Oma raamatus “Elu armastus” mõtiskleb kogenud suhteterapeut Tiina Tiitus elu armastuse leidmise võimalikkuse üle. Kas mäletad, mis tunne oli olla armunud? Ei tea, miks see tunne ajaga kaob? Ja kas peab kaduma? Kuidas õnnestub osal paaridel jääda igavesse armastusse, teistel aga mitte?
Kas mäletad seda tunnet, kui olid armunud? Ma väga loodan, et tead, millest räägin. Kiirelt kaduv aeg, kui olite koos; meeletu igatsus, kui viibisite eraldi. Nendel hetkedel oli justkui enesestmõistetav, et see sügav emotsioon ja olukord jäävad kestma.
Olgugi et enamik paare kogeb aja möödudes tunnete jahtumist, kulgevad mõned liidud armumise mullis veel aastakümneid edasi. Mis on see miski, mis ajab ühed lahku, kuid lubab teistel jääda kirglikeks armastajateks? Kas neil on lihtsalt vedanud või on see midagi maisemat – retsept, mida igaüks saab kogeda ja järgi teha?
Mis võimaldab armastusel kesta? Milline on elu armastus? Miks mul seda veel ei ole? Kas tema on minu jaoks see õige? Kui oleks, siis sa seda küsimust vist ei esitaks? Tegelikult on ka tema see õige, aga sellest saad lugeda juba järgmistel lehekülgedel.
Kas armastus esimesest silmapilgust on võimalik? Kas see suur tunne üldse saab kesta kuni surmani? Pikaaegse õnneliku suhte võti ei seisne mitte niivõrd õige inimese leidmises, kuivõrd oskuses saada hakkama väljakutsetega. See tähendab üheskoos navigeerimist elumerel, ilma karidele otsa sõitmata.
Tõenäoliselt oled palju kordi kuulnud, et õnn algab sinust ene – sest, mitte väljastpoolt, sest keegi teine ei saa sind õnnelikuks teha. Ometi oled olnud kõige õnnelikum just armununa – kuid seda tunnet ei koge ju üksi, ikka ja alati on pildis keegi veel. Nõnda igatsetaksegi seda erilist, ainukest ja õiget.
Võiks ju olla ise õnnelik ja elu sealjuures väga lihtne. Paradoksaalsel kombel saabub aga õndsus alles siis, kui oled armunud ja su tunnetele vastatakse samaga. Kui vastaspool jääb ükskõikseks või isegi tõrjuvaks, siis põhjustab olukord vaid valu – suurimat, mida oskad ette kujutada.
Puutun päevast päeva kokku inimestega, kes räägivad mulle oma suhteprobleemidest. Raskeid olukordi on mitmeid: üksindus, tülitsemine, keerulised valikud, haigused, vaesus, hirmud, lahkuminek.
Minu kogemus näitab, et kõige raskem on lohutada ja anda tulevikulootust murtud südamega inimesele. See on kummaline, sest reaalselt pole tal ju otsekui midagi „viga“. Ta pole meditsiinilises mõttes haige, teda ei rünnata, silmapiiril ei ähvarda nälg ega surm. Tihtipeale pole isegi halvasti öelnud – mahajätja võis kinnitada käsi südamel, et armastab ja austab inimest edasi ega soovi talle haiget teha. Kuid ometi on mahajäetul kirjeldamatult valus.
Miks sul siis pole õnnelikku suhet? Põhjuseid võib olla lõpmatult palju. See on summa ellusuhtumisest, uskumustest, hirmudest, soovidest. Õnnetu olemine ja üksindus pole paratamatus, vaid tulemus, mille nimel on vaeva nähtud. Loomulik ja enesestmõistetav oleks olla õnnelikus suhtes. Ilmselgelt pole see kõigil aga nii. Imelikul kombel tegeleme õnne otsides tagajärgede, mitte algusega. Piltlikult meenutab see olukorda, kus püüame koogiretsepti muuta alles siis, kui küpsetis juba ahjust väljas ja kehvasti maitseb.
Ehk peaksime õppima vigadest? Minu jaoks kõlab see nii, et õppimise nimel tuleks läbida korralik eksimuste ja kannatuste kadalipp. Kas ikka peab? Lapsed õpivad koolis korrutustabeli selgeks ja keegi ei nüpelda neid sel teel (vähemalt mitte enam tänapäeval).
Mina tahaks mõelda vigadest mitte kui kannatuste allikast, vaid millestki, mida me veel ei osanud. Kahjuks võib ka oska – matus tuua kaela needsamad kannatused. Aga mitte alati. Ma ei usu, et keegi teadlikult soovib valet otsust langetada, pigem proovitakse seda vältida. Soovin sullegi taipamist ja julgust minna sinna, kus tundub kõige huvitavam.
Jah, muidugi olen ma lugenud, kuidas manifesteerida oma ellu unistuste suhet, olen seda isegi õpetanud, kuid armastus ei ole midagi, mida saaks õppida – sel tuleb lasta kulgeda loomuli – kul viisil, nagu voolab vesi või paistab päike. Keskenduda tuleks takistuste kõrvaldamisele.
