On öeldud, et alkoholihaige perekond elab majas, mille elutoas on jõehobu, kelle olemasolu tuleb salata. Ometi ei saa hoiduda teda märkamast, ta täidab füüsiliselt elutoa ning on hirmutav, kirjutab Tommy Hellsten oma raamatus “Jõehobu elutoas”. Ta on oma massiivsuses ligiolev ja seob suure osa pereliikmete jõuvarudest. Jõehobu olemasolu salgamine muudab olukorra veelgi komplitseeritumaks. Perekonnal õnnestub olukorraga kohaneda, sellega liituvad suured ümberkorraldused pereliikmete elus.
Perekonnas kujuneb välja kolm reeglit, millest kinnipidamine muutub kohustuslikuks: ära kõnele, ära tunne, ära usalda. Vaikimise abil jäetakse jõehobu rahule, temast ei kõnelda. Osa vaikimistest moodustab eesriiete ettevedamine. Alkohooliku pere lapsed on väga lojaalsed vanematele, seda ka siis, kui nendega on halvasti ümber käidud.
Tunnen perekonda, kus kasvas kolm tütart. Nende lapsepõlvekodu elutoas elutses omal ajal jõehobu. Igal õhtul magama minnes tüdrukud nutsid. Nad ei teadnud nutu põhjust, ometi olid harjunud sellega, et õhtu lõpeb nutuga. Üks neist, nüüd juba täiskasvanu, rääkis mulle, et mäletab lapsepõlvest alaliselt märga patja. Tüdrukud ei teadnud teiste õdede nutust midagi, ehkki magasid ühes toas. Igaüks neist arvas, et tema on ainus, kes nutab. Põhjust oli raske seletada, lapsi valdas lihtsalt ebamääraselt rusutud tunne. Vanim tütardest rääkis samuti, et ärkas öösiti tihti, olles seletamatul põhjusel üleni pingul.
Teine põhireegel “ära tunne” tähendab, et jõehobule tehakse elutoas ruumi. Tema ringitammumine äratab erinevaid tundeid: viha, nukrust, üksindust, hüljatusetunnet – ometi pole neid märgata ümbritsevais peegleis. Lapse personaalsus teeb järjest enam ruumi jõehobule, kujunedes lõpuks temasarnaseks. Reegel “ära tunne” on kindlasti hävitavaim neist, mida inimene peab järgima. Samavõrd hävitav on reegli “ära usalda” järgimine. Laps eristub vanemaist, õdedest-vendadest, tervest inimkonnast. Usaldus mõjutab lapse võimet vastu võtta teiste tundeid ja väljendada omi. Tunded on sild, mille kaudu me suudame läheneda teistele inimestele. Seepärast on seegi reegel väga tõhus selleks, et jõehobu jääks avastamata. Alkohooliku perekonna lapsed on kõige üksildasemad olendid terves maailmas. Kui puudub võimalus loota oma vanemaile, laiendatakse seda kergesti tervele maailmale – vanemad tähendavad lapsele universumi prototüüpi.
Lapsemeele sügavkülmutus
Elamine nimetatud kolme reegli järgi tähendab rasket häiret peegeldumisele. Mäletame, et inimese lapsemeel ei saa sündida iseendast, oma sisemusest ammutatuna, vaid see, mis inimeses on haavatavat ja abitut vajab eelneva sugupõlve luba esiletulekuks. Loana käsitleb laps seda, mida näeb peeglist. Kuna alkohooliku perekonna jõuvarud keskenduvad haigusele, on peeglid tumedad, täiesti pimedad või peegeldavad ainult osaliselt. Jõehobu täidab maja nii totaalselt, et laste ainsaks võimaluseks jääb hoolitseda endi füüsilise olemasolu eest. Psühholoogiliselt jäävad lapsed sündimata, füüsilise olemasolu eest on neil võimalik midagi ära teha.
Alkohooliku perekonna laps hakkab sobituma jõehobuga just seetõttu, et lähiümbruses puudub vanemlikkus, puudub võimalus käsitleda kõiki neid tundeid, mida jõehobu lapses esile kutsub. Kõige sagedamini äratab jõehobu õudust ja hirmu. Ent seda hirmu ei näe keegi. Seda ei saa olemas olla, sest jõehobu ei ole ju olemas. Nõnda ei jõua lapse hirm ühegi vanema peeglisse. Laps on sunnitud eirama oma hirmu. Tunded jäävad teadvustamata, need ei sure, kuid ei jõua ka lapse teadvusse. Hirm muutub vähehaaval krooniliseks, pidevalt kimbutavaks reaalsuseks, laps ise ei taju selle olemasolu. Hirm saab osaks temast endast, sellest kujuneb seisund, mida laps kogeb normaalsusena. Teisti öeldes: nähtamatu jõehobu on asunud lapse sisemusse ning muutunud osaks temast. Laps hakkab sarnanema jõehobuga.
Kurbus on teine tunne, mis on säärase perekonna lastele väga tuttav. Niisuguse perekonna laps kogeb endiselt suuri kaotusi. Kalaretk, mida isa nädalalõpuks lubas, jääb ära, sest isa ei tulnudki koju. Ema lubas tulla koolipeole vaatama näidendit, kus tütrel on peaosa. Proove on tehtud pool aastat ja emaga on sellest kümneid kordi räägitud. Ometi ema ei tulnud, sest ta “unustas”. Perekond plaanis puhkust suvilas. See jäi ära, sest isa oli müünud suvila “äkilises” rahapuuduses. Kui laps tuleb nuttes koolist, sest teda on kiusatud, puudub ema, kellele kaevata.
