„Klaasist tüdruk“ on taanlanna Karin Dyhri dokumentaalromaan intsestist ja selle mõjudest nii lapse- kui täiskasvanueas. Raamatus on Karin endale Ida nimeks pannud. Ida elab pealtnäha idüllilises peres, kus toimuvad ühised muusikaõhtud ja intellektuaalsed vestlused, kuid Ida jaoks kukub see perfektne kaardimaja öösiti kokku. Armastavast päevaisast saab julm väärkohtleja. Raamat valgustab põhjalikult intsesti olemust ja selle ränki mõjusid nii lapseeas kui ka hiljem täiskasvanuna. Karini kogemus tõestab, et kui traumaga piisavalt tööd teha, on olemas lootusekiir tervenemisele ja helgemale tulevikule. Karini kaitseingliks – kui nii võib öelda – osutub psühhiaatriahaigla osakonnaõde Jan Nielsen, kes raamatus on Kim. „Ta on kõige andekam ja armastusväärsem terapeut, kes mul kunagi on olnud,“ ütleb Karin.
Seksuaalne väärkohtlemine on universaalne kuritegu, millel pole tegemist rahvuse ega riigiga. Kõik, kes on seda kuritegu kogenud, saavad Idaga samastuda. Raamat ei ole kerge lugemine, kuid annab samas lootust, et on võimalik terveneda ka nii raskest traumast. Loodetavasti leidub Eestiski Kimi-suguseid terapeute ning tegutsevad ka tugigrupid, kus kindlasti aidatakse.
Karin Dyhr ütleb ise julgustuseks: „Tahan julgustada teisi intsesti üle elanuid ja nende abilisi, asjaajajaid, abikaasasid, lapsi. Sellest on võimalik välja tulla, saada terveks, isegi pärast raskeid sümptomeid ja süngeid diagnoose. On võimalik mitte ainult ellu jääda, vaid ELADA. Võib-olla paljude armidega, nii nähtavate kui nähtamatutega. Ent täisväärtuslikku, head elu, mis ei hõlma needuse edasi kandmist järgmisele põlvkonnale. Aga selleks on abi vaja. Ma ei usu, et keegi selle ülesandega üksi hakkama saaks.“
Katkend Karin Dyhri raamatust „Klaasist tüdruk“
Kaks daami istuvad terrassil, tema armas peen ema ja ema peen, veidi ülevoolav sõbranna, kes kutsub teda Lapsnukuks. Daamid joovad kohvi ja ajavad juttu. Ema sõbranna räägib palju ja kõvasti.
Ida istub neist paari meetri kaugusel ja kiigub kiikelevandil, mis on tehtud papjeemašeest ning värvitud ilusa sileda halli värviga. Kiikumine tekitab temas alati soovi jutustada endale pikki lugusid Väikesest Tüdrukust.
„Kui armas,“ ütleb ema sõbranna, „kuidas ta seal istub ja lugusid jutustab.“
Häbi. Sügav nimetu häbi. Hirm. Ei, ma rääkisin kõva häälega! EI! Kiikvant kiigub metsiku hooga terrassiservale ja paiskab mind surma. Ema ja daam karjatavad. Ema toob joodi ja plaastri. Suremine on keerulisem, kui võiks arvata.
Ida on sündinud 1947. aastal. Kogu lapsepõlve elas ta suures neljakandilises majas koos oma ema, isa ja kahe vanema venna, Michaeli ja Christianiga. Ta isa oli büroojuhataja ja ema koduperenaine. Tegelikult oleks ta ema tahtnud muusikuks saada, aga toona arvasid paljud, et abielunaisel ei peaks karjääri olema. Samal arvamusel oli ka naise abikaasa. Selles majas mängisid kõik mingit pilli, samuti ka paljud nende sõbrad. Isale meeldis väga pildistada ning ema rahuldus aiatööde, tikkimise ja ristsõnade lahendamisega. Vendadel oli kummalgi ülakorrusel oma tuba. Neil oli koer, keda kõik armastasid ja kes jäi lõpuks vanaks. Ema tegi head Taani toitu ja jõuluks tegid nad koos jõulukomme. Majas loeti palju ning kusagilt tubadest kostis alati muusikat.
Need olid Ida turvalised raamid ja paremini poleks kõik võinud ollagi. Aga elu majas koosnes muustki kui ainult raamidest.
