Bruce H. Liptoni pädevast, hästi kirjutatud ja kergesti loetavast raamatust “Mesinädalate efekt” leiad sa vastuse küsimustele, kuidas sa mesinädalate efekti lõid ning miks see sinu elust kadus.
Mõtle oma elu kõige vägevama armuloo peale – selle Suure peale, mis sul pea täiesti segi ajas. Te armatsesite päevade kaupa, ei vajanud sööki ja vettki vaid piisa, kuid energiat jätkus teil lõputult – see oli mesinädalate efekt, mis pidi igavesti kestma.
Väga sageli aga manduvad mesinädalad sujuvalt igapäevaseks nääklemiseks, mille tulemusena kas lahutatakse või lihtsalt õpitakse teist inimest välja kannatama. Sa võid arvata, et sinu Suur Armastus oli paremal juhul kokkusattumus või halvemal juhul pettekujutelm, ning kui see otsa sai, siis oli see vaid halb õnn.
Käesolevas raamatus seletan ma ära, kuidas sa mesinädalate efekti tekitasid ning kuidas see kadus. Kui sa tead, kuidas sa selle tekitasid ja kuidas hävitasid, siis oled sa võimeline – nagu minagi – halva karma üle vingumise lõpetama ja looma õnneliku suhte, mis kestab aegade lõpuni ning mis oleks mokkamööda isegi Hollywoodi produtsentidele.
Peale kümneid aastaid ebaõnnestumisi sain ma sellega lõpuks hakkama. Kuna paljud inimesed on meilt küsinud, kuidas see meil õnnesunud on, siis otsustasime mina ja Margaret epiloogis ära seletada, kuidas meil õnnestus luua õnnetunnet tekitav mesinädalate efekt, mis on kestnud juba 17 aastat. Me tahame oma lugu jagada, sest armastus on inimeste jaoks kõige võimsam kasvufaktor ja armastus on nakkav!
Kui sa mesinädalate efekti oma enda elus tekitama hakkad, avastad sa, et sa tõmbad külge samasuguseid armastavaid inimesi nagu sina – ja mida rohkem, seda uhkem. Võtkem kuulda Rumi kaheksa sajandi vanust nõuannet ja joobugem armastusest üksteise vastu, et see planeet saaks lõpuks muutuda paremaks kohaks, kus kõik organismid elavad maapealses taevas.
Kui sa oled üle elanud mitme suhte purunemise, siis võid sa end leida mõttelt, et miks üldse edasi proovida. Ma võin sulle kinnitada, et sa proovid uuesti – mitte ainult (vahel lühiaegsete) heade aegade pärast või televiisoris näidatavate reklaamide pärast, kus armastavad paarikesed troopilistel saartel aega veedavad. Sa proovid uuesti, sest vaatamata oma kogemustele ja süngele lahutuste statistikale oled sa loodud lähedust otsima. Inimesed pole mõeldud üksi elama.
Fundamentaalne bioloogiline imperatiiv kihutab sind ja kõiki teisi organisme siin planeedil kogukondades elama ja teiste organismidega suhteid looma. Olenemata sellest, kas sa seda endale teadvustad, survestab bioloogia sind teiste seltsi otsima.
Indiviidide koondumine kogukondadesse (mis saab alguse kahest inimesest) on jõud, mis tekitab bioloogilise evolutsiooni ehk fenomeni, mida ma nimetan spontaanseks evolutsiooniks, millest ma räägin pikemalt samanimelises raamatus.
Loomulikult on olemas ka teisi bioloogilisi imperatiive, mis tagavad indiviidide ja liikide ellujäämise: vajadus toidu, seksi, kasvu, kaitse järele ning metsik ja seletamatu tung elu eest võidelda. Me ei tea, kus või kuidas on elutahe meie rakkudesse programmeeritud, kuid on selge, et ükski organism ei loobu oma elust lihtsalt niisama. Kui proovida tappa isegi kõige primitiivsemaid organisme, siis bakterid ei ütle: “Olgu, ma ootan, kuni sa mu tapad.” Selle asemel sooritavad nad kõikvõimalikke puiklevaid manöövreid, et ellu jääda.
