Thich Nhat Hanh on Vietnami zenbudistlik õpetaja ja tuntud rahuaktivist, kel on suuri teeneid budismi tutvustamisel Lääne ühiskonna inimestele. Ta on teadvelolemise, meditatsiooni ja budismi teemadel avaldanud üle 100 teose ning tema praktilised õpetused on väga lihtsalt mõistetavad, universaalsed ja kaasaegse maailma tingimusi arvestavad. Järgnevad lood on pärit Thich Nhat Hanhi raamatust “Meelerahu igas sammus”.
ÜHENDOLEMINE
Kui oleksid luuletaja, näeksid selgelt, et selle paberilehe sees hõljub pilv. Ilma pilveta ei oleks ka vihma, ilma vihmata ei saa kasvada puud ja ilma puudeta ei saaks me valmistada paberit. Pilv on vajalik selleks, et see paber saaks eksisteerida. Kui pilve pole, siis ei saa olla ka paberilehte.
Seepärast saame öelda, et pilv ja paber on ühendolemises. „Ühendolemine” on sõna, mida sõnastikus veel pole, kuid kui liidame nimisõna „ühend” verbiga „olema”, saame uue verbi: ühendolemine.
Kui vaatleksime seda paberilehte veelgi rohkem sügavuti, näeksime selles päikesepaistet. Ilma päikesepaisteta ei saa mets kasvada. Tegelikult ei saa ükski asi ilma päikesepaisteta kasvada. Ning nüüd me teamegi, et ka päikesepaiste on selles paberilehes olemas. Paber ja päikesepaiste on omavahel ühendolemises. Kui vaatleksime edasi, näeksime ka metsalangetajat, kes selle puu maha võttis ja saekaatrisse tõi, et sellest paber toodetaks. Ja me näeme süvitsi vaadeldes ka teravilja. Me teame, et metsalangetaja ei saa eksisteerida ilma oma igapäevase leivata ja seetõttu on ka vili, millest valmis leib, samuti selles paberilehes. Ka metsalangetaja isa ja ema on selles paberilehes olemas. Kui vaatleksime paberit süvitsi, siis näeksime, et ilma kõigi nende asjadeta ei saaks seda paberilehte olemas olla.
Vaadates veelgi sügavamale, näeksime ka iseennast selles paberilehes. Seda polegi nii keeruline näha, sest kui vaatame selle raamatu lehte, me tajume seda. Sinu meel on seotud selle paberilehega ning minu meel niisamuti. Seega saame öelda, et kõik mis eksisteerib, on selles paberilehes olemas. Me ei saaks välja tuua ainsatki asja, mida selles poleks – aeg, ruum, Maa, vihm, maavarad, päikesepaiste, pilv, jõgi, kuumus. Kõik, mis on, on olemas selles paberilehes siin. Seetõttu arvangi, et sõna „ühendolemine” peaks olema sõnastikus. „Oleme” tähendab, et me oleme ühenduses.
Me ei saaks eksisteerida lihtsalt üksinda. See paberileht on olemas tänu sellele, et ka kõik muu on olemas. Oletame, et tagastame mõne komponendi algallikale – näiteks päikesevalguse päikesele. Kas arvad, et selle paberilehe eksisteerimine oleks sel juhul võimalik? Ei, sest ilma päikesepaisteta ei saaks mitte midagi olemas olla. Ka sel juhul, kui metsalangetaja poleks sündinud, kui ema alles kannaks teda, ei saaks meil seda paberilehte olemas olla.
Tõde seisneb selles, et see paberileht on tehtud ainult sellistest komponentidest, mis ei ole paber. Ja kui tagastada need komponendid nende algallikatele, ei saaks meil üldse mingit paberit olemas olla. Paberit ei oleks ka ilma mittepaberist komponentideta nagu meel, metsalangetaja, päikesepaiste ja nii edasi. Nii õhuke kui see paberileht ka on, sisaldab see endas siiski kõike, mida universumis leidub.
