“Jumalik märk” räägib lugusid Karinist. Naisest, kes esmapilgul üsnagi rutiinsete tegevuste keskel unenäolistesse olukordadesse satub. Olgu selleks siis esimene komandeering, seenelkäik, tervisekontroll või kontserdikülastus. Jutustamislaadilt tundub autori pilk justkui leebelt irooniline, aga võta sa kinni, kellele see hääl üldse kuulub? Kas autorile endale või hoopiski survestavale ühiskonnale, kes novellikogu peategelasele justkui igal sammul püüab mõista anda, et ootab temalt pisut enam, kui tal pakkuda on. Kas üksindus ja üksiolek on sünonüümid? Sümboliseerivad need suur vabadust või moodsa ühiskonna hirme? Tõlgendusruumi jagub ja see ongi sümpaatne, sest tõenäoliselt on igas lugejas tükike peategelast. “Jumalik märk” on Ester Urbala esimene novellikogu. Tema kaastööd on ilmunud ajakirjades Looming ja Edasi.org. Autor töötab teleprodutsendina, toimetab kaasa Loomingu Raamatukogu kuldsarjaga, on kirglik lugeja ja armastab loodust. Eriti linde ja seeni.
Katkend Ester Urbala novellikogust “Jumalik märk”
On maikuu õhtupoolik. Õhus on kevadet. Juba mitu nädalat pole sadanud. Linn õitseb ja ajab aevastama. Käes poolik arbuus, kiirustab Karin koju. Veerand tunni pärast on oodata külalist. Ja vihma lubati ka. Mõlemad, nii sadu kui ka külaline, on väga oodatud.
Paar päeva tagasi sai Karin hilise kõne uuringufirmast. Ta oli küll juba voodis, aga telefonile vastab ta alati. Õhtuse aja kohta reibas hääl palus Karini nõusolekut uuringus osalemiseks. Muid tingimusi nagu polnudki kui vaid see, et protseduur peab toimuma Karini loomulikus keskkonnas. Mis teemal küsitletakse, jäi kahjuks küll täpsustamata, aga Karin oli lahkesti nõus.
“Neljapäeval kell seitse,” noogutab ta viisakalt torusse. “Jah, pruun, nurga peal. Kohtume maja ees. Hästi. Head õhtut teile ka. Ja vabandada pole vaja.”
Pärast kõnet ei tule Karinil tükk aega und. Niimoodi vastu ööd kellegi võõraga telefonis rääkida on ootamatult meeldiv. Ja nüüd on tal üsna kiire. Tibutab. Õhk jaheneb paari kraadi võrra. Karin peatub ja nuusutab. Märja asfaldi lõhn, milles on bituumenit ja kevadisi (katteta) lubadusi, on teda alati veidi erutanud. Paar pääsukest sööstavad madallennul jalge eest läbi. Karin kohendab arbuusi ja ruttab edasi. Tema pehme taguots õõtsub ümbrust uudistades sõbralikult kaasa. Teekonnas endas pole tegelikult midagi uut. See on Karini tavapärane tööle-koju-tööle marsruut, mille teele jäävad kaks foori ja nurgapealne keldripood. Viimases müüakse kevadel väga magusat arbuusi.
Paar minutit enne seitset jõuab ta maja ette. Täpselt samal ajal algab sadu, mis ka sadu on. Rasked tihked piisad tungivad kõikjale. Karini villane kleit saab hoobilt märjaks ja hakkab sedamaid imelikku lõhna eritama. Vihmavarju pole ei Karinil ega ka noorel naisel, kes maja ees õitsva kastani all seisab ja omaette räägib. Karini süda taob. Peamiselt kiirest kõnnist, aga veidi ka ärevusest võõra ees. Ta surub arbuusi vastu rinda. Ongi vist tema küsitleja.
“Tere.”
Neiu tõstab sõrme huulele. Karin vakatab ja jääb ootele. Ta proovib varsti uuesti.
“Tere!”
Neiu lõpetab kõne ja võtab klapid kõrvast.
“Sorry, üks kõne tuli vahele. Karin?”
“Mina.”
“OK. Räme sadu, mul pole vihmavarju kah.”
“Mul ka pole, nii et lähme siis tuppa,” naeratab Karin vabandavalt, justkui vihm oleks tema süü.