Ida oli kauaoodatud tütar, kellele eriti isa kõrgeid ootusi pani. Ta pidi olema tõeline tüdruk, käima akrobaatikas ja balletis ning mängima nukkudega. Aga Ida tahtis hoopis puude otsas ronida, poistega palli mängida ja skaudiks hakata. Ja ta vihkas kleite. Ükskord ei saanud ta ühele suurele juubelile kaasa minna, kuna keeldus kleiti selga panemast. Need päevad, mil Ida pidi minema emaga linna uusi riideid ostma, olid Ida jaoks täielik põrgu. Niisiis sai talle varakult selgeks, et ta oli üks suur pettumus. Ema ja isa armastasid teda, selles ei kahelnud ta kunagi, aga ta oli defektne ja vale laps. Eriti isast oli näha, et see kurvastas teda väga ja Ida mõtles tihti sellele, kuidas vältida talle asjatut pettumuse valmistamist. Ta ei tahtnud oma isa kurvastada, aga ta ei saanud olla midagi, mida ta polnud. Nii et Ida jaoks tekkis kiiresti kaks maailma: väline ja sisemine. Ta õppis isalt ja emalt, et ta usaldaks ennast ja oma otsustusvõimet ning seda võimet kasutas ta oma siseelu turgutamiseks. Ida oli mitmeski mõttes omamoodi.
Aga tal ei lastud ennast endale hoida. Isa lõi ringi, mis koosnes neist kahest ning millest sai paljudeks aastateks ruum, milles Ida elas ja hingas. See oli elu alus, loodusseadus, see oli armastus. Aga see oli ka endale allutamine ja ärakasutamine. Ida, kes armastas oma isa, lasi tal teha, mida too tahtis. Neil oli ühiseid saladusi. Nad ei rääkinud emale, et isa käis öösiti Ida juures. Ja kuna isa oli varakult Idale õpetanud, et magava inimese äratamine võib olla ohtlik, olid nad alati hiirvaiksed. Vennad ei kuulnud midagi. Ema ei kuulnud midagi. Ilmselt.
Päeval oli Ida elu mitmeski mõttes tavaline lapseelu. Talle meeldis istuda kirsipuu otsas ja vaadata, kuidas isa muru niitis ja ema põldmarju korjas, kokkuriisutud rohtu võis ta kasutada oma mängutalu heinana. Mõnusad detsembrihommikud kaerahelbepudru ja jõulukalendripakkide ja lumega väljas. Indiaanimängud puuviljaaia kõrgete põõsaste vahel. Fotode ilmutamine isa töötoas, millest sai pimik, kuid mis polnud kunagi ohtlik paik.
See oli ka intellektuaalset stimulatsiooni pakkuv lapseelu, sest tema perekonnas arutati paljude asjade üle. Ta oli väikesest peale õppinud, et tema arvamus on tähtis, kui oskab seda argumenteerida. Õhtusöögilauas vaieldi millegi poolt ja vastu ning peaaegu iga päev tuli ette, et Ida saadeti midagi leksikonist järele vaatama, kui nad milleski kokkuleppele ei jõudnud. Ta nautis seda teadmistejanu väga ning sellest sai osa temast. Intelligentses suhtluses oldi Ida peres head.
Ent emotsionaalse poole pealt oli nende kommunikatsioon kaldu. Ta isa oli emotsionaalne mees ja tema jaoks polnud probleem seda välja näidata. Aga kuna ta oli ka moonutatud meelega nõrk mees, võisid need väljanäitamised muutuda libedaks ja liialdatuks. Tema määras perekonna emotsionaalse taseme. Kui isa oli rõõmus, olid kõik rõõmsad. Kui isa oli tasakaalust väljas, hoidsid ülejäänud suu kinni. Ta andis oma tujudega tooni ka oma ümbrusele. Kui isa rääkis nilbeid nalju, naersid kõik ja vennad õppisid sellest. Kõigile oli selge, kui väga talle ta väike tütar meeldis. See oli igapäevane asi, et ta musitas ja kallistas Idat ja lausa pidi teda möödaminnes krabama ja keegi ei öelnud selle kohta midagi. Ka Ida ei saanud talle öelda, et see talle ei meeldinud. Ta suutis välja mõelda vaid ettekäände, et tal on raske süüa, kui isa tal käest hoiab.
Ida istub oma toas ja kuuleb, et isa tuleb töölt koju. Nüüd isa tuleb. Ma ei lähe alla. Ma teesklen, et ei kuule, et ema mind hüüab. Ei, jälle ta hüüab. Ma pean minema. Ta jookseb trepist alla isale sülle. Isa annab talle musi ja kaisutab teda. Ta võiks nüüd lahti lasta. Ma ju ütlesin tere. Kui ta ainult nii kõvasti kinni ei hoiaks.
„Mul on kõdi, isa,“ ütleb Ida.
Isa irvitab ja vastab: „Peabki olema!“
Ida vaidleb vastu: „Jah, aga see ei meeldi mulle.“
„Jama jutt, tüdrukutele meeldib, kui neid kõditatakse,“ vastab isa.
Aga … kas ma siis polegi tüdruk? Või kui olen, miks see mulle siis ei meeldi? Kas tüdruk olemine peab olema vastik?
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Karin Dyhri raamatust „Klaasist tüdruk“.