Kui meie bioloogilisi vajadusi ei rahuldata ning meie ellujäämine on ohus, tekib meil kõhutunne, et midagi on valesti, enne kui me suudame ohtu endale teadvustada. Selline kõhutunne on praegu paljudel inimestel üle maailma – paljud meist tunnevad oma kõhus ärevust, kui me arutame keskkonnakahjustustega planeedi ja kahjustusi põhjustanud inimeste ellujäämisvõimalusi.
Käesolev raamat keskendub eelkõige sellele, kuidas indiviidid on võimelised imelisi suhteid looma ja neid hoidma, kuid viimases peatükis kirjeldan ma ka seda, kuidas energia, mille me loome õnnelike suhetega, suudab päästa ka meie planeedi ja meie liigi.
Ma tean, et see on raske ülesanne, kuid meil on olemas ääretult edu kas mudel tervistavate suhete loomiseks, mis aitavad meie planeeti ravida. Nagu iidsed müstikud ütlesid: “Vastused on peidus sinus endas.”
Üksmeelsete suhete loomust ja jõudu demonstreerib ilmekalt see triljonite rakkude kogukond, mille koostööna moodustub inimene. See mõttekäik võib küll alguses veider tunduda, sest kui peeglisse vaadata, siis tundub, et ainus loogiline järeldus on see, et sa oled üks tervik. Aga see on täielik väär arvamus!
Rakubioloogina olen ma veetnud palju õnnelikke tunde, uurides plastikust rakukultuuri tassidel tüvirakkude käitumist ja elukäiku. Triljonid rakud igas nahaga kaetud inimkehas elavad palju harmoonilisemalt kui tülitsevad paarikesed ja vaenutsevad inimkogukonnad. Just seetõttu on meil neilt palju väärtuslikku õppida: 50 triljonit tundlikku rakku, 50 triljonit kodanikku, kes elavad rahumeelselt koos märkimisväärselt keerukas kogukonnas. Kõikidel rakkudel on töökoht. Kõikidel rakkudel on tervisekindlustus, riigikaitse ning nende majandus toimib (see põhineb ATP molekulide vahetamisel – bioloogid nimetavad neid energiaühi kuid sageli “ametlikuks maksevahendiks”).
Sellega võrreldes tundub inimkonna ülesanne – mõelda välja logistiline lahendus sellele, kuidas hädine seitse miljardit inimest koos harmooniliselt töötada saaks – üsna lihtne. Ja selle viimasega omakorda võrreldes tundub iga paari ülesanne – mõelda välja kuidas kaks inimolendit omavahel suheldud ja harmooniliselt koos töötatud saaks – tõeline käkitegu (kuigi ma tean, et see tundub vahel kõige keerukama väljakutsena maailmas).
Sa tunnetasid häid võnkeid. Sa olid joobunud nendest armujookidest, mis läbi sinu keha voolasid. Sa ümisesid kõiki neid laule pööraselt armunutest, mida sa kunagi kuulnud olid, ning lõpuks sa mõistsid, millest nendes räägitakse. Sa olid oma elu armastusega koos tekitanud mesinädalate efekti ja sa teadsid, et seekord kestab see igavesti.
Aga see ei kestnud igavesti. Kõik kukkus kolinal kokku ning sina leidsid ennast muserdatuna ja vaevatuna sellest, mis kõik oleks võinud olla. Lisaks sellele olid sa ka nõutu – kuidas oli võimalik, et midagi nii maagilist mandus lõputuks tülide ja süüdistuste jadaks? Abieluinimeste puhul lisanduvad ka koledad lahutuskohtu istungid.
