Lugemisnurk | Legendaarse moelooja Coco Chaneli erakordselt põnev lugu

Legendaarset moeloojat Coco Chaneli imetletakse tema peene stiili tõttu, mida väljendab näiteks ta kuulus väike must kleit, ning laialt on tuntud tema parfüüm Chanel Nº 5. Publikule esitletud fassaadi taga oli aga keerulise iseloomuga naine, kelle elu oli seotud intriigide ja salapäraste kuulujuttudega. Romaan „Pariisi kuninganna“ kujutab elavalt Chaneli elu nelja aasta jooksul natside poolt okupeeritud Pariisis – sellekohaseid fakte on avastatud hiljuti päevavalgele tulnud sõjaaegsetest dokumentidest.Coco Chanel võis olla elurõõmus, muretu ja suuremeelne, aga ka halastamatu, manipuleeriv, isegi julm. Kui Wehrmacht mööda Champs-Élyséed marsib, resideerib Chanel Ritzi hotellis koos Reichi kõrgete ohvitseridega. Ümbritsetuna vaenlastest, peab Chanel isiklikku sõda, et saada täielik kontroll oma parfüümifirmas, võttes selle üle juudi soost äripartnerilt Pierre Wertheimerilt. Antisemiitluse tõusu tõttu põgeneb mees Chanel Nº 5 salajase retseptiga Ameerika Ühendriikidesse. Chanel ei usalda Wertheimeri kavatsust hakata tootma parfüümi New Yorgi äärelinnas ja võitleb firma endale saamise eest. Chaneli Maja ei tohi langeda. Chanel püüab kuidagi oma sissetulekuid säilitada, kui Pariis langeb sakslaste raudse rusika alla. Chanel – naine, kes on tehtud sätendavast graniidist – teeb kõik, et ellu jääda. Ta nõustub isegi tegema koostööd natsidega, et kaitsta oma kõige süngemaid saladusi. Sakslased palkavad ta Reichi heaks spioneerima ja temast saab Agent F-7124, koodnimi Westminster. Aga miks? Ja kui kaugele ta läheb, et mitte lasta oma tormilisel minevikul kummitada tulevikus?

Pariisi kuninganna. Romaan Coco Chanelist

Pariis, Place Vendôme Sügis 1944 Kunagi lebas terve Pariis mu jalge ees ja Euroopa samuti. Maailm kuulus mulle. Ehkki ma turtsakas tujus olles sulgesin 1939. aastal Chaneli Maja, müüs mu särav Chanel Nº 5 ikka veel, kuni Pierre selle varastas. Nº 5 oli täiuslik. See täitis mu legendi, valgustas mu maailma nagu särav täht, mida tundmatud jõud hoidsid kaalutus universumis puhtast armust. See parfüüm kandis mu nime, tegi mind kuulsaks ja kuni seniajani nii rikkaks, et ma poleks osanud sellest unistadagi.

Nagu minulgi, on Nº 5-l vastupidavuse jõud – sillage, jäävus – kummituslik lõhn, mis jääb õhku viivitlema isegi pärast aine kadumist. Probleem on selles, et selline lõhn lülitab sisse mälestused – minul ja teistel – ning sugugi mitte kõik neist pole meeldivad. Ma olen teinud kohutavaid asju. Aga mul polnud tõepoolest valikut. Ja ma sain alati aru, et on risk. Ent ikkagi polnud ma kunagi mõelnud, et see hetk tuleb.

Sakslased on Pariisist lahkunud ja pattude andeksandmist viimasel hetkel ei tule, minu jaoks mitte. Küsige undavalt pööblilt siin all Place Vendôme’il. Ma vaatasin oma Hôtel Ritzi apartemendist, piiludes läbi pitskardinate, kuidas õelad pätid üht kaunist noort naist riidest lahti võtsid. Ma arvan, et tundsin teda. Aga kus on praegu ta SS-lasest kallim? Seal see naine seisis, alasti, ja nad ajasid ta ilusad juuksed maha. Märatsev rahvahulk juubeldas, kui talle haakrist laubale põletati.

Oh – ma kuulen ikka veel ta karjeid. Täna on inimesed tänavatel – ma ei suuda oma silmi uskuda – rida naisi on köiega kokku seotud. Neid nimetatakse „horisontaalseteks kollaborantideks“. Nad nutavad, paluvad, anuvad. Aga natsid on läinud ja nüüd on kättemaksu aeg. See on puhastustuli.

Järgmiseks tulevad nad minu juurde. Ma värisen nagu viimane argpüks, kui sellele mõtlen. Kui nad tulevad, siis kõnnin ma ise, nad ei pea mind tirima, isegi kui pole enam kedagi, kes hooliks. Hoolimata kõigest olen ma ikkagi mademoiselle Chanel. Võib-olla on nad mind unustanud. Võib-olla ma helistan alla, et toodagu mulle tass teed. Võib-olla jääb see mu viimaseks. Elu on kummaline. Oleks võinud arvata, et nii särav täht kui Nº 5 tõstab mind üles valgusesse, selle asemel et alla pimedusse tirida. See kõik algas Pierre’i reetmisest, arvan ma. Või algas mu allakäik varem, Andréga.

Prantsusmaa, Provence Kevad 1940

Cannes, vana ja liiga tihke, ikka veel Côte d’Azuri rokokookuninganna, näeb sel varasel maikuuhommikul välja nagu pehmete pastellide palett. Provence’i on saabunud kevad ja kiirgav valgus glasuurib linna üle aprikoosikarva kumaga. Teisel pool bulvarit on valge liivarand ja kullakübemed helgivad rohelises meres.

