Ärevusel, pealetükkivatel mõtetel ja tühjusetundel on ühine põhjus – eneseusalduse puudumine. Eneseusaldus on kompass olemise keskpunktis, see, mis laseb meil navigeerida läbi meie sisemiste ja välimiste maailmade kergelt ja enesekindlalt. See aitab meil eristada armastavad mõtted vigastest mõtetest ja me suhtume oma emotsioonidesse kaastundega. Ilma eneseusalduseta on raske otsuseid teha. Olgu küsimus suuremas otsuses, nagu töö vastuvõtmine, või siis väiksemas, nagu mida restoranis tellida – inimesed, kes võitlevad ärevusega, leiavad end otsustamisel sageli olukorras nagu hirv autotulede valguses, kirjutab nõustaja Sheryl Paul oma raamatus “Ärevuse tarkus”.
Selle all peitub hirm teha “vale” valik: viga, mida võidakse pärast ehk kahetseda, ning kinnihoidmine uskumusest, et täiuslikkus on võimalik või et jäädakse millestki ilma. Meid on nii sügavalt õpetatud uskuma õige ja vale valiku olemasolus, et isegi siis, kui elus on vaja teha väiksemaidki muutusi, kardame asja kihva keerata. Justkui me usuksime, et iga otsuse puhul tuleb teha mitmete valikutega test ja kui paneme linnukese valesse kohta, siis kukume läbi. Või vastupidi, kui vastame „õigesti”, siis ilmub igavese õnne püha graal.
Me ei mõista, et eneseusaldust ja heaolutunnet, mis on ärevuse vastandid, võib saavutada siis, kui oleme ühenduses oma sisemiste tarkuse ja terviklikkuse allikatega. See terviklikkus elab sinu sees, maetuna eneses kahtlemise alla, sest teised räägivad sulle, mida teha, tunda, mõelda. Kui sa jälgid beebit, siis näed varsti, et me oleme sündinud teadmisega, mis meile meeldib ja mis mitte, millal me oleme näljased, väsinud või vajame sidet teistega. Me tunneme end sündides üsna hästi, aga heade kavatsustega vanemate, õpetajate, arstide, teiste täiskasvanute ja meie eest hoolitsejate tõttu on me sisemine eneseusaldus viga saanud. Ärevus, kui sellele läheneda tarkuse kaudu, juhatab meile teed tagasi enda juurde. Vaatame kõigepealt, kuidas meie eneseusaldust vigastati, enne kui hakkame uurima, kuidas seda parandada.
Normaalsuse müüt
Võib väita, et “normaalsuse” kontseptsioon on eneses kahtlemise põhjus ning seetõttu psühholoogiliselt üks kõige hävitavamaid kontseptsioone tänapäeva kultuuris. See hiilib läbiva negatiivse kommentaari taga “Mis minuga valesti on?” ja enamik mu klientidest küsib: “Miks ma ei võiks normaalne olla?”.
Aga mis on normaalne? Normaalne püüab sind pressida kitsasse raami, mida meie ühiskond peab vastuvõetavaks käitumiseks. See tähendab elamist tummrežiimil, sest sinu valjud helid ja eredad värvid või ülitundlikkus ei sobi sellesse mudelisse. See võtab sinult ära su tegeliku olemuse sära, sest see ei sobi „tavalise” inimese lahjendatud määratlusse. See ei paista välja, kindlustades, et sa poleks ei liiga tark ega liiga rumal, liiga seltskondlik ega liiga vaikne, liiga enesekindel ega liiga ebakindel, vaid elad oma elu hallis turvatsoonis.
Normaalsuse ootuse templi said sa ilmselt juba emaüsas, kui arst võrdles su kasvu teiste “tüüpiliselt” kasvavate loodetega. Need võrdlused jätkusid kogu su üheksakuuse üsasoleku aja, kui su ema käis truult sünnituseelsetes kontrollides ja sai kinnitust kas ultraheli, lootevee või palpeerimise kaudu, et sa oled normaalne. Võib-olla polnud uudised head ja raportid näitasid „ebanormaalsust”, mille puhul liikusid nabavääti pidi ärevuselained, andes edasi sõnumi: “Oi ei. Midagi on viltu. Beebi ei kasva vastavalt standardile”. Need võrdlused normaalsusega jätkusid sünnituse ajal ja seejärel igal arsti juures käimisel ning muidugi siis, kui hakkasid koolis käima. Heade kavatsustega vanemad ja õpetajad olid vaikselt ja teadvustamata ühel meelel, et kindlustavad sinu “normaalsuse”, ning igasugused kõrvalekalded näpistati kiiresti punga küljest.