Ometi sa ju tahtsid, et see suhe oleks kestvalt õnnelik. Sa uskusid sellesse, et see on kestvalt õnnelik. Sa leiad ennast mõtlemas, et äkki toimib uskumuste bioloogia vaid teiste inimeste peal, kuid see töötab ka sinu peal. Jah, see töötab! Aga selle juures on üks konks, mis seletab, miks vaid positiivsest mõtlemisest ja uskumisest ei piisa.
Konks on nimelt selles, et nende õnnelike päevade ja kuude jooksul, mil sa nautisid oma partneri lähedust, kontrollis teie käitumist ja tegemisi teadvuslik meel. Teadvuslik meel on “loominguline” meel, mis tegutseb sinu soovide ja ihade nimel. Kui kahe armunu teadvuslikud meeled kohtuvad, loovad need koos maagilise harmoonia. Kuna mesinädalate ajal tegutsevad partnerid oma sügavamate soovide ja ihade nimel, on nende vastasmõju tulemuseks… voilá, taevas maa peal!
Aja jooksul aga koormab meie teadvuslik meel ennast igapäevaelu mõtetega – kuidas rahaasju korras hoida, igapäevatöödega graafikus püsida ja mida nädalavahetusel ette võtta. Teadvuslik meel hakkab mesinädalate kogemuse tootmise asemel töötlema korraldusi ja strateegiaid meie teadvustatud vajadustega tegelemiseks. Selle kõige tulemusena annab teadvuslik meel käitumiskontrolli üle vaikeprogrammidele, mis on varem alateadvuslikku meelde tallele pandud.
Paarisuhte puhul on seega oma sõna öelda mitte ainult kahel, vaid neljal meelel. Partnerite alateadvuslikud meeled on need, mis võivad hävitada igavesti kestma pidanud õnneliku suhte. Kui meie teadvuslikud meeled hetkeseisundile enam tähelepanu ei pööra, kaotame me kontrolli mesinädalate efekti loomise üle, kuna enesele teadmata lülitume me ümber eelprogrammeeritud käitumismustritele, mille me oma kogemuste põhjal omandanud oleme. Kui alateadvuslik programm esiplaanile tõuseb, kaob mesinädalate sära paljude paaride suhtest väga kiiresti.
Selline asjade käik pole üllatav, sest käitumismustrid, mis meie alateadvuslikku meelde on programmeeritud (paljud neist käitumismallidest on negatiivsed ning röövivad meilt energiat), on omandatud teiste inimeste käitumist jälgides – eelkõige oma vanematelt, perelt, ühiskonnalt ja kultuurilt. Sa hakkad nägema neid aspekte oma partneris (ja endas), mis mesinädalate jooksul esile ei kerkinud. Kui teadvuslik meel ei pööra enam tähelepanu praegusele hetkele, hakkad sa automaatselt – ja mis veelgi tähtsam: alateadlikult – järgima teistelt allalaaditud käitumismustreid.
Siinkohal räägin ma sulle ühe loo, mis võib sulle vägagi tuttav ette tulla. Sa naudid täiel rinnal mesinädalate efekti ja oled tulvil armastust oma hooliva partneri vastu, kes toob valgust igasse sinu päeva. Siis ühel päeval küsid sa talt ühe lihtsa armastava küsimuse. Tema ei mõtle hetkel sellele, kui heas seisus teie suhe on. Tema teadvuslik meel on hõivatud auto remontimise või üüri maksmisega, seega ta vastab sulle mõtlematult inetul toonil, mis annab märku tema soovist, et ta rahule jäetaks.
Šokeerituna küsid sa endalt: “Kes see veel on?” Sa kogesid just mesinädalate lõpu algust. Ta vastas sulle alateadvuslikult ning ta ei märganud, kui inetuna see kõlas. Ta tõlgendab sinu öeldut isikliku rünnakuna, mistõttu ta jääb endale kindlaks ning on valmis end surmani kaitsma. Ta mõtleb: “Ta süüdistas mind selles, et ma polnud mina ise. Ma olen täpselt samasugune, nagu ma alati olen olnud. Ma ei saa aru, millest ta räägib. Mis tal viga on?”