Côte d’Azuris ei teata, et Reichi raudne rusikas haarab juba Tšehhoslovakkiat, Poolat, Norrat ja Taanit. Aga linnas käivad jutud, et nad on siiapoole teel. Gabrielle Chanel – enamikule Coco – ei usu, et see on tõsi. Ta istub varjulises lauas bulvarist eemal, ees teetass, nagu ta teeb peaaegu igal hommikul, kui on La Pausas oma mereäärses villas. Ta heidab pilgu ümberringi, hingates sisse värsket soolast õhku. Tore on Pariisist vahel eemale saada, kaugemale sõjapingest, arvamisest, mis järgmiseks juhtub, ja inimestest, kes tulevad Pariisi Saksa piiri lähedastest linnadest ja taludest.

Taibanud, et sellel rännakul pole mõtet, jooksevad nad koju tagasi ja Pariis muutub jälle normaalseks. Coco ei muretse, kõik see vaid tüütab teda. Prantsusmaa kuulutas üheksa kuud tagasi Saksamaale sõja ja midagi pole sellest ajast peale juhtunud. Vähemalt mitte siin, Rivieras. See on võlts sõda, arvab Coco. Isegi Windsori hertsog ja hertsoginna jäävad oma residentsi, mis pole siit kaugel, Cap d’Antibes’i. Kui Saksa invasioon neid ähvardaks, oleks David esimene põgenema, hoolimata ta sõprusest Saksa füüreriga.

Eelmine Inglismaa kuningas – Edward VIII, keda tuntakse siseringis Davidina – ei tee saladust oma imetlusest Hitleri vastu. Ja pärast seda, kui David loobus troonist naise pärast, keda ta armastas, kostitas füürer teda Berliinis kõigega, mis kuningale kohane. Aga päris sõda on midagi muud. David pole ligilähedaseltki nii kõva tegija kui Wallis – krahvinna meeldiv käitumine ja poleeritud välimus peidavad nõelteravat selgroogu, mis vajaduse korral kannab skorpioni mürgist astelt. Coco on näinud, kuidas Wallis ignoreerib teisi naisi, kui nad on Davidile liiga lähedal. Ikkagi, enamik mehi ja algul ka palju naisi langeb Wallise maskeeringu ohvriks. Isegi Hitleri raske iseloomuga välisminister armus temasse. Vähemalt sellised olid kuulujutud. Ta saatis Wallisele igal hommikul buketi punaseid nelke mitu kuud enne seda, kui Wallis ja David abiellusid, isegi kui Britannia oli Davidi troonist loobumise skandaali tõttu vihale aetud.

Coco krimpsutab nina, mõtiskledes – miks nelgid, mitte roosid? –, kui ta pilk langeb laiale bulvarile temast vasakul, rannale teisel pool teda ja seejärel merele. Läbi väreleva päikese silmab ta kaugel, rannikust eemal ankrusse heidetud kuunarit. Ta varjab silmi ja vaatab laeva. Hetkeks mõtleb ta, et see on Flying Cloud, üks Westminsteri jahte. Aga see on muidugi võimatu. Viimane kord oli ta Flying Cloudi pardal just samasugusel kevadpäeval aastaid tagasi. Jaht kuulus Inglismaa rikkaimale mehele, Hugh Richard Arthur Grosvenorile, Westminsteri hertsogile – sõprade jaoks Bendorile.

Coco seisis sel hommikul peatekil ja nautis vaadet, kui sadamas oli vesi ikka veel nagu klaas, ning vaatas kümneid väiksemaid paate, mis olid ankrus Flying Cloudi ja ranna vahel. Bendor tuli ta selja taha ja suudles teda kuklale, üllatades Cocod. Ja siis, reelingule toetudes, vaatas ta sadamat ja ütles, et peab temaga midagi tähtsat arutama. Coco teadis kohe, mis toimub. Niisiis sa ütled … Viimaks siis teeb ta ettepaneku. Coco otsustas, et paneb ta vastust ootama, pärast seda, kui oli ise aastaid oodanud. Pealegi oli see naise eesõigus. Mees pidi viivituse pärast kannatama, vähemalt natuke. Tulvil heameelt ja tunnet, et ta tulevik on nüüd kindlustatud, seisis Coco vaikselt mehe kõrval, kuni too mõtteid kogus.

Aga pärast esimesi sõnu pöördus ta eemale, sest mees teatas rõõmsalt, et on ühe kena Inglise daami kätt palunud ja daam nõustus. Bendor pani käe Coco käsivarrele ja ütles, et ootab nende tuttavaks saamist. Ah jaa, ta armukese ja tulevase naise tutvumist.

Alandus läbis Cocod, kõik ta lihased läksid pingule, kui ta seda uudist kuulis. Bendor abiellub kellegi teise, mitte Cocoga! Ta kallim abiellub Inglise roosiga. Naisega, kes vastupidiselt Cocole oli sündinud õigel pool nähtamatut joont. Sedasama joont, mis oli takistanud Cocol osa võtmast avalikest galaõhtutest ja erapidudest Westminsteri käevangus. Sedasama joont, mis ei lasknud tal käia koos mehega hobuste võiduajamistel või hertsogi loožis ooperit ja balletti vaatamas.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Pamela Binnings Eweni raamatust „Pariisi kuninganna. Romaan Coco Chanelist“.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.