Alkeemia lugemisnurk. Herdis Ojasu “Julgus elada” – elada vabana kohustustest, argirutiinist ja raamidest

Ateena

Ateenasse jõudes on juba hiline pealelõuna ja ilmselt päeva kõige kuumem aeg. Vahetan lennujaamas riided õhemate vastu. Sooja on vist oma nelikümmend kraadi. Kõik tundub tardunud olevat, isegi karvased, suure kõhuga taksojuhid ei tule mulle end pakkuma.

Sõidan linna metrooga. Mul on aega küll. Mul pole mitte kuhugi kiiret.

Elamiskoht on mul pagendusperioodiks juba kodus olles välja otsitud. Kriteeriumiteks olid vaid asukoht – et oleks võimalikult soojas kohas, et vähem asju kaasa vedada – ning muidugi hind. Rendimajade turg on Lõuna-Euroopas suur ning juba peale paari meili vahetamist sain kokkuleppele Angeliga Kreekast, kelle kolme kuu renditasu kõige soodsamaks osutus. Kaalusin veel ka Itaaliat, Toskaana piirkonda, kuid kuna sealne maja olnuks ühe kohaliku perega kahepeale, otsustasin siiski Kreeka kasuks, hinges suur soov üksi olla. Maja vabanemiseni on veel veidi aega, kuid kuna olin oma tegemised Eestis ühele poole saanud ning lennuaeg kohe saadaval, siis otsustasin kümme päeva Ateenas tiksuda. Ja just nimelt tiksuda. Ma pole üldse kindel, et hotellitoastki väljun. Tõmban teki üle pea ja üheteistkümnenda päeva hommikul ronin voodist välja. Ma ei pea inimesi nägema, kui ma ei taha, ja ma ei pea Akropolise mäe otsa ronima – näpus nimekiri kohtadest, kus käima peaks, info ette valmistatud ja iga nähtud koha taha siis linnuke rahulolevalt kirja.

Ma pole Ateenas varem käinud, Kreekas küll, kuid Ateenas mitte. Ja ainuüksi mõte, et sellest hoolimata ei pea ma kuhugi minema ega midagi nägema, paneb mind endamisi rahuloelavalt naeratama. Täheldan endas päeva esimest emotsiooni ja ajan lõua tahtmatult veidi püsti. Sõit lennujaamast südalinna on pikk, maastik ilmetu ja vagunid pooltühjad. Jälgin tablood ja ootan tüütu sõidu lõppu.

Metroojaamast väljudes lööb uriinihais mul hetkeks hinge kinni.

Seisatun ja otsin õiget tänavaotsa. Mõtlen jubedusega, et mu hotell on siit kümne minuti teekonna kaugusel ja et kas ka seal haiseb nii rõvedalt.

Väljas hämardub kiirelt.

Inimesed sagivad ümberringi.

Autod signaalitavad.

Värvilised mopeedid kihutavad tolmupilvi ja leondamatuid konisid üles pekstes.

Tänavakaubitsejad korjavad kaupu kokku.

Väljak, majad, asfalt, marmorsillutis – kõik kuumab ja haiseb.

Leian hotelli kärmelt, logistan oma ratastel vanamutikohvri selle ukse ette ja näen kohe, et hotell on maitsekas ja puhas.

Minu numbrituba on hotelli eelviimasel korrusel, imelise vaatega päikeseloojangus Akropolisele, konditsioneer suriseb ja minibaar on õlut ning veini täis. Naabreid pole ka kuulda.

Teen rõdul ühe suitsu. Kustutan selle ettevaatlikult vastu rõduäärt, nipsutan ta seejärel kõrgustest alla sagivasse liikluskaosesse, tõmban kardinad ette ja avan veini.

Kolmanda päeva hommikul tõmban kardinad eest.

Päike tõuseb hallide, justkui tolmavate mägede tagant ja mul on kõht tühi.

Minibaarist jätkus kaheks öök ja üheks päevaks.

Hotelli hommikusöögil on veel vähe rahvast ja ma vaatan kella ning otsustan, et kui üldse süüa, siis just alati nii vara.

