Võta omaks hetkeseis ehk sõnasta enda jaoks koht, kus praegu oled. Mõtle selle peale, tunneta ja proovi seda kirjeldada. Pole hullu, kui sa täpselt ei oska – sa ei pea enda mõtetest kelle – legi aru andma ega neid laval ette kandma. Ole parem hästi aus. Pole võimalik tunda ennast kogu aeg hästi. Ja paljud asjaolud elus võivad olla hetkel pigem ebamugavad. Su formuleering ei pea olema loogiline ja vastustega. Näiteks võid mõelda, et oled segaduses, aga ei pea teadma täpselt, mille pärast või milline peaks olema lahendus. Võibolla unistad, aga millest, seda ei tea enne, kuni see sinuni jõuab. Vaja on registreerida hetkeseis. Nii nagu ütleksid saatusele või universumile (või mida iganes sa usud), et oled selle kogemuse kätte saanud. Rohkem pole vaja. Tee seda neutraalselt, ilma hinnanguteta. Siinkohal ole vaja saata õnnesõnumeid tulevikku või neist pingsalt unistada, kirjutab Tiina Tiitus oma raamatus „Elu armastus“.
Luba endal kogeda ka ebamugavaid mõtteid ja tundeid. Tunneta läbi üksindus, kimbatus, igatsus, pettumus. Hirm, et sa ei leiagi enda kõrvale kunagi kedagi… Käi läbi kõik punktid, mis pähe tulevad. Jah, muidugi on su elus ka toredaid asju, kuid need oled endasse juba integreerinud, need ei vaja valideerimist. Näiteks kui sul on olemas mõlemad käed, siis sa ei mõtle, et oi kui äge, et need olemas on. Sa ei märka nende olemasolu ja see on loomulik. Kuid meil on vaja võtta omaks kõik elu nurgad. Nõnda kindlustame alusplatvormi, millel tulevik saab hakata ennast kindlamalt looma.
Paigalseis on näiline, kõik on igaveses muutumises ja liikumises. Võid lõpetada unistuste partneri otsimise ja sukelduda ellu. Või istuda ainult kodus. Elu juhtub ikka. Seega muretse vähem ja astu sammhaaval edasi, mis iganes raja oled valinud.
Parim, mida saad teha, on võtta maksimum sellest, mida elu hetkel pakub. See on kõige julgem ja vapram tegu, sest nii muudad vana mustrit. Ma kutsun seda lausa „surmahirmust läbi minemiseks“, kui võtad vastu kõik võimalused, mis teele jäävad, ja lähed neist läbi nii, nagu homset poleks. Imelik mõelda, kuid just nõnda oled kõige kaitstum.
Terje oli rajudel 90ndatel ühes suures ettevõttes moekaupade tootejuht. Ta oli 30, mis tegi ta tolle aja standardite kohaselt täiega vanatüdrukuks. Näiteks paljudel ta klassiõdedel käisid lapsed juba põhikoolis. Terje aga ei viitsinud ennast selle teemaga vaevata, sest tema seniste peikade hulgast polnud õiget isa- ega mehematerjali esile kerkinud. „On nagu on ja tulgu mis tuleb,“ mõtles ta. Suhteteemade asemel keskendus ta reisidele, põnevale seltsielule ja huvitavale tööle.
Kui ta ühelt tööreisilt tagasi tulles pidi vahetama lennukit, kuid jäi sellest maha, tuli tal jääda ööbima Milanosse. See polnud mingi probleem, sest seda oli varemgi juhtunud – lennufirma maksis ööbimise kinni ja hommikul võis reis jätkuda.
Terje esimene reaktsioon oli kellelegi teatada, et täna õhtul ta koju ei jõua. Siis ta aga taipas, et tal polegi seda kellelgi öelda. Ei olnud hingelistki, keda see huvitaks. Sest suhet tal polnud ja perel oli suva. Teda ei oodanud kodus keegi ja see tunne oli ühtäkki ehmatav. Hetkeks koges Terje, kuidas ta oli unustatud maailma veerele ja keegi ei teadnud ta olemasolust. Ta oli üksi. Ta võis olla ükskõik kes või üldse mitte olemas. Samas oli see tunne omamoodi vabastav. Ta polnud kunagi seda tajunud ega sellele mõelnud. Terje seisis kaua keset lennujaama. Tema ja ta kohver. See oli kõik, mis tal oli. Võin etteruttavalt öelda, et peagi kohtus Terje oma unistuste mehega ja nad on siiani õnnelikult koos.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Tiina Tiituse raamatust „Elu armastus“.
