Pakume lugemiseks katkendi maailmakuulsa juhtimisguru ja eduka koolitaja Robin S. Sharma raamatust “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari”. Raamat on vaimne muinasjutt unistuste täideviimisest ja oma saatuse kujundamisest.
Sõna pidades saabus Julian järgmisel õhtul minu juurde koju. Kella veerand kaheksa paiku kuulsin nelja kiiret koputust välisuksele; maja cape cod’i stiilis jubedate roosade aknaluukidega, mis minu naise meelest muutsid selle Architectural Digesti hoonete sarnaseks. Julian ise oli eelmisel päeval nähtust silmatorkavalt erinev. Ta oli endiselt särava tervise kehastus ja kiirgas imelist rahu. Kuid mind muutis veidi kohmetuks Juliani riietus. Tema nõtket keha kattis pikk punane rüü, mis tipnes rikkalikult tikanditega kaunistatud sinise kapuutsiga. Ning ehkki oli lämmatav juuliõhtu, oli tal kapuuts peas.
“Tervist, sõber!” sõnas Julian entusiastlikult. “Tervist.” “Ära nüüd nii ehmunud ka välja näe. Mis sa arvasid, et ma selga panen? Armani?” Puhkesime mõlemad naerma, esialgu vaikselt. Peagi valjenes itsitamine naerulaginaks. Julian ei olnud tõesti kaotanud seda tögavat huumorimeelt, mis oli aastate eest minu tuju tõstnud.
Kui olime endid minu segamini, kuid mugavas elutoas mõnusasti sisse seadnud, ei jäänud mul märkamata ornamentidega puitpalvehelmed Juliani kaelas. “Mis need on? Need on väga ilusad.” “Neist räägin lähemalt veidi hiljem,” ütles ta helmeid sõrmede vahel veeretades. “Meil on täna õhtul paljust kõnelda.” “Hakkame pihta. Ma ei saanud täna töö juures peaaegu midagi tehtud, olin meie kohtumise pärast nii elevil.”
Seda kuuldes jätkas Julian kohemaid jutustust isiklikust transformatsioonist ja kergusest, millega see toimus. Ta rääkis mulle iidsetest tehnikatest, mida ta oli õppinud meelekontrolli jaoks ning selleks, et vabaneda muretsemise harjumusest, mis meie keerukas ühiskonnas nii paljusid vaevab. Ta rääkis Yogi Ramani ja teiste munkade temaga jagatud teadmistest selle kohta, kuidas elada eesmärgistatud ja rahulolu pakkuvat elu. Ta rääkis tervest hulgast meetoditest, mille abil päästa valla rikkalik nooruslikkuse ja energia allikas, mis suigub sügaval igaühes meist.
Ehkki ta kõneles väga veendunult, hakkasin muutuma umbusklikuks. Kas mulle mängiti siin mingit vingerpussi? Lõppude lõpuks oli see Harvardi haridusega jurist kunagi firmas oma riugastega laialt tuntud. Ning tema lugu oli kaugel tavapärasest. Mõelda vaid: riigi üks tuntumaid advokaate tõstab käed üles, müüb maha kogu maise vara ja reisib Indiasse vaimsele odüsseiale, et seejärel naasta kõiketeadja Himaalaja prohvetina. See ei saanud tõsi olla. “Kuule, ole nüüd, Julian. Lõpeta naljategemine. Kogu see lugu hakkab mulle üha enam meenutama mõnd sinu kelmustükki. Vean kihla, et laenutasid selle rüü mõnest meie firma lähedal asuvast kostüümipoest,” tähendasin, manades näole oma kõige sõbralikuma ahvinaeratuse. Julian vastas viivitamata, justkui oleks ta minu uskumatust oodanud.
“Kuidas sa kohtus oma väidet tõendaksid?” “Esitaksin veenvat tõendusmaterjali.” “No nii. Vaata nüüd seda tõendusmaterjali, mille mina olen sulle esitanud. Vaata minu siledat, kortsudeta nägu. Vaata minu keha. Kassa ei adu seda energiaküllust, mis minus peitub? Vaata minu rahulikkust. Sa ju ometi näed, et ma olen muutunud.”