Kugistan isukalt arbuusi, peekonit, muna, vahele ohtralt värsket apelsinimahla, siis jälle arbuusi, siis kohvi ja lõpetan suure sööma veel kolme kuuma, võist niretava croissantiga, püüdes samal ajal kangekaelselt vältida kuskil peas tiksuma hakanud küsimust, et noh, mis nüüd edasi…

Pakin kohvri lahti.

Võtsin kaasa lihtsad riided, ei mingit glämmi – hunnik T-särke, kolm paari teksaseid, ketsid, pehmest nahast madalad suvesaapad, madalad rihmikud, paar kampsunit ja hunniku näokreeme. Mitte midagi pidulikku, mitte ühtegi paari kõrge kontsaga jalanõusid, ei jakke, ei ehteid. Välja arvatud hõbekett medaljoniga, mille sees laste pildid, ja hõbedast käevõru, millel on suur mõlk minu esimesest ööst oma mehega.

Silmitsen seda üüratut kotti päris üllatunult ja kratsin pisut teatraalselt kukalt ning püüan aru saada, et mis siin siis nii palju kaalub – selga pole justkui midagi panna. Kiirkäik rõdule otsustab kõik – väljas on põrgukuumus – T-särk ja teksad, ning ma ohkan.

Olen alati riietusele suurt tähelepanu pööranud. Mulle meeldib hästi riides käia. Kohati olen ehk isegi liiga edev. Ja valiv. Ma ei osta Eestist peaaegu midagi – kõik peamised hilbud toon välismaalt või ostan veebipoodidest. Üks minu suuremaid katsumusi saab olema just see kaasapakitud kohver. Olin asju kotti loopides veendunud, et minu uus elu algab lihtsuses ja peaaegu puritaanluses. Aga iseenda ma võtsin ju kaasa ning Ateena on siiski linn, mitte üksik mägimaja Peloponnosel, Angeli juures, kuhu sõidan alles kümne päeva pärast. Parandan enesetunnet oma lemmikparfüümi peale uhades ning värvin ka ripsmed veelkord üle.

Ega mul väga viga polegi – väike, trenni on ka tehtud, eriti midagi ei ripu kuskilt, pea ajasin küll ehk liiga nudiks enne ärasõitu, kuid samas teeb see mind nooremaks. Silmaalused on veidi loppis, kuid jah – minibaar on ka ju tühi. Kortsud muidugi on. Silmanurkades kohe päris sügavad. Tupsutan silmaümbrustesse veel korra kreemi, hingan sisse ja välja, ajan pea püsti ning astun lifti ja sealt otsustaval sammul Ateenasse.

Kuumus. Kohutav kuumus ja tolm.

Higi hakkab nirisema kohe.

Tilgub nina otsast.

Voolab tisside vahel.

Kaenlaalused on kaltsmärjad.

Hais. Uriinihais. Konid. Kodutud. Jalutud. Kerjavad lapsed. Hordide kaupa kõhnu kirevates riietes pakistanlasi. Grafiti – igal majal, uksel, aknal, prügikastil, vulgaarne, värviline, kole – kõikjal.

Hääled. Signaalid. Muusika. Rasvase toidu lõhnad. Värske kala lõhnad. Nirud kassid. Kuumus. Haisud.

Mul hakkab paha.

Hotelli lobby‘st saadud linnakaart on kaltsmärg.

Ostan mustlasnaise käest kahe euroga paki salvrätte ja istun purskkaevu äärele.

Tuuleiil toob purskaevust sahmaka peenikesi piisku.

Rahvas voorib.

Müra.

Ostan putkast kaks rohelist õlut ning paki soolapähkleid ja keeran otsa ringi. Tagasi külma, vaiksesse, hämarasse pääsemisse.

Toateenindaja on juba õnneks käinud – ruumi on piserdatud mingit odööri ja minibaar on täis.

Tõmban kardinad ette, keeran konditsioneeri täisvõimsusele ja toibun terve igaviku külma dušši all.

Raamatu lugemine ei aita.

Kuskil sees sügeleb. Mõtlen: see pole ju pohmakas, ärevushoog pigem.

Ma pean sellega midagi ette võtma – end väsitama, sest ega see väljaminek ju unetusest hullem olla saa.

Ootan hämaruse saabumiseni, hingan sügavalt sisse ja välja ning lähen.

Seekord on õhtu hommikust targem.

Vean end Plakani välja, istun lähimasse välikohvikusse maha ja tellin ühe salati.