Kui sa olid “hea” tüdruk või poiss ning sul olid sotsiaalsed ja akadeemilised võimed teiste hulka sobitumiseks, siis õppisid sa reeglid ilmselt varakult ära ja oskasid ise näpistada. Sa eemaldasid “imelikud” asjad. Sa eemaldasid selle, mis “polnud kena”. Et sinu üle ei naerdaks, toppisid sa kiiresti kuhugi sügavale enda sisse peitu mis tahes ebahariliku käitumise. Sa olid normaalne ja jätkasid oma elu, kuni miski sind avas, ilmselt siis, kui ärevuse ilmingud jõudsid murdepunkti ja sa hakkasid lahti pakkima tõelist ennast, kes elas varjumaailmas.
Kui sa ei saavutanud normaalsust, siis oli elu ilmselt su varasematel aastatel valulisem. Kui teised lapsed “said reeglitest aru”, siis sina lihtsalt ei suutnud vaikselt istuda. Kui palju kordi ütles su õpetaja ärritunult: “Miks sa ei võiks normaalne olla?”. Sa püüdsid vaikselt istuda, sa püüdsid eemaldada “imelikud” asjad, aga miski sinu sees ei lasknud sul seda teha. Sa rühkisid koolist läbi nii hästi kui suutsid ja kui jõudsid kolledžisse, siis ilmselt leidsid maailma, mis viimaks ometi aktsepteeris sind sellisena, nagu sa olid, koos oma veidrustega. Mõnes mõttes oli sul vedanud: suutmatuse tõttu muganduda süsteemiga oli su autentne mina jäänud rikkumata. Ent sellest hoolimata jätab valu, mida eemaletõugatud tüüpiliselt oma noorusaastatel kannatavad, sügavad ja suured armid.
Huvitav on teada, et normaalne on võrdlemisi uus määratlus. Jonathan Mooney, kes nooruses nägi vaeva lugemishäiretega, kirjutab oma raamatus “The Short Bus; A Journey Beyond Normal”:
Autot juhtides mõtlesin ma sõnale normaalne. Enne sellele reisile minekut sattusin ma suurepärasele raamatule “Enforcing Normalcy”, mille autor on Lennard David. Ta ütleb, et sõna normaalsus polnud enne 1860. aastaid inglise keeles olemas. Enne seda oli meil vaid kontseptsioon ideaalist, mida keegi ei lootnud kunagi saavutada. Ameerika Ühendriikides tõusis normaalne kultuurilisse konteksti siis, kui püüti saavutada kontrolli järjest suureneva linnastumise ja kõikjalt maailmast pärit immigrantide amerikaniseerumise üle. Ent normaalsus on esimene ja tähtis idee, mis tuleneb statistikast. Normaalset, normi või normaalsust ei eksisteeri päris inimestega päris maailmas (minu kursiiv), hoolimata faktist, et meile räägitakse, et suudame muuta oma käitumist ning treenida oma keha ja mõistust, et seda saavutada. Meil kästakse seda taga ajada – meie kultuuris, meie perekondades, meie elus. Aga kui me seda taga ajame – nagu tegin mina -, siis see kaob. Normaalsus on nagu silmapiir, mis kaugeneb, kui sellele läheneda.
Normaalsuse kaugeneva silmapiiri tagaajamise tulemuseks on tohutult palju ärevust, sest sellest järeldub jällegi, et sa ei kõlba sellisena, nagu sa oled. Tragöödia on selles, et me püüame lapsepõlves sobitada end “normaalsuse” kasti ainult selleks, et hiljem elus õppida, et inimesed, keda me kõige rohkem austame, on need, kes julgesid elada kastist väljas. Seejärel oleme üksi heidutava ülesandega – kõige varem kahekümnendate eluaastate lõpupoole ja kõige sagedamini keskeas -, et peame välja kaevama oma mahamaetud osad ja uuesti õppima, mida tähendab olla täiesti elus ja täiesti meie ise. Kas poleks olnud palju kergem, kui meid oleks julgustatud olema meie ise algusest peale, saades aru, et inimesed on igasuguse kuju, suuruse ja erinevustega ning need erinevused ongi just need, mis annavad meile värvid, et tunneksime end täiesti elusana? Kas poleks palju tervislikum eemaldada „normaalsuse” kontseptsioon lapsepõlve ootustest täielikult ja lubada lastel olla need, kes nad on, ilma et selle pärast peaks vabandama?