Ta lükkab välisukse lahti ja laseb neiul siseneda. Too marsib trepist üles, selg sirge. Karin tajub parfüümi, milles on hüatsinti. Aga tema ise? Märja kleidi tõttu midagi väga maalähedast. Ta surub ka selja sirgu, nii palju kui see raske arbuusiga üldse võimalik on.
“Olge nii lahke, hoidke korraks.”
Ta veeretab sületäie külalisele ja keerab korteriukse lahti. Tuba lõhnab ebamääraselt – midagi oleks nagu halvaks läinud. Karin tormab kööki, libiseb korraks parketil, aga jääb püsti, seob kärmesti prügikoti pealt kinni ja tõstab selle välisukse taha. Korras.
Neiu jalutab, arbuus süles, kööki ja vaatab ringi. Karin lipsab samal ajal vannituppa ning punub märjaks saanud juuksed kärmesti patsi. Ta püüab kleiti fööniga kuivatada. Tulutult. Korraks hakkab lihtsalt soe. Külaline tuleb ka vannituppa, võtab nagist rätiku, kummardub ettepoole ja hõõrub oma pikki tumedaid juukseid. Niimoodi ulatuvad ta juuksed peaaegu põrandani. Karin vaatab teda salamisi.
Ilus tüdruk, terve jumega. Maikuu kohta hästi päevitunud. Karin kahtlustab solaariumi. Külalise musta pluusi lukk on veidi liiga lahti jäetud. Karin pöörab pilgu ära.
“Wifit on?” küsib neiu kusagilt rätiku alt.
“Hetkel ei ole, lühiajaline katkestus,” valetab Karin ja läheb kööki arbuusi lõikama. Külaline järgneb talle.
“Soovite? Väga magus.”
“See ajab ju retsilt pissile,” ütleb piiga, kuid võtab taldrikult heleroosa viilu ja limpsib seda ükskõikselt. Karin ulatab oma magusalt kleepuva käe.
“Enne jäi ametlikult tegemata. Karin.”
“Bianka.”
“Väga meeldiv.”
“Ja-jah.” Bianka jätab koored kraanikausi äärele, tõstab läpaka sülle ja sätib end diivanile rätsepaistesse.
“Äkki hakkaks nüüd pihta? Mul väga palju aega pole.”
“Jah, hakkame.”
Karinil on küll palju aega. Õigupoolest on ta terve õhtu küsitlusele planeerinud. Ja täitsa vabalt võib ta täna erandkorras hiljem magama minna. Iga õhtu ta niimoodi riskida ei julgeks, aga täna võib. Kuulda, et nad peavad kiirustama, on ootamatu ja isegi ebameeldiv. Karin on ju seda kohtumist väga oodanud. Ta tõmbab söögilaua tagant tooli ja istub Bianka vastu.
“Noh, mis me siis täna teeme kah?” küsib ta ja hõõrub niisket kleiti. Föönist polnud suurt abi, aga ta ei taha riiete vahetamisega külalise aega raisata. Pealegi on ta kindel, et näeb just selles riietuses paar kilogrammi parem välja.
“Tasuvusanalüüsi teeme ja teie sotsiaalse netoväärtuse hindame ka ära,” on Bianka arvuti ja telefoni koostöösse süüvinud. Tõenäoliselt püüab netiühendust tekitada. Karin tunneb end veidi süüdi. Selle wifi-värgi pärast.
“Tasuvusanalüüsi?” venitab Karin pettunult.
Viimased õhtud on ta fantaseerinud pikast, psühholoogiliselt laetud vestlusest. Tasuvusanalüüs aga viitab aktivale, passivale ja nii edasile. Ökonomisti igapäev, ei midagi uut. Jama. Täielik jama. Ta naeratab virilalt.
“Kui küsida võib, siis milleks see tasuvusanalüüs vajalik on?”
“Mis mõttes milleks? Kas teile siis ei selgitatud?”
Karin raputab innukalt pead. Ta loodab salamisi, et tegu on arusaamatusega ja tema juurde tuldi ikka selleks, et…
“Oeh.” Bianka paneb häiritult telefoni käest ja vaatab Karinile otsa. Karin märkab, et neiu pruntis põskedele on veidi ripsmetušši pudenenud. Vihma süü.