Keeran siis tooli ettevaatlikult rahva poole ja uurin.

Kitsad tänavad kubisevad turistidest, õhk on paks deodorantide lõhnast, kaamerad välguvad, tuhandete plätude sahin kõlab kui tuulemühin, välikohvikutes põlevad laternad, poodide valgustatud vitriinid säravad hõbedas ja kullas, kümned jaapanlased istuvad jalgupidi kalateraapias ning kihistavad õnnelikult naeru, teised samal ajal klõpsutavad nende kihinat. Väiksed kassirojud ja kodutud on end ilmselt juba kangialustesse vedanud ning õhtuses, pisut väiksemas kuumuses pole uriinihais enam nii hingemattev. Prantslannade seltskond on end õhtusöögiks juba üles löönud – kõik perfektsetes, väikestes heast kangast värvilistes kleitides, jalas platvormkingad ning juuksed suurtes krunnides pealael koos, üksikud kaelale kleepunud salgud vaid üldmuljet rikkumas. Lopsakad saksa prouad, suurtes sebramustrilistes T-särkides viibutavad närviliselt lehvikuid ja ootavad oma õllekanne. Briti vanapaaril on mõlemil suured kollased päikesenokad, valged suvepüksid kaenla alla rihmaga kokku tõmmatud, ise sellised heledad ja väikesed ning juba pisut kõverad – uurivad ilmselge ärevusega kaarti, et enne pimeda saabumist hotell üles leida. Härra tundub rahulikum, proua aga vehib kaarti aina ägedamalt ja ilmselgelt juba riidleb. Kohalikud noored kogunevad kampadesse, kõkutavad naerda, tõuklevad pisut, itsitavad, sosistavad kaelakuti, pildistavad üksteist vahetpidamata ja surfavad siis mõneks ajaks rahunedes kõik koos oma nutitelefonides ning tablettides.

Grupijuhid lõhuvad aeg-ajalt kogu seda monotoonset, pisut õdusat turismisuminat, kriisates ootamatult heledate, kuid üldse mitte kurjade häältega, ise samal ajal oma toikaid vehkides ja kõrgel hoides – kutsudes ilmselt viimaseid kadunud grupiliikmeid kohale, millele järgnevadki peatselt ärevad hüüded ning punnitatult piinlike näoilmetega mammid jooksevad mõne ettevaatamatu, kaarti uuriva kodaniku vurrkannina keerlema.

Ja seejärel kordub kõik taas.

Salat on suur ja tomat selles päikesemaiguline, suisa imeline. Tilgutan veel mõned rasked, kuldsed oliiviõlitilgad saiaviilule ja palun arvet.

Ma olen rahul.

Homme on jälle päev.

Minu päev.

Kodus on kõik korras. Ma rääkisin vanema tütrega.

Ja ma magan hästi.

Ma siiski võtan selle Akropolise ette. Mõned muuseumid ning väljakud ka. Samuti käin ära Ateena Omonia getos. Ja kui ma enam ei viitsi, siis ma loen. Joon veini ja loen poole ööni. Hommikusöögile ei lähe, kui ei taha. Vahel käin hotelli lähedal poes ja ostan šokolaadi ja tomateid. Palju tomateid. Need on siin sellised suured ja pisut justkui karuse väljanägemisega, kuid need on parimad, mis kunagi saanud olen. Lödistan iga päev oma voodipesu tomatit täis, kui raamatut loen ja ennastunustavalt taaskord hambad isukalt suurde, mahlasesse tomatisse löön. Seepeale virutan hotelli restoranist noa, nüüd lõikan tomatid viisakalt sektoriteks ja tunnen end toateenindajate ees märksa paremini.

