme järgmistesse kategooriatesse, siis kahtlemata võib öelda, et narkootikumid on väga ohtlikud, kuna tekitavad ajus väga tugeva sõltuvuse. Aga siis me peaks rääkima ka nutiseadmetest samamoodi, sest needki tekitavad suure sõltuvuse. Nutiseadmetel on kaks probleemi võrreldes näiteks heroiiniga. Esiteks: ta on meil igal pool kaasas. Teiseks: peab ikka väga väärastunud inimene olema, kes pakub heroiini, tubakat või alkoholi oma väiksele lapsele, aga nutiseade on Eestis kõikidel väikestel lastel ja selle on vanemad talle andnud. Ma leian, et peaksime Eestis ümber mõtlema, et kui me tahame olla nutiriik, siis ei saa olla, et oleme nutiseadmeriik. Nutiseadmed on kohati just nuti hävitamise seadmed. Kui tahame olla ka 10–20 aasta pärast maailmas esirinnas, siis peame kasvatama lapsi, kes suudavad iseseisvalt mõelda ja oma aju arendada, mitte olema nutiseadme ohvrid.“
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatust „KRIIS – MIS SIIS?!“
