Sellised sõnad ütles Lea Dali Lion oma lähimale sõbrale Külli Rummelile. Külli meenutab Lead äsjailmunud mälestusraamatus ” Tahaks veel midagi öelda”.
Leale meeldis talle kalleid inimesi üllatada. Tal oli ka selline komme, et enda sünnipäeval kinkis hoopis teistele midagi, viis näiteks koogi. Ta mõtles ka tütardele üllatusi välja. Sünnipäevaks lihtsalt lillede kinkimine ei olnud Lea stiil, eriti lähedaste puhul.
On Külli 30. sünnipäev maakodus. Ta ootab külalisi kella neljaks, aga selleks ajaks ei tule mitte kedagi. Ta käib aeg-ajalt väravas vaatamas. Mitte kedagi. Viimaks hakkavad autod tulema. Ja kõik korraga, kusjuures mõne auto roolis ei ole üldse see inimene, kes seal peaks olema. Autoderivi lõpus on ponikaarik, kus peal Lea ja veel mõni sõber. Nad laulavad Lea kirjutatud regivärsilist laulu. Spetsiaalselt Küllile sünnipäevaks kirjutatud laulu.
2021. aasta jaanuaris saatis Lea Küllile häälsõnumi. Ta vaevu rääkis … Ütles, et ta ei näe, ja küsis, kas Külli saaks talle süüa tuua, sest ta ei ole mitu päeva söönud. Tol õhtul oli tal kiluvõileiva isu ja isegi nii hapras olekus suutis ta nalja heita: “Ole hea ja too poest kilu, siis saame koos süüa.” Nali on selles, et Külli ei söö kala.
“Ta oli füüsiliselt kehvas seisus, aga ikkagi nunnu ja armas. Püüdsin tema nähes tugev olla ja mitte nutta. Autos nutsin. Ja kui äkki tõstsin pilgu, siis oli minu ees valge auto numbriga 111LEA. Sain aru, et märk anti.”
24.02.21 oli eriline päev.
Külli sõidutas füüsiliselt nõrga Lea enda juurde, kuhu tuli ka Robi. Plaanis oli Lea fotosessioon pojaga.
Pisarad voolamas, teatas Lea autos, et tulemas on mingi suurem muutus. Et tema sees on kasvamas vihmamets. Värske, vaikne ja õndsas tasakaalus. Mikroelementideni liikuv ning kasvades aina suuremaks ja värvilisemaks. Ja tahtes pöörata justkui pahempidi.
“Oli keeruline teda uskuda. Mitte küll lugu vihmametsast, vaid seda, et need on rõõmupisarad. See Lea, keda olen lähedalt tundnud juba palju aastaid, väljendaski oma rõõmu teisiti, kuid see lühikesel autosõidul jagatud rõõm oli midagi hoopis suuremat ja teistsugusemat. Selline, mida Lea otsinud oli.
“Jess, jess, geniaalne!” kilkas Lea alati, kui avastas miskit uut kas energeetilises maailmas või siinsamas meile kergesti nähtavas. Vahet ei olnud. Tahe seda oma inimestega jagada ei mahtunud kuidagi tema sisse ära. Igas lauses viis mõtet ning ühes jutus kümme erinevat lugu oli täiesti tavapärane. Ega ju alati ei tabanudki seda kõike, mis Leale kuskilt universumi avarustest anti. Ja see ei olnud ka tema missioon.”
Aga see päev, kolmapäev, oli hästi ilus päev. Oli aegu, mil ema ja poeg ei suhelnud omavahel, aga hakkasid siis uuesti suhtlema. Külli tegi neist pilte ja Robi pildistas ka oma ema. Pärast fotosessiooni viis Külli nad Lea korterisse, kus emal-pojal oli väga pikk vestlus.
Lea ütles hiljem Küllile, et see oli tema elu kõige tähtsam, olulisem, ilusam ja ägedam fotosessioon.
Lea jaoks oli siinne elu fiktsioon ning energeetiline maailm pärismaailm. Ta uskus ka numbrimaagiasse. Tema number oli 7, eriti elu lõpu poole. Külli number on 1 ja selle kombinatsioonid.
Pool aastat pärast Lea lahkumist sõitis Külli kohtuma inimesega, kellega pidi kindlasti pikalt Least juttu tulema. Emotsioonid kerisid esile ja ärevus kasvas. Ja siis hakkas raadios mängima Phil Collinsi lugu “You’ll Be In My Heart”, milles on sõnad “ära nuta, ma olen su kõrval”. Et märk oleks veelgi selgem, tuli vastu mitu autot numbriga 777.
“Thanks, Lea!” ütleb Külli.
Külli on Lead korduvalt unes näinud.
“Kolm-neli päeva pärast lahkumist ma reaalselt tundsin, kuidas ta võttis mu käest kinni nii nagu alati, kui ta millestki kirglikult rääkis. Ma mäletan seda sooja tunnet.
Ühes unenäos teadsime sõbrannaga, et Lea tuleb tagasi. Oli väike veider ruum, kus pidime talle väikse kontserdi ette valmistama. Panime lava püsti ja uksest tuli sisse Lea – segu noorusaja ja viimase aja Least, aga ta oli terve ja rahul, justkui jumalik valgus oli temaga kaasas. Ta tuli lavale ja laulis. Siis kallistas ja muutus õhuks. See oli nagu filmis.”
“Lugematul hulgal vannivette, porilompi või teetassi ilmunud südameid, valguskiirte langemist seintele, jõuliselt pekslevaid laineid või vaikselt tema punasele Saabile langevaid lumehelbeid avastades vaimustus Lea iga kord. Uuesti ja uuesti!
“Vaata, kui I-ME-LI-NE!”
Sama imeline oli ka Leaga kohtumine. Ükskõik mis olukorras, ükskõik kus. Ta pani alati inimesi tundma, et nad on erilised, armastatud ja hoitud. Naeratavad silmad ja ingellikult pehme hääl toetamas.
Armastan Sind, mu delfiinike! Me kohtume taas!”
“Lea Dali Lion, kes meie hulgast lahkus igavikku kõigest 47aastasena, oli lauljatar ja laululooja, kelle looming puudutas paljusid. Ta oli erakordselt ilus naine ja hea ema. Siia raamatusse on kokku kogutud mälestused, pildid ja värvid, mis heidavad kaunilt joonistatud valgust erakordselt huvitava inimese eluteele. On lealikku naeratust, äratundmisrõõmu ja muidugi lahkumispisaraid. Loodame, et need lood juhatavad lugejaid tema muusika juurde ning annavad elujaatavat temalikku olemist. Lea oskas olla õnnelik ja soovib teile sama.”
Inge Pitsner ja Marek Sadam