Kui palavuses mööda linna enam rapsida ei viitsi, toas rullimisest on ka kõrini, siis võtan jälle oma raamatu ja lähen hotelli katuseterrassi baari, lasen endale valada suure jääkülma klaasitäie minu lemmikuks saanud kohalikku rohelist õlut. Keeran jalad tagumiku alla, loen, suitsetan ja joon õlut. See õlu pole muidugi ise mitte roheline – purk on ja pudeli silt ka. Sellel on kergelt mõrkjas, maarohu maitse. Kohalikud sellest ise väga ei pea, kuid mulle meeldib. Ja kummaline, et mina, kes ma kodus pea üldse õlut ei joonud, teen seda siin suurima naudinguga. Siin tundub õllejoomine kuidagi nii lihtne – vinti küll ei jää, aga karastab. Kohe tõesti. Ja pealegi ei suuda ma selle kuumaga eriti midagi süüa, isud tulevad alles õhtul, siis, kui jahedamaks läheb, õlu siis justkui turgutab. Kaal kaob. Nahk hakkab rippuma ja seega võimlen. Kätekõverdused, kõhulihaste harjutused ja nii mitu korda päevas. Selle taustaks on äärmiselt turgutav otsida üles telekanal, kus hommikust õhtuni laulavad kurjade nägudega kreeka vanamehed, sõrmes suured kuldklotserid, seljas ülikonnad, saatjate ansambel koosneb ka eranditult hulgast kurjadest meestest ja esitatakse eranditult vanu rahvaviise, kusjuures võttekohad või stuudiod meenutavad meie nõukaaja restorane. Inimesed istuvad suurte valgete laudlinadega, toidust ja veinist lookavate laudade taga ja kuulavad härdalt. Vahetevahel astub solist armulikult lavalt alla ja teeb tiiru rahva vahel. Kõik katsuvad teda puudutada, kuid ta ainult lehvitab õrnalt käega. Ja nii 24 tundi jutti. Teed aga kätekõverdusi ja muudkui imestad. Mina muidugi trenniga üle ei pinguta, teen seda ainult iseendale ja iseenda pärast.

Ilmselgelt on neljakümne viie kraadises kuumuses, mööda kitsaid tuulevaikseid tänavaid Akropolise mäest üles ronimine minusugusele suur pingutus. Ühe hooga ma seda ära ei tee. Peatun, puhkan, joon vett, mis mul alati kaasas on, pühin higi salfakatega, mida ma enam mustlastädidelt ei osta, ja rooman edasi.

Käin seal nüüd päevas suisa mitu korda. Mitte viivõrd Akropolise varemete pärast, vaid käin seal istumas. Piletimüügiputka lähedal on suured kaljud, millelt avaneb võimas vaade kogu linnale, ja seal on tuul. Vahel on see selline, et seista ei saa – lükkab pikali. Istud, vaatad tolmavat, halli linna oma jalge ees ja lihtsalt istudki. Ma ei mõtle suurt millelegi. Tühjus on peas ja hinges. Aga ma hakkan sellega harjuma. „Sahtlid” saavad ehk tasapisi korda. Tundub, et asjad seal liiguvad, kuid mina neisse veel ei sekku. Olen varemgi täheldanud, et kui on probleem või olukord, mis vajab lahendamist, siis tuleb aega anda, mitte pinevalt sellega tegeleda, ja mingil hetkel on vastus käes. Justkui iseenesest.

Tagasitee alla püüan igal korral erineva valida.

Ma orienteerun linnas juba päris hästi.

Seekord keeran Plaka südamest kaugemale, äärepoole. Aega on, jalutan.

Pisikesed kitsad kuumad tänavad, valged majad, viinapuuväädid, suured savipotid erkpunaste lilledega, kodutud kurvad, arad kassid. Mahajäetud majad ja uhked majad. Sinised väravad ja mosaiikmustritesse laotud aiad. Olen turistide piirkonnast juba päris kaugele jalutanud. Mehed istuvad palja ülakehaga kitsukestel terrassidel ja loevad ajalehti, naised koperdavad aias, lapsed kilkavad kuskil siseõues pallimütsatuste saatel ja akendest kostub toidunõude kolinat. Kuidagi piinlik tundub seal nende koduste asjatoimetuste vahel jalutada ja ma laskun alla suunduvaid treppe mööda südalinna poole tagasi.

Kitsad, hämarad kivitrepid, majad nende ääres nii lähestikku, et ulatuksin käsi välja sirutades neid mõlemal pool puudutama. Trepp on nii käänuline ja viinapuuvääte tihedalt täis kasvanud, et ma ei näe enda ette rohkem kui paar-kolm sammu. Kummardun, astun, kummardun astun veel paar astet. Ja trepp tundub lõputu. Ma olen higine ja hakkan väsima. Ärritun. Kougin veepudeli välja, istun ja näen rohelise tunneli lõpus tavernat.

