Kui Tanja oma loo kirjapanemise peale mõtlema hakkas, siis esimene asi, mida ta teadis oli, et raamatu pealkirjaks tuleb panna: “MIlles on süüdi taburet?” Nimelt oli punane taburet lapsepõves tema esimene lava. Ta ronis 4-aastasena pidevalt sellele taburetile ja esines seal kõigile igal võimalusel. “Ah jälle tema, talle tuleks laumine ära keelata, igale poole kuhu lähed, jälle tema laulab”. Selliste etteheidete ja vangutavate peade osaliseks sai Tanja ema Irina Mihhailova Kohtla-Järve linnakeses pidevalt.
Enne iga esinemist tegin kodus kõvasti liikumise ja lauluproove, milleks lükkasime elutoas mööbli kokku ja sättisime diivani nii, et ema saaks publiku rolli mängida ja soovitusi jagada. Ta ei öelnud kunagi, mis on õige ja mis vale, õieti ei teinud seda kumbki mu vanematest. Meie kodus ei juhtunud kunagi, et ärritunud ema või isa oleks lapse peale karjunud “Veel kord! Ja nüüd korralikult!”.
Ma ise tahtsin seda kõike, mind polnud millekski vaja sundida. Nad lihtsalt toetasid mind nii, kuidas oskasid ja võimalusi oli.
Tahtsin igast etteastest tervikliku, läbimõeldud koreograafiaga numbri teha. Tagantjärele on naljakas mõelda, kui kaugele ma sellega mõnikord läksin. Juba oma esimesel tõsisemal lauluvõistlusel, millest võtsin osa kümneaastaselt, oli kõik paigas. Võistluse eelvoorud olid toimunud kultuurimajas, korraliku lava ja kulissidega saalis, aga miskipärast viidi finaal üle spordikompleksi malesaali, kus tuli esineda publiku ees põrandal. Ruumil olid suured aknad, seal oli liiga valge ja mingist lavamaagiast polnud juttugi.
Kui jõudis kätte minu kord, tulin publiku ette, panin pika juhtme otsas oleva mikrofoni nende ette põrandale, läksin seina äärde (kus oleksid pidanud olema kulissid, mida selles tobedas malesaalis ilmselgelt polnud), ootasin, kuni muusika algab ja tulin tantsuga sisse nii, nagu kodus olin harjutanud. Seejärel võtsin maast mikrofoni ja hakkasin laulma. Number pidi olema terviklik vaatemäng.
Samuti olid mul hästi läbi mõeldud kostüümid, millega aitas mind ema. Sageli läksid käiku ta enda riidedki. Mäletan ühte lauluvõistlust, kus esinesin valges kleidis, mille ema oli mulle oma jakist õmmelnud. Kleidi peal olid roosad litrid (ma arrrrmastan litreid!) ja rinnal ilutses suur kunstlill.
Laulsin “Rozovaja tšaikat” (“Roosa kajakas”), mille jaoks ema oli tellinud fonogrammi – minu esimese! – ja maksnud selle eest sada krooni! Selle meisterdas valmis kohaliku nukuteatri Melnitsa muusikaline juht, kellelt ostsime neid hiljem veel päris mitu. Praegu on neid naljakas kuulata, aga seda, et kunagi saab internetist kvaliteetseid fonosid ise alla laadida, poleks me osanud tol ajal uneski näha. Olin rõõmus selle üle, mis mul oli, sest oma fonogramm oli tol ajal ikkagi kõva sõna.
Kohalike ürituste korraldajad võtsid meiega järjest sagedamini ühendust ja tasapisi hakkasin esinemistega isegi raha teenima. Seda juhtus alguses küll ainult paar korda aastas, aga sada krooni laulu eest oli minu jaoks üüratult suur summa. Meie perel oli tollal rahaliselt väga raske aeg, vanemate väikest toidupoodi rööviti mitu korda ja nende äril tekkisid võlad. Mäletan, kuidas ükskord ütlesin isale, et ma tahaks uusi saapaid ja isa vastas, et ta tahaks ellu jääda. Pärast seda ma pole kordagi vanematelt raha küsinud. Oli nagu oli.