Samal ajal mõtled sina: “Kus on see armastav mees, kellega ma abiellusin?” Sinu teadvuslik meel eemaldub praegusest hetkest, et hinnata seda ebameeldivat olukorda, millesse sa sattunud oled. Enda teadmata pöördud ka sina tagasi enda varem peidus olnud alateadvuslike käitumismustrite juurde, mille su pere ja kultuur sulle ette on kirjutanud.
Nüüd on sinu partneri kord ennast šokeerituna tunda, kui tema armastatud naine teda kritiseerima ja süüdistama hakkab, rääkimata kõikidest teistest mitte kõige armastavamatest programmidest, mille me oma vanematelt alla oleme laadinud. Mida suuremat rolli igapäevaeluprobleemid sinu ja su partneri teadvuslikes meeltes mängivad, seda rohkem kerkivad pinnale ebakõlad alateadvuslike
käitumismustrite vahel. Varsti ei pööra tekumbki enam tähelepanu partneri heade külgede hindamisele ning keskendute tema sagedastele vastikutele vihapursetele. Nii sina kui su partner võtate kaitsepositsiooni ning hakkate teise vigasid kritiseerima – ta ei korista kunagi enda järelt, temake ei pane kunagi hambapastale korki peale jne.
Kõik need asjad, mida sa armastuse paistel ignoreerisid, hakkavad sind järsku häirima. Kui te kohtusite interneti tutvumisportaali kaudu, siis nüüd soovite te mõlemad oma raha tagasi! Ta valetas oma ankeedis! Aga tegelikult täitsite te mõlemad oma ankeedid heas usus. Te mõlemad täitsite need teadlikult – ja siin ongi konks. Teie mõttega ja teadlikult täidetud ankeedid kujutavad seda inimest, kes te sooviksite olla.
Kahjuks aga avaldub see “sina”, kes küsimustikule vastas, tavaliselt vaid 5 protsendil ajast. Kumbki partner ei maininud küsimustikku täites oma saboteerivaid ja piiravaid alateadvuslikke programme, mis nad teistelt alla on laadinud, ning mida me kõik 95% ajast alateadvuslikult järgime. Kui soovimatud käitumismustrid domineerivad 95% kogu teie koosveedetud ajast, on sinu ja su partneri mesinädalad kahtlemata lõppenud ning te olete liikumas argiellu. Kui mõni neist siiani peidus olnud hävitavatest ja häirivatest käitumismustritest oleks oma koledat pead tõstnud teie suhte esimesel päeval, poleks te ilmselt teist päeva näinudki.
Nüüd leiad sa end mõtlemas, et kas sa peaksid oma ootusi vähendama ja leppima sellega, milliseks teie suhe on muutunud, sest “selline see elu kord on ning ma pean leppima nii hea kui halvaga”, või muutuvad lõputud kompromissid, mida sa halva kohtlemisega leppimiseks oled sunnitud tegema, niivõrd talumatuks, et teie näiliselt purunematu side laguneb miljoniks tükiks. Sa ütled endale: “Põrgusse see kõik, ma ei suuda enam.” Ja siis sa lähed (jälle) välja ja püüad leida seda, mida sa kunagi kogesid.
Selle korduva tsükli eest vastutav süüdlane jääb nähtamatuks. Need on need käitumismustrid, mis sinu ja su partneri alateadvuslikesse meeltesse on programmeeritud. Teie teadvuslikud meeled saatsid teid armastavat partnerit otsima ja rõõmustasid, kui te selle Õige leidsite, kuid nüüd hävitavad teie alateadvuslikud meeled seda suhet, mille te lõite.
Aga kui sa tead, et suhtes tuleb arvestada nelja meelega, ja oskad enda alateadvusliku meele negatiivseid programme muuta, on sul olemas kõik vajalikud tööriistad selleks, et kaotatu taas üles leida.
Katkend pärineb Bruce H. Liptoni raamatust “Mesinädalate efekt. Teaduslik kirjeldus, kuidas luua maapealset taevast”