Teatava kergendusega jätkan allapoole turnimist – tänav laieneb pisut, juba on ka killuke taevast näha ja lauad, siniseruuduliste linadega kahel pool treppe.

Siin on kaks väikest tavernat, mõned lauad mõlemil väljas, enamik neist hämarates majades sees. Üks paarike sööb ning nad on ilmselgelt äsja Kreekasse jõudnud – nad on nii kahvatud ja väga armunud on nad ka.

Laskun ettevaatlikult mööda treppi allapoole, igal astmel on laud või kaks. Suhteliselt kummaline koht.

Ja siis kuulen kuskilt seljatagant vaikset häält: “Proua, täna on väga palav päev, kas te soovite ühe joogi?” Inglise keeles ja suhteliselt viletsas.

Keeran ringi, püüdes tasakaalu säilitada, ja näen suurt naeratust.

Kohutavalt suurt ja lahket naeratust.

Ma täitsa kohmetun.

Sellised liiga lahked asjad teevad mind nõutuks. Alati.

Lahke naeratus astub sammu taverna sisemusest välja, tõmbab kõva kolina saatel tooli lauast eemale, kummardub ja osutab sellele ülimalt emotsionaalse žestiga.

Ja ma võtan istet.

Mul polnud see üldse plaanis.

Süüa ma ei taha.

Suur naeratus saabub tagasi menüüga; ta on umbes kolmekümnene poiss, hea kehaga, valges T-särgis, teksades ja tumeda peaga – no loomulikult. Juuksed veidi lokkis. Rohkem ma ei uuri, mõtlen õlle tellida. Ja nagu puuga pähe saanu – ei suuda ma oma rohelise, lemmikõlu nime meenutada. Pobisen ja mõmisen (see algab M-tähega). Suur naeratus kummardub, pingutab, et lugeda mu huultelt, keerab pead, kortsutab kulmu, mõtleb, kuulab mu mõminat, vaatab taevasse, toetab käed lauale ja mõmiseb kaasa. Lajatab siis järsku heleda laksatusega vastu otsaesist ja naeratab suurelt: „Mythos”!

„Just!” tunnen ma kergendust ning samas tajun, kuidas higinire voolab selgamööda alla pepu vahele.

Külmad nired voolavad mööda klaasi alla ja moodustavad laudlinale loigu.

Mööda treppe tatsub alla väike kooldus vanatädi, peas musta-valgemummuline rätik, seljas rohelise-mustamummuline kummiga seelik ja käe otsas suur kilekott, sangadeni täis rokka. Ta avab vaikse krääksatusega kõrvalmaja roostes raudvärava ja hetkega on tema säärte ümber, sabad püsti, kümmekond erineva rääbaka välimuse ja suurusega kassi. Ta sikutab oma pluusivarruka veidi kõrgemale ja kougib kotist suurte peotäitega igasugu toidujäätmeid. Pööran pea ära.

Aga haisu ei levi.

Kassid kugistavad.

Tädi muudkui tõstab juurde. Lilled seal aias on kõik pruunideks kõrkjateks kuivanud. Potid pragunenud ja luitunud. Kaks väikest kassipoega ei saa oma toitu kätte. Tädi ei pööra sellele tähelepanu. Ta on vist väga vana. Ta on nii paksult riides ja tal ei ole palav. Sukad, pruunid ja puuvillased, on tal ka.

Kassid söövad ja hõõruvad.

Noorpaar kõrvallauast viipab rahakotiga.

Suur naeratus ilmub kuskilt tavernahämarusest ja ma silmitsen teda veel.

Kena. Terve. Noor. Rõõmus.

Õlu hakkab lõppema ja mina palun ka arve.

Ta tuleb arvega. Noored kolistavad toole ja lahkuvad.

Ta seisab ja ootab.

Ma otsin oma rahakotti.

Ulatan raha.

Ta võtab selle vastu, pöörab end juba minekule. Seisatab ja keerab end tagasi: „Äkki sa ei lähe veel? Äkki soovid veel midagi?”

See kõlab väga kohmakalt ja ta inglise keel on tõesti kehv.

Mul on piinlik.

Tänan, tõusen, lahkun.