Tal oli õigus. See oli mees, kes veel mõni aasta tagasi oli näinud välja mitukümmend aastat vanem. “Ja sa ei käinud ilukirurgi juures, mis?” “Ei,” naeratas ta. “Nemad tegelevad üksnes inimese pealispinnaga. Mina vajasin parandamist seestpoolt. Tasakaalustamata kaootiline elustiil oli mind jätnud üsna viletsasse seisu. Minuga juhtus midagi palju hullemat kui ainult südameatakk. Minu tuumik oli puruks rebenenud.”
“Aga sinu lugu, see on ju nii … mõistatuslik ja ebatavaline.”Julian jäi vaatamata minu pealekäimisele rahulikuks ja kannatlikuks. Märgates teekannu, mille olin asetanud tema kõrvale lauale, hakkas ta valama teed minu tühjalt ootavasse kruusi. Ta valas, kuni kruus oli täis – ning valas peatumata edasi. Tee hakkas mööda kruusi külgi alustassile ning seejärel minu naise kallile Pärsia vaibale voolama. Algul vaatasin seda vaikides pealt. Siis ei pidanud enam vastu. “Julian, misasja sa teed? Tee voolab üle kruusiääre! Kuidas sa ka ei püüaks, sinna ei mahu rohkem!” hüüatasin kärsitult. Ta vaatas mulle pikalt otsa. “Palun ära saa minust valesti aru. Pean sinust tõepoolest lugu, John. Olen alati pidanud. Aga just täpselt nagu see kruuski, tundud sa olevat täis omaenese ideid. Ja kuidas siis veel midagi saab sisse mahtuda … kuni sa ei ole kõigepealt oma kruusi tühjaks valanud?”
Mind rabas tõde tema sõnades. Tal oli täiesti õigus. Hulk aastaid konservatiivses õigusmaailmas, tehes iga päev samu asju koos ühtede ja samade inimestega, kes iga päev mõtlesid ühtesid ja samu mõtteid, olid minu kruusi pilgeni täitnud. Minu naine Jenny rääkis alati, et peaksime kohtuma uute inimestega ja tegelema uute asjadega. “Ma tahaks, et sinus oleks rohkem seiklejat, John,” ütles ta. Ma ei suutnud meenutada, millal viimati lugesin raamatut, millel ei olnud midagi pistmist õigusega. Elukutse täitis kogu mu elu. Hakkasin aru saama, et steriilne maailm, millega olin harjunud, oli nüristanud minu loovust ja piiranud mu vaatevälja.
“Olgu pealegi, saan aru küll,” tunnistasin. “Võib-olla on kõik minu advokaadi-aastad muutnud mind paadunud skeptikuks. Niipea kui sind eile kabinetis nägin, teadsin sisimas, et sinu muundumine on ehtne, ning selles peitus minu jaoks mingisugune õppetund. Võibolla ma lihtsalt ei tahtnud seda uskuda.” “John, täna on sinu uue elu esimene õhtu. Palun sinult ainult seda, et mõtleksid sügavalt järele nende teadmiste ja tegutsemisviiside üle, mida ma nüüd sinuga jagan, ning rakendaksid neid pühendunult ühe kuu jooksul. Võta need meetodid vastu kindlas usus nende tõhususse. Need on tuhandeid aastaid elavana säilinud – sel lihtsal põhjusel, et need toimivad.”
“Üks kuu tundub üsna pikk aeg olevat.” “Kuussada seitsekümmend kaks tundi sisemist tööd selleks, et põhjalikult parandada kogu oma ülejäänud elu iga ärkvel veedetud hetke on üsna kasulik tehing, kas sulle ei tundu? Enesesse investeerimine on parim investeering, mida üldse teha saad. See ei paranda üksnes sinu elu, see parandab ka kõigi sinuga kokku puutuvate inimeste elusid.” “Kuidas nii?” “Alles siis, kui oled õppinud iseennast armastama, suudad tõeliselt armastada teisi. Alles siis, kui avad omaenese südame, saavutad sideme teiste südametega. Kui tunned end tasakaaluka ja elusana, on sul palju paremad eeldused saada paremaks inimeseks.”