LILLED JA JÄÄTMED
Rüvetatud või laitmatu. Räpane või puhas. Need on hinnangud, mida me oma peas loome. Kaunis roos, mille oleme just lõiganud ja oma vaasi asetanud, on puhas. Sel on nii hea ja värske lõhn. Selle vastandiks on jäätmekast. See lõhnab kohutavalt, see on täis mädanevaid asju.
Kuid need hinnangud on tõesed vaid siis, kui vaatleme neid asju pealispindselt. Kui vaataksime sügavuti, näeksime, et kõigest viie või kuue päeva pärast muutub ka see roos jäätmeks. Me ei pea viis päeva ootama, et seda teadvustada. Kui vaataksime roosi juba praegu sügavuti, siis näeksime ka seda kohe praegu. Ning kui vaataksime jäätmekasti sügavuti, näeksime, et paari kuu pärast muutub selle sisu maitsvateks köögiviljadeks ja ka roosiks. Kui oled hea maheaednik, siis suudad roosi vaadates näha jäätmeid. Roosid ja jäätmed on omavahel seoses. Ilma roosita ei saaks meil olla jäätmeid ja ilma jäätmeteta ei saaks meil olla roosi. Nad vajavad teineteist väga. Roos ja jäätmed on võrdsed. Jäätmed on roosiga täpselt samaväärsed. Kui vaatleksime sügavuti hinnanguid “rüvetatud” ja “täiuslikult puhas”, jõuaksime taipamiseni, et need on koos, ühendolemises.
Manila linnas on palju noori prostituute, kellest mõned on kõigest 14- või 15-aastased. Nad on väga õnnetud. Nad ei tahtnud prostituutideks saada, kuid nende vanemad olid vaesed ja need noored tüdrukud läksid linna, et leida endale mingi tööots, nagu näiteks tänavakaubitseja oma, ning raha teenida ja see oma perekondadele saata. Loomulikult ei kehti see ainult Manila, vaid ka Vietnami linna Ho Chi Minhi, New Yorgi, aga ka Pariisi kohta. Kui kaitsetu tüdruk on linnas kõigest paar kuud olnud, võib mõni kaval inimene ta enda heaks tööle meelitada, pakkudes võimalust teenida võib-olla sada korda rohkem raha, kui tüdruk tänavakaubitsejana teeniks. Tüdruk, kes on väga noor ja üpris eluvõõras, on pakkumisega nõus ja temast saab prostituut. Sellest hetkest alates tunneb see tüdruk end räpasena, määrdununa, ja see tekitab talle suuri piinu. Kui ta näeb teisi noori tüdrukuid, kes on kaunilt riides, kuuluvad headesse peredesse, siis tunneb ta end iga kord näruselt, rüvetatult, ja neist tunnetest saab tema põrgu. Kuid kui ta vaataks sügavuti iseendale ja kogu olukorrale, siis on tal võimalik taibata, et ta on selline, nagu ta on, seetõttu, et teised inimesed on sellised, nagu nemad on. Mis võimaldab „heal tüdrukul”, kes kuulub heasse perekonda, olla uhke? See, et „hea pere” elustiil on selline, nagu see on, ja prostituudil tuleb elada prostituudi kombel.
Mitte keegi meist ei ole puhaste kätega. Mitte keegi meist ei saa väita, et me ei vastuta selle eest. Manila tüdruk on selline, nagu ta on, sest meie oleme sellised, nagu me oleme. Vaadates selle noore prostituudi elu, näeme ka kõigi teiste elu, kes ei ole prostituudid. Ning vaadates neid, kes pole prostituudid ja kuidas nemad oma elu elavad, näeksime me prostituuti.
Iga asi aitab luua teist asja. Heitkem korra pilk rikkuse ja vaesuse peale. Jõukas ühiskond ja vaene ühiskond on ühendolemises. Ühe ühiskonna jõukus on tehtud teise ühiskonna vaesusest. „See on sellepärast nii, et see lihtsalt on nii.” Jõukus on tehtud vaesuse komponentidest ja vaesus on tehtud jõukuse komponentidest. Täpselt sama asi nagu selle paberilehegagi.