“Vaadake, analüüsi teeme selleks, et teada, kui kulutõhus te pikemas plaanis ühiskonnale olete.”
“Kulutõhus? Just mina konkreetselt või?”
“Nojah, teie ja teiesugused. Käsitleme teid kollektiivi, mitte indiviidina. Firma otsis üsna pikalt ja põhjalikult. Aluseks võeti vanus, töökogemus ja napp sotsiaalsus. Nii teid leitigi.”
“Et siis nagu otsiti kaua ja lõpuks leiti… mind?”
Karin tunneb end veidi erilisena ja nihkub oma tooliga Biankale lähemale.
“Umbes nii jah. Ma hea meelega näitan. Guugeldame?”
Karin noogutab ja jälgib lootusrikkalt Biankat, kes midagi telefoni toksib.
“Noh, kuidas seis on?”
Neiu kortsutab kulmu.
“Halb. Vaadake ise. Ainus, mis me praegu teada saame, on see, et osalesite 15 aastat tagasi mingisugusel rabajooksul. Vastab tõele?”
“Vastab küll,” on Karin uhke. “Sain neljanda koha. Diplom on siiani riiulis. Näete, see kollane, tammepärjaga. Aga kas midagi muud ei tule tõesti välja? Kusagil peaks ju kirjas olema tööandja, haridus, äkki isegi põetud haigused, vaktsiinid? Viimaseid olen ma teinud pigem rohkem kui vähem.”
“Ei tule. Vägisi tundub, et töökoht on teid maha salanud. Ja kool, noh, siis, kui teie seal käisite, internetti vist polnudki?”
“Ega vist. Iseenesest täitsa kahju,” vajub Karin kössi, “et siis sellepärast pakkusingi huvi?”
“Nojah, fakt, et keegi on ilma nähtava võrgustiku ja igasuguse staatuseta, on küll inimlikult traagiline, kuid teaduse seisukohast rõõmustav juhtum. Vaadake, kui harilikult jätab inimene igal hommikul veel enne voodist väljumist endast silmanähtava virtuaalse jälje, siis teie puhul jälg lihtsalt puudub. Isegi õhtuks, ükskõik milliseks, pole teist suurt midagi teada, ja seetõttu pakutegi meie firmale suurt huvi. Me nimelt kahtlustame, et teiesuguseid on veel.”
“Missuguseid siis?”
“No selliseid, kes tegutsevad jälgi jätmata.”
Bianka silmitseb toolil kössitavat Karinit.
“Kuulge, muretseda pole vaja. Olete lihtsalt üks paratamatu protsent ühiskonnast, millega tuleb tegeleda.”
“Kellega,” parandab Karin, “kellega tuleb tegeleda.”
Karin vaatab hommikust pesemata jäänud nõusid kraanikausi äärel – kohvitass, keedumunast kollaseks kuivanud praetaldrik, veidi tilli. Tihedast vanniskäigust on parketile kuivanud jalajäljed, mis sest, et aimatavad, aga nad on seal. Nii et mis need siis on, kui mitte jäljed? Ta tõuseb püsti ja näkitseb kraanikausi kohal isutult arbuusi. Ja istub siis toolile tagasi.
“Vabandust, Bianka, aga ma ei saa tegelikult üldse aru, kelle jaoks ma peaksin neid jälgi jätma ja mille jumala pärast peaks minu isik õigupoolest esile tõusma. Ma pole ju avaliku elu tegelane. Ma olen lihtsalt Karin.”
“Jestas, tänapäeval on kõik avaliku elu tegelased. Ja mis küsimus see ülepea on, et millega seoses ja kus. Igal pool, kus võimalik! Sotsiaalmeedias, pidudel, minupärast kasvõi kommentaariumis. Kõik sobib. Peaasi et näha oleks. Aga praegu, nägite ju isegi. Suur null.”
Karin laiutab käsi. Ta on tehniliselt nõus, aga…
“No on jah null. Kuigi kuhugi võiks siiski kirja minna, et hoolimata eelnevast olen ma hea inimene. Vajadusel otsin tunnistajad.”
“Nojah, hakkame pihta, eks siis näeb, mis te olete,” on Bianka konkreetne.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Ester Urbala novellikogust “Jumalik märk”.