“Millisteks sündmusteks võin valmis olla nende kuuesaja seitsmekümne kahe tunni jooksul, mis kokku teevad ühe kuu?” “Koged oma mõistuse, keha ja isegi hinge toimimises hämmastavaid muutusi. Sinus on rohkem energiat, indu ja seesmist kooskõla kui võib-olla kogu eelneva elu jooksul. Teised hakkavadki sulle ütlema, et näed noorem ja õnnelikum välja. Püsiv heaolutunne ja tasakaal pöörduvad kiiresti sinu ellu tagasi. Need on vaid mõned Sivana õpetuse hüvedest.” “Ohoo.” “Kõik, mida täna õhtul kuuled, on määratud sinu elu paremaks muutma, ning seda mitte üksnes isiklikul ja ametialasel, vaid ka vaimsel tasandil. Tarkade nõuanded kehtivad tänasel päeval just niisamuti nagu viie tuhande aasta eest. See ei rikasta üksnes sinu sisemaailma, see kujundab paremaks sind ümbritseva maailma ning muudab sind tunduvalt tagajärjekamaks, ükskõik mida sa ka ette ei võtaks. See tarkus on tõepoolest võimsam kõigist jõududest, millega olen kokku puutunud. See on otsekohene, praktiline ning sajandite jooksul elu enese laboris testitud. Ning mis kõige tähtsam, see toimib kõigi puhul.
Aga enne kui neid teadmisi sinuga jagan, pean sinult võtma ühe lubaduse.” Olin kohe arvanud, et tulevad ka lisaklauslid. “Tasuta ei saa siin maailmas midagi,” ütles minu armas ema ikka. “Kui oled kogenud Sivana tarkade mulle õpetatud tegevuskavade ja oskuste jõudu ning täheldanud põnevaid tulemusi, mille need sinu ellu kaasa toovad, siis pead võtma endale kohustuse neid teadmisi edasi anda nendele, kellele need kasu toovad. See on kõik, mida sinult palun. Nõusolekut andes aitad mul täita minu enese kokkulepet Yogi Ramaniga.”
Olin pikemalt mõtlemata nõus, ning Julian asus mulle õpetama käsitlust, mida ta oli hakanud pidama pühaks. Kuigi Julian oli Sivanas viibimise kestel omandanud mitmesuguseid võtteid, oli Sivana õpetuse südameks seitse põhivoorust, seitse aluspõhimõtet, mis kujutasid võtit enese juhtimise, isikliku vastutuse ja vaimse valgustuse juurde.
Julian rääkis mulle, et Yogi Raman oli esimene, kes talle mõnekuise Sivanas viibimise järel seitsmest voorusest rääkis. Ühel pilvitul õhtul, kui kõik teised olid sügavasse unne suikunud, koputas Raman vaikselt Juliani hüti uksele. Leebe juhendaja hääletoonil rääkis ta otsekoheselt: “Olen sind nüüd paljude päevade kestel tähelepanelikult jälginud, Julian. Usun, et oled hea inimene, kellel on sügav soov täita ka oma elu kõigega, mis on hea. Siia saabumisest alates oled olnud avatud meie tavadele ning võtnud neid vastu kui omi. Oled selgeks õppinud hulga meie igapäevaseid harjunud toiminguid ning oled ka kogenud nende tervistavat mõju. Oled olnud aupaklik meie kommete vastu. Meie inimesed on sellist lihtsat, rahulikku elu elanud määramatult kaua ning meie meetodid on teada vähestele. Maailmal on vaja kuulda meie valgustatud elufilosoofiat. Täna õhtul, mil on täitumas sinu kolmas kuu Sivanas, hakkan sinuga jagama meie õpetuseseesmist toimimist, ning mitte üksnes sinu huvides, vaid kõigi nende huvides, kes sinu maailmas elavad. Hakkan sinuga iga päev koos istuma, täpselt nii, nagu istusin koos pojaga, kui ta oli veel laps. Kahjuks lahkus ta meie hulgast mõni aasta tagasi. Tema aeg oli täis ja tema surma olen enda jaoks selgeks mõelnud. Tundsin rõõmu meie ühisest ajast ning pean mälestusi sellest kalliks. Nüüd näen sind oma pojana ja tunnen tänulikkust, et kõik see, mida olen aastatepikkuse vaikse mõtiskelu jooksul õppinud, elab sinus edasi.”