„Tule palun kindlasti tagasi!”

Plaka süda polegi sealt teab mis kaugel.

Olen higine ja närvis.

Hotellis, külma duši all naeran enda üle.

Lollpea. Idioot. See pole võimalik. Sa pole neliteist aastat armunud kellessegi. Sa oled nõrk, loll, katkine ja haige vana naine. Lihtsalt klient. Raha, rahakott.

Sõiman end mõnuga ja pikalt.

Väga tervendav.

Und ei tule.

Ajan end taas püsti ja söön hotelli katuseterrassil koos ühe jommis briti vanamehega, kel kaasas kaks verinoort Tai poissi, ühe suure steigi oranži kartulipüreega, läägemagusa vahukoore alla maetud šokolaadimousse, loputan kõik selle alla ühe laksu viskiga ning tagatipuks suitsetame koos vananeva dändiga veel ühe paksu, tammetõrumaitselise sigari. Kiidan tema väljapeetud stiili ja see on tõesti cool – ta kannab valget linast särki, kaelas Burberry ruutudega rätikut, peas on tal valge, sinise sametpaelaga kaabu, jalas lumivalged püksid, valged kingad ja nende sees jällegi Burberry-ruudus sokid. Rinnal klõbisevad vaikses tuules tumesinised, suured puust helmed. Tal on suur kõht, suured sigarid ja suur viskiklaas laual. Kõigest suurest hoolimata on ta peen ja galantne härrasmees. Viimseni väljapeetud liigutused. Õilis peahoiak ja rafineeritud kõnepruuk suitsupahvakute vahel. Tema kiidab minu soengut ja korduvalt.

Viin jutu ilmale, hotellile, Kreekale ja kreeklastele ning seega õnnestub meil korralik, reeglipärane small-talk igati.

Tai poisid istuvad ta mõlemal käel ega räägi sõnagi.

Igatahes oli britt sel õhtul mulle huvitavam seltsiline kui olnuks kõrvallauas istuv Ameerika pere: mossis näoga vinniline pubekas kugistas neli portsu friikartuleid ja liitrite kaupa coca-colat, vanemad näksisid tülpinud ilmel tundide kaupa ühte salatit. Terve selle aja ei vahetanud nad omavahel sõnagi. Mitte ühtegi.

Peale kogu seda söögiorgiat magan kui nott.

Pean tunnistama, et olen Ateenas pettunud.

Võibolla sattusin ma siia valel eluhetkel ja vales tujus.

Olin seda linna enda jaoks hoidnud, et tulla ja võtta sellest kõik. Huvitusin mingil perioodil päris süvitsi Vana-Kreeka mütoloogiast ja vaimustun sellest tänini, kuid kõik see siin pole see, mida ootasin. Ka Kreeka köök pole just minu maitse ja minu peamine toit on peale mõningasi katsetusi siiski tavapärane Kreeka salat, imemaitsvate tomatite ning koorese fetajuustuga.

Kolan läbi pea kõik linnaosad ja muuseumid, väljakud ja mäed: Hephaistose tempel, Filopappose mägi, Dionysose teater, keskturg ja Rooma turg, rahvuspark ja Lysikratese monument, isegi numismaatika muuseumis veedan tunnikese. Uhked marmorist kiiskavad tänavad, kitsad, odavate Hiina kaupluste põiktänavad, tühjaksjäänud majadega linnaosad, kodutute ja narkomaanide pesad, äärelinn ja kesklinn. Joon aga õlut, kõnnin – tolmused varbad tulitamas – varavalges ja hilisõhtul. Ühistransporti ma ei kasuta. Usun, et näen paljut. Ja võibolla osaliselt seetõttu, et ikka ja jälle mõne vahemaa tagant milleski pisut pettun või ehk puhtast naiivsest rumalusest ja edevusest, otsin ma mõned pikad, kuumad päevad hiljem veelkord üles treppide-taverna Akropolise jalamil.

Pesen oma T-särke ja kõike muud absoluutselt peale igat linnaskäiku.

T-särkidesse tulevad augukesed teatavasti kärmelt, ja teksad jällegi ei kuiva piisavalt kiiresti.

Olen otsustanud varustada end kleidiga.

Ma pole absoluutselt kleidiinimene, kuid seekord pean ma alla