Seetõttu peaksime olema väga tähelepanelikud, et me ei vangistaks ennast hinnangutesse. Tõde seisneb selles, et kõik sisaldab eneses kõike. Me ei saa lihtsalt niisama olemas olla, me saame ainult ühenduses olla. Me oleme vastutavad kõige eest, mis meie ümber toimub.
See tüdruk saab oma kannatustest vabaneda vaid siis, kui vaatab kõike läbi ühendolemise pilgu. Ainult siis saab ta mõista, et kannab oma turjal kogu maailma raskust. Kas saaksime teda aidata? Kui vaataksime sügavale endi sisse, näeksime seal teda ja tunneksime nii tema kui kogu maailma valu. Alles siis saaksime teda tõeliselt aidata.
RAHU HIND
Kui Maa oleks sinu keha, siis tunneksid omal nahal, kui palju on neid paiku, mis on täis kannatusi. Paljudes maades külvavad hukatust sõjad, poliitilised ja majanduslikud surutised, nälg ja saastamine. Iga päev jäävad lapsed alatoitumusest pimedaks ja nende käed sorivad lootusetult prügihunnikuis, et leida paari untsi toitu. Täiskasvanud surevad aeglaselt vanglates, süüdistatuina katseis vastu seista vägivallale.
Jõed surevad ja õhk muutub üha enam ja enam hingamiskõlbmatuks. Kuigi kaks suurt superjõudu muutuvad juba pisut sõbralikumaks, on neil endiselt piisavalt tuumarelvi, et hävitada planeet Maa kasvõi kaksteist korda järjest. Paljud inimesed on maailma kannatustest teadlikud ja nende südamed on täidetud kaastundega. Nad teavad, mida tuleb teha ning nad teevad poliitilist, ühiskondlikku ja keskkonnaalast tööd, et püüda asjade seisu muuta. Kuid olles mõnda aega intensiivselt tegutsenud, võib tekkida abitustunne, sest neil pole enam piisavalt jõudu, et elukeskkonna muutmiseks midagi ära teha. Tõeline tugevus ei seisne mittejõus, rahas või relvades, vaid sügavas sisemises rahus.
Praktiseerides igapäevaselt igal hetkel teadvelolemist, suudame saavutada isikliku rahu. Meditatsioonist sündiva selguse, sihikindluse ja kannatlikkusega suudame tõhusalt tegutseda ja olla tõeliselt rahu saavutamise tööriistad. Sellist rahu olen näinud väga erineva religioosse ja kultuurilise taustaga inimestes, kes kasutavad kogu oma aega ja energiat nõrgemate kaitsmiseks, sotsiaalse õigluse eest võitlemiseks, ebavõrdsuse vähendamiseks rikaste ja vaeste vahel, võidurelvastumise peatamiseks, diskrimineerimise vastu võitlemiseks ning nemad kastavad armastuse- ja mõistmisepuid kõikjal kogu maailmas.
Autor: Thich Nhat Hanh
Kuigi püüdlus tuua maailma rahu läbi inimeste sisemise muutumise on keeruline, on see ainus tee. Rahu peab välja kujunema kõigepealt inimeses eneses. Ning ma usun, et armastus, kaastunne ja altruism on rahu fundamentaalsed alustalad. Kui need väärtused on inimeses välja kujunenud, siis on ta võimeline looma rahu ja harmoonia atmosfääri. See atmosfäär levib inimeselt tema perekonnale, perekonnalt kogukonnale ja lõpuks tervele maailmale.
„Meelerahu igas sammus” on juhendiks teekonnale just selles suunas. Thich Nhat Hanh alustab hingamise teadvustamisest ja õpetab igapäevaelulisi askeldusi teadlikult tegema. Seejärel näitab ta meile, kuidas kasutada teadvelolekut ja keskendumist, et muuta ja ravida keerulisi psühholoogilisi seisundeid. Lõpuks näitab ta meile, kuidas on omavahel seotud isiklik sisemine rahu ja rahu Maa peal. See on väga väärtuslik raamat. See aitab inimestel muuta oma elu ja kogu elu meie ühiskonnas.
Dalai-laama