Vaatasin Juliani poole ning nägin, et tema silmad olid nüüd suletud, just nagu kannaks ta end mõtteis tagasi tollele muinasmaale, kus talle oli osaks saanud teadmiste õnnistus. “Yogi Raman rääkis mulle, et seitse eluks vajalikku, seesmist rahu, rõõmu ja vaimsete andide rikkusest tulvil voorust peituvad müstilises mõistujutus, mis kätkeb endas kõike. Ta palus mul silmad sulgeda, nagu ma praegugi siin, sinu elutoa põrandal olen teinud. Seejärel käskis ta mul manada silme ette järgmine vaatepilt. Istud keset toredat lopsakat rohelist aeda. Aed on täis kõige uhkemaid lilli, mida kunagi oled näinud. Kõik on hunnitult rahulik ja vaikne. Naudi aia aistingulisi rõõme ning tunne end nii, nagu oleks tolles oaasis mõnulemiseks sinu käsutuses igavik. Ringi vaadates näed, et keset seda imepärast aeda seisab kõrge punane kuuekorruseline tuletorn. Ootamatult lõikab aia vaikusesse vali kriuksatus, millega avaneb tuletorni jalamil asuv uks. Välja komberdab kahemeetrine neljasaja kilone Jaapani sumomaadleja, kes hooletult aia keskele longib.
“Asi läheb veelgi paremaks,” itsitas Julian. “Jaapani sumomaadleja on peaaegu ihualasti. Vaid tema privaatsemaid kehaosi katab roosa trossisarnane vöö. Kui sumomaadleja hakkab aias ringi kõndima, leiab ta läikiva kullast stopperkella, mille keegi on aastate eest sinna maha jätnud. Ta riputab selle endale kaela ning langeb valju mürtsatuse saatel maha. Sumomaadleja tundub olevat teadvuseta ning lamab seal liikumatult ja vaikselt. Just siis, kui arvad, et ta on teinud viimase hingetõmbe, maadleja virgub – võib-olla läheduses õitsevate värskete kollaste rooside lõhna tõttu. Jõudu juurde saanud, hüppab maadleja kärmelt jalule ning heidab vaistliku pilgu vasakule. Ta on nähtust jahmunud. Päris aia servas kasvavate põõsaste vahelt näeb ta pikka käänulist jalgrada, mis on kaetud miljonite sätendavate teemantidega. Tundub, et miski käsib maadlejat rajale asuda, ning seda ta ka teeb. Rada viib ta igikestva rõõmu ja igavese õndsuse juurde.
Pärast kummalise loo ärakuulamist, istudes Himaalaja tipus munga kõrval, kes oli näinud valgustatuse tuld, tundis Julian pettumust. Ausaltöeldes oli ta lootnud kuulda midagi vapustavat, teadmisi, mis jalamaid tegutsema õhutaks või koguni pisarateni liigutaks. Selle asemel oli too jabur lugu sumomaadlejast ja tuletornist kõik, mida ta kuulis. Yogi Raman märkas tema heitumust. “Ära kunagi alahinda lihtsuse jõudu,” ütles ta Julianile. “See lugu ei ole ehk keerukas arutlus, mida lootsid kuulda,” lausus tark, “kuid selle sõnumis on kogu maailma tundeerksus ja selle tagamõte on puhas. Alates päevast, kui saabusid, olen kõvasti pead murdnud, kuidas oma teadmisi sinuga jagada. Alguses kaalusin mitme kuulist loengusarja, kuid mõistsin, et see tavapärane lähenemisviis ei sobi sinu nõutatava tarkuse salapärase olemusega. Seejärel mõtlesin paluda kõiki vendi ja õdesid veeta sinuga kordamööda veidi aega sulle meie filosoofiat õpetades. Kuid ka see ei olnud sinu jaoks kõige tõhusam moodus, et teada saada, mis meil sulle öelda on. Pärast pikka arupidamist leidsin lõpuks viisi, mida pidasin ühtaegu väga loominguliseks ja tõeliselt tõhusaks viisiks jagada sinuga Sivana õpetust ja selle seitset voorust … ning see ongi see müstiline mõistujutt.”
