Lugemisnurk | Pea vastu, valu lõpeb

Kui olin internina Georgetowni ülikooli Lombardi vähikeskuses, siis ühel päeval vaatas programmi juht meile, seitsmele uuele osalejale, otsa, viibutas meie poole sõrmega ja ütles emotsioonitult: „Kemoteraapia on laetud relv.“ Ta tegi pausi ja laskis pilgul üle meie nägude käia. „Väga lihtne on sellega vähi asemel patsient ära tappa.“ Me kõik seal laua taga tahtsime innukalt olla vähivastases võitluses sõjamehed, aga me kõik kartsime ka surma. Me vaatasime üksteisele otsa, liigutasime jalgu laua all, trummeldasime sõrmedega ja püüdsime mitte välja näha nagu põdrad autotulede ees. Keegi ei taha kuulda sõnu „lihtne on patsienti tappa“ – kõige vähem need värskeltvermitud internid, kes astuvad onkoloogias oma esimesi samme. Me lootsime elusid päästa.

Juba esimestel haiglanädalatel nägime, kui tõene oli direktori hoiatus. Vahel tundus, nagu oleks haigus vaid pool sellest, mis meie patsientidele liiga tegi – ja teine pool oli ravi.