Õnnelootus
Teine oluline kultuuri sõnum, mis viib ärevuse juurde, on õnnelootus ja varju eitamine. Me elame kultuuris, mis ajab taga valgust ja vihkab pimedust ning tegelikult on “õnneotsing” üks juhtprintsiipe Ameerika kultuuris. Me jumaldame rõõmsat nägu ja maname suheldes näole naeratuse. Rahulikke lapsi kiidetakse statistika järgi rohkem kui rahutuid ning rõõmsad teismelised saavad rohkem tähelepanu kui mornid. Kultuuris, mis peab ekstraverti isiksusetüüpide ideaaliks, omandame me varakult sõnumi, et kui kaldume melanhoolsema temperamendi poole, peab meiega midagi viltu olema. “Ole rõõmus”, õpime. “Ole särtsakas”, kuuleme. Pühi minema elu ja enda segased, lahendamata, kaootilised, valjuhäälsed osad. Peida need pimedusse.
Sulle müüakse juba varakult sõnumit, et õnne saavutamine nõuab ühiskonna ootuste ja ajakava järgimist: õpi koolis hästi (isegi kui see on vastupidine su õppimislaadile), oma palju sõpru (isegi kui sa oled introvert ja eelistad ühte-kahte lähedast sõpra), tee sporti, kui oled poiss (isegi kui sa eelistad lugeda või kunstiga tegeleda), leia seejärel hea töökoht, abiellu, osta maja, saa laps, tööta üha kõvemini ja kõvemini, ronides mööda karjääriredelit, saa teine laps, teeni palju raha, osta suurem maja ja kallim auto, jää pensionile. Selles järjekorras. Mõni osa sinust teab, et see valem ei garanteeri õnne, aga kui sa teadlikult neile kultuuri ettekirjutistele vastu ei seisa, siis oled ilmselt üks karjaliikmetest ja järgid neid pimesi. Seda tehes ütled sa lahti oma unikaalse isiksuse kaunitest detailidest, oma annetest, iseloomujoontest, vajadustest, soovidest ja eriti nendest aspektidest, mis on väljaspool seda kasti.
Kui noortele inimestele räägitaks varakult, kuidas orienteerida end mitte õnnele, vaid selle asemel tähendusele ja täitumusele, siis oleks ärevust märkimisväärselt vähem. Selle asemel et levitada õnnesõnumit, peame me saatma terviklikkuse sõnumi. See tähendab, et vanemad saavad sõnumi igast allikast – lastearstidelt, õpetajatelt, kirikult, sõpradelt, meedialt -, et nende lastega on rohkem asju õigesti kui valesti ja et laste eesmärk pole ilmtingimata õnnelikkus, vaid tähendusega elu, kus teed juhatab tugev eneseusaldus.
Karkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Sheryl Pauli raamatust “Ärevuse tarkus”.
Sheryl Paul on autor ja nõustaja süvapsühholoogia traditsioonis.
Vaata ka conscious-transitions.com
“Kui õpime ära kasutama ärevuse tarkust, siis on alateadvuses peituvatel sõnumitel rohkem võimalust meie elu mõtestada ja avardada.” – Sheryl Paul
“Sheryl Pauli vaatenurk ärevuse epideemiale sillutab teed maailma, kus on rohkem meelerahu ja kaastunnet. “Ärevuse tarkus” on nagu hästi valgustatud teerada tõe juurde, kes me oleme ja kuidas elada, kui meid vaevab ärevus, depressioon, ülekoormus või lootusetus. See on manifest meie kindlast naasmisest terviklikkuse juurde.” – Alanis Morrissette, laulja ja laulukirjutaja
