Kui me veel abielus polnud, ei tulnud mulle kordagi pähe, et meil võiks iial tekkida suuremaid lahkhelisid. Näis, et me sobime nii hästi. Olin valmis tegema kõike, mida mu pruut soovis, ja paistis, et tema oli päri kõigi minu ettepanekutega. See oli üks neist omadustest, mis mulle tema juures nii väga meeldis. Ma ei tulnud selle pealegi, et me võiksime kunagi teineteisega tülli minna. Ometi leidsime end tülide võrgus juba mesinädalatel ja konflikte jätkus küllaga ka esimestesse abieluaastatesse. Ma ei suutnud aru saada, kui ebaloogiline ta oli, ning tema ei suutnud aru saada, kuidas ma võin olla nii karm ja nõudlik. Ma ei tahtnud sugugi karm olla, aga ma lihtsalt teadsin, et minu mõte on parim mõte. Loomulikult arvas tema täpselt sama enda mõtete kohta. Mitte keegi ei rääkinud meile, et vastuolud kuuluvad igasse normaalsesse abiellu, kirjutab Gary D. Chapman oma raamatus "Pika ja õnneliku abielu saladus".
Pole ühtegi paari, kes ei satuks vastuollu. Ja põhjus selleks on lihtne: me oleme indiviidid. Omaette isiksusena on meil erinevad soovid, meile on meeltmööda ja vastumeelt erinevad asjad ning meid ärritavad või rõõmustavad erinevad asjad.