Kaotused on alkohooliku perekonna laste igapäevane leib. Inimesele on antud vahend kaotustest ülesaamiseks, see on võime olla kurb. Siiski vajab see tunne vanemate luba ja tähelepanu. Jõehobuperekonnas see puudub, kaotuste tähendust muudetakse, need unustatakse või kõrvaldatakse mõnel muul viisil. Põhjus kurbuseks puudub ja seepärast tuleb see unustada. Kurbus – nii nagu hirm – ei kao, ometi ei jõua ta teadvusesse ja ega leia väljundit. Kurbus muutub lapse personaalsuse osaks, õhuks, mida ta hingab. Lõpptulemus on, et laps ei tunneta kurbust, ehkki see peegeldub tema näos ja olekus. Kurbus on muutunud normaalseks olekuks.
Lapsele on antud veel üks vahend, millega ta saab kaitsta oma puutumatust ja personaalsust vägivalla vastu. Selle vahendi nimi on viha. Viha on seega positiivne nähtus, millega laps oma lapsemeelt kaitsta saab. Viha on vääruse vastane; viha on relv kurja vastu. Ometi on viha sama kaitsetu ja haavatav nagu kurbus ja hirm. Kui eelmine sugupõlv seda ei luba, jääb see sündimata. Perekonna kohal leviv atmosfäär tõendab, et selles peres pole kohta isiksusel ja tema omapäral. Kellelgi pole õigust turvapaigale, kõigil on õigus astuda läbi, üle ja mööda.
Viha on tõhus enesekaitsevahend. Kui näeme kellegi viha, meenub meile, et meie ise ei ole oma personaalsust kaitsnud ja seepärast tuleb talt võtta õigus enesekaitseks. Kogeme viha ähvardavana, nägemata selle positiivseid külgi. Olen mõelnud palju viha tähendusele ja kõhelnud käesoleva tõlgenduse esitamisel. Kas viha võib siis ka positiivne olla? Sellega seoses meenuvad paljud kirjakohad Vanas Testamendis Jumala püha viha kohta. Olen mõelnud ka sellele, et Kristuse kohta on mitmel pool öeldud: ta oli vihane. Ta nimetas oma vaenlasi rästikute sooks ja lubjatud haudadeks, mis väliselt on küll kaunid, sisaldades aga vaid surnuluid. Tema käes oli ka piits, millega ta tühjendas templi rahavahetajaist. Jeesus ei olnud hea haldjas, lahke ja tore.
Mis toimub vihaga, millel ei lubata sündida? Mis juhtub selle vägeva vahendiga siis, kui vanemad ei loo eeldusi selle sünniks? Kuhu peaks keskenduma lapse viha isa vastu, kes tema vastu on vägivaldne olnud? Vihaga toimub sama mis teiste tunnetega – see ei kuulu enam teadlikkusse, vaid laskub personaalse ürgmere sügavustesse. Viha muutub lapse personaalsuse osaks, hundiks, mis teda ennastki hirmutab. Viha pole enam sõber või vahend, vaid võõras ja hirmutav energia, mida tuleb vaos hoida. Vallandumisvõimaluseta viha areneb raevuks. Vihas ja raevus sisaldub palju dünaamikat, mille haldamiseks vajatakse tohutult energiat. Siin peituvad mitmed lahendusvõimalused. Laps võib kujuneda toredaks inimeseks, kes on kõigile meelepärane. Kurjus äratab temas hirmu, meenutades seda, mis temas endas peitub. Laps ei vabane vihast, tavaliselt pöördub see sissepoole. Viha, kurbus, hirm ja teised tunded langevad lapse süvamere sügavkülmutusse.
Alkohooliku perekonnas jäävad nii täiskasvanute kui ka laste põhivajadused rahuldamata. Turvalisus, lähedus, mõistmine, ärakuulamine ja hindamine on tunded, millest jõehobuperekond pole teadlikki. Eksisteerimisvajadus nõuab vanemlikkust. Vanemlikkus, mis ahmib õhku jõehobu alt, ei suuda näha lapse vajadusi. Suhe abikaasade vahel, mis selle aluse peaks looma, on kaootiline. Tihti on alust väita, et niisugune suhe puudub – see on võitlusväljal kadunud ja selle olemasolu ei mäleta enam keegi. Tulemuseks on see, et vajadus läheduse, turvalisuse, mõistmise järele jääb rahuldamata. Teise inimese vajadusi võib tajuda vaid siis, kui neid nähakse iseendas. Kui enesehindamisvõime puudub, pole võimalik mõista ka teiste pürgimusi selles suunas. Kui vanemad ei vaja lohutust ega tuge, ei suuda nad mõista teiste inimeste vajadusi selle järele. Oleme pimedad kõige suhtes, mis meie jaoks asub pimeduses.
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Tommy Hellsteni raamatust “Jõehobu elutoas”.
Raamat pakub erinevaid lahendusi ja põhjendusi inimesi täiskasvanueas painavatele mõtetele ja häirivatele kompleksidele ning aitab seletada rõhuvaid mälestusi. Tommy Hellsten on tuntud psühhoterapeut, kes oma raamatus suunab inimesi mõtlema lapsepõlvele – aega, millest enamasti pärinevad inimeste väga varjatud kujul vaevavad probleemid. Lähisõltuvus on haigus või haiguselaadne olukord, mis tekib, kui inimene elab kõrvuti jõuliste ilmingutega ega suuda neid mõista, vaid lihtsalt sobitub olukorraga. See on raamat, mis võib paljusid raskes olukorras inimesi aidata.