Mu oma teenitud raha tähendas aga midagi enamat kui lihtsalt sadat või kahtsadat krooni. Minust hakkas laulja saama. Unistused läksid järjest suuremaks. Olin kindel, et nüüd kohe käib pauk ja ma saan tuntud lauljaks, laulan suurtel lavadel, ajakirjades ilmuvad intervjuud, telekanalid ootavad järjekorras.
Ühel heal päeval lugesin mingist noorteajakirjast intervjuud pealtnäha eikusagilt Vene popmuusikataevasse lennanud Alsouga. Lugesin, ega uskunud oma silmi! Ta oli sama vana kui mina! Ja ta elas minu elu! Mina pidin saama selliseks staariks nagu tema! Mina pidin tegema selliseid videoid ja esinema nii suurtel lavadel nagu tema. Ma polnud nii suuri lavasid oma silmaga isegi näinud, rääkimata nendel esinemisest.
Hiljem sain teada, et Alsou isa on päratu rikas oligarh, kelle rahata poleks Alsou karjääril nii suurejoonelist algust olnud. Esimeses videos lõid kaasa tuntud vene näitlejad ja lavastajad, sellest oli tehtud lausa film. Ma poleks saanud seda mitte ühegi nipiga järele teha, ükskõik kui andekas ma olin või kui mitmes muusikakoolis käinud.
Ega midagi, rühkisin vaikselt edasi. Või noh, mis vaikselt. Esinesin päris paljudel võistlustel ja üritustel kodulinnas ja kaugemal. Kohtla-Järvel lausa nii palju, et konkursi “Zolotoi golos” – “Kuldne hääl” – finaalvõistluse publiku hulgas kuulis ema, kuidas kaks naist sajatasid: “Jälle see Mihhailova!”
“Jah, talle peaks laulmise ära keelama. Igal pool, kuhu lähed, jälle tema.”
Särasilmne noor tüdruk laulab – tagantjärele hinnates üldse mitte halvasti -, aga vot neil on kõrini. Kohalikud prouad pidid mind kannatama veel tükk aega, sest ma alles hakkasin hoogu sisse saama.
Esindasin “Zolotoi golosil” oma kooli ja olin finaalvõistlusele jõudnud läbi mitme vooru. Olin kodus ette valmistanud kaks numbrit. Esimene oli ingliskeelne, taas kuulmise järgi üles kirjutatud sõnadega “Besame mucho”, mis pidi žüriile ja publikule näitama, et ma oskan laulda. Teine oli venekeelne “Koroleva Margo” (“Kuninganna Margot”), mis pidi näitama minu tantsu- ja lavastajaoskusi, sest minu kõrval tegi numbris kaasa kaks meie tantsustuudio tantsijat.
Osalejaid oli aga ootamatult palju, nii et korraldajad otsustasid, et igaüks saab kahe laulu asemel esitada vaid ühe. Tševo? Kumma ma valin? Kas “Besame mucho”, kuna tegemist on ikkagi lauluvõistlusega ja ma pean demonstreerima vastavaid oskusi, või “Koroleva Margo”, mille koreograafia õppimisega olime tüdrukutega palju vaeva näinud? Valisin viimase.
Irina Mihhailova, Tanja ema:
Vaatasin võistlust saalist ega saanud aru, miks ei hakata juba teisi laule esitama. Läksin korraldajate käest asja uurima ja ütlesin, et kuulge, minu lapsel on üks vokaalne ja teine tantsuline number, kuidas ta saab nüüd ühe numbriga mõlemaid oskusi näidata? Mind rahustati maha ja öeldi: “Ärge muretsege, mamotška, kõik on korras.” Varsti selgus, et kõik oligi korras, sest Tanja võitis konkursil grand prix.
Allikas: Tanja Mihhailova-Saar, Jaana Maling “Milles on süüdi taburet?”
Vaata Tanja raamatu “Milles on süüdi taburet?” kohta lisa kirjastuse Pilgrim kodulehelt.