Tark lisas: “Alguses võib see näida tühise ja vahest koguni lapsikuna. Kuid kinnitan sulle, et mõistujutu iga lüli kehastab ajatut põhimõtet särava elu elamiseks ning on sügava tähendusega. Aed, sumomaadleja, tuletorn, roosa trossisarnane vöö, stopperkell, roosid ja käänuline teemantidega kaetud teerada sümboliseerivad seitset ajatut voorust valgustatud elu elamiseks. Samuti võin kinnitada, et kui sa selle lookese ja selles esitatud algtõed meelde jätad, siis kannad eneses kõike, mida vajad oma elu tõstmiseks kõrgeimale võimalikule tasandile. Sul on kogu teave ja kõik tegevuskavad, mida vajad enda ja oma kaaslaste elukvaliteedi põhjalikuks muutmiseks. Kui rakendad neid teadmisi iga päev, siis sa muutud – vaimselt, emotsionaalselt, füüsiliselt ja hingeliselt. Palun vajuta see lugu endale sügavalt mällu ja kanna seda südames. See toob kaasa pöördelise muudatuse üksnes siis, kui selle tingimusteta omaks võtad.”
“Õnneks, John,” ütles Julian, “võtsin ma selle omaks. Carl Gustav Jung ütles kusagil, et “sinu nägemus muutub selgeks vaid siis, kui suudad vaadata endale südamesse. Kes vaatab väljapoole, see unistab; kes vaatab enese sisse, saab teadlikuks.” Tol väga tähtsal õhtul vaatasin sügavale oma südamesse ja sain teadlikuks aegade saladustest meele rikastamise, keha harimise ja hinge toitmise kohta. Nüüd on minu kord neid teadmisi sinuga jagada.”
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Robin S. Sharma raamatust “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari”.
“Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari” on lugu tippjuristist Julian Mantle’ist, kelle tasakaalutu elustiil viib peaaegu saatusliku infarktini rahvast täis kohtusaalis. Kehalise kokkuvarisemisega kaasnev hingeline kriis sunnib teda oma olukorda ausalt hindama ja otsima vastuseid elu põhiküsimustele. Õnne ja eneseteostuse otsinguil asub ta erakordsele rännakule iidse kultuuriga maale. Ta leiab eest võimsa õpetuse, mis päästab valla vaimu-, keha- ja hingejõud ning suunab elama suurema kire, eesmärgistatuse ja rahuga. See innustav lugu ühendab suurepäraselt ida ajatu vaimutarkuse ja lääne tõhusad eduvalemid ning annab juhised, mis samm-sammult õpetavad elama julgemalt, tasakaalustatumalt, külluslikumalt ja rõõmsalt.
Lummav lugu, mis ühteaegu õpetab ja haarab.
– Paulo Coelho
Õigusteaduste magister Robin S. Sharma on üks maailma hinnatumaid asjatundjaid juhtimise, enesejuhtimise ja tipptasemel tulemuslikkuse saavutamise alal. Ta on kirjutanud seitse rahvusvaheliselt menukat raamatut, mille hulka kuuluvad ka “Discover Your Destiny with the Monk Who Sold His Ferrari” (“Leia oma saatus koos mungaga, kes müüs maha oma Ferrari”) ja “Who Will Cry When You Die” (“Kes nutab, kui sa sured?”). Sharma juhib ka tunnustatud koolitusfirmat Sharma Leadership International. www.robinsharma.com