Seepärast võib raamat, mida sa käes hoiad, tunduda pigem kurb, sest olen kirja pannud palju valusaid näiteid. Kõikides lugudes on muudetud nii nimed kui ka vanused – kõik, mis võib vihjata konkreetsele inimesele. Vaatamata sellele võid kogeda lugudes äratundmist, tajuda midagi õpetlikku. Elu on täis dilemmasid, kuid imelisi, alati toimivaid nõuandeid pole olemas, sest iga inimese lugu on unikaalne. Seetõttu võivad ka mu soovitused tunduda vastuolulised. Vahel on vaja lisada soola, teinekord suhkrut.
Olgugi et mul on seoses armastuse võimalikkusega tekkinud aastatega omad seisukohad, on sellest kirjutamine endiselt suur väljakutse – teema on lai ja laialivalguv, rääkimata sellest, et midagi oleks võimalik üldse tõestada. Ometi on armastus tihti õhus ja tuleb jutuks igapäevaselt. Paljud satuvadki minu vastuvõtule kõige lihtsama, ent ka kõige keerulisema küsimusega: miks mul pole meest või naist?
Näen ümberringi palju tarku, haritud, ilusaid, heas vormis inimesi, kes ei leia endale elukaaslast. Või kui leiavad, siis need suhted ei kesta. Sel juhul peetakse liitu veaks või ajaraiskamiseks. Kindlasti ei saa ju lühike suhe olla elu armastus?!
Armastuse õpetajaid on praeguses interaktiivses maailmas lõputult palju. Kui tahta otsida ja leida juhiseid elu lõpuni kestavaks õnnelikuks kooseluks, siis valik on seinast seina. Tegelikult oleks tark õppida neilt, kes on osanud seda ise teha. Leivaküpsetamist õpiksid ju ka pigem pagarilt kui torujürilt?
Paljude uskumus ja kogemus ütleb, et armastus ei kesta. Rutiini ja igavuse tekkimist suhtes peetakse normiks; armumist ja armastust aga erinevaks tundeksvaid teatud aja kestvateks faasideks.
Tõepoolest, sedasorti suhte arengu ennustamise mudeleid on mitu. Näiteks jaotatakse suhe kolmeks faasiks: kirg, meeldimine, kiindumus. Kuid saab ka viieks faasiks: atraktiivsus, mis kestab ainult armumise algfaasis, seejärel huvi, mis tekib siis, kui esimene pime tuhin on möödas ning hakatakse uurima ja tajuma, kes teine inimene päriselt on. Seejärel peaks tulema kriis või kriisid, millele järgnevad kiindumus ja pühendumine. Taolisi „mudeleid“ on veel teisigi. Suurimad erinevused puudutavad seda osa, kui kaua armumine peaks kestma.
Olen ka leidnud ühe eriti jabura etappide kirjelduse. Selle mudeli järgi on esimene faas alati armumine koos kehade keemilise reaktsiooniga. See aga pole tõsi – kõik suhted ei alga armumisega. Pärast armumise vältimatut hajumist (sest see on selle mudeli järgi kõigest keemiline reaktsioon), seistakse silmitsi šokeeriva argireaalsuse ja partneri vigade märkamisega. See „paljastus“ on aga mõlemale poolele nii hirmus, et jõutakse järgmisse faasi, milleks on tunnete jahtumine. Kui veab, siis saad edasi liikuda tunnete taaspuhkemise momenti. Häda peitub siin selles, et tunnet ei saa ise tahtlikult tekitada. Selline „puhkemine“ juhtub tavaliselt iseenesest, kas pärast mõnda intensiivset või olulist sündmust (nt võrratut armuööd) või ootamatut juhtumit (nt õnnetus või surm perekonnas). Alles seejärel jõuavad inimesed armastuseni.
Mudeli looja jätkab. Tavaelus kipume kasutama sõna „armastus“ liiga tihti ja liialt kergekäeliselt. Mitte iga suhe ei tähenda armastust, olgu see nii pikaajaline ja intensiivne kui tahes. Tõeline armastus on romantilise suhte viimane etapp. See on faas, mis toob suhtesse vaikse rahulolutunde, kuigi on selge, et mõned asjad ei ole – ega saa ka kunagi olema – täiuslikud. Armastus on aktsepteerimine, moment, kus sa mõistad, et suhe on ühel või teisel viisil sinu elu keskpunktiks.
Ma ei jaga neid vaateid, millest eelmises lõigus juttu oli, kuid kõik võivad arvata armastuse – nagu ka kokanduse ja aianduse kohta –, mida ise tahavad.
Tihti lihtsalt ei tajuta, et oma arvamus ei pruugi olla enda oma. Ükski arusaam ei teki tühjale kohale – märkamatult võtame üle selle, mis meid sündides ees ootas. Seda müüri on aga laotud sadu või lausa tuhandeid aastaid. Seetõttu ei pretendeeri ka minu arvamus universaalsele tõele ja on mõjutatud minu enda elukogemustest.
Õigus on nii neil, kes väidavad, et armastus on igavene, kui ka neil, kes ütlevad, et see kaob ajaga.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Tiina Tiituse raamatust „Elu armastus“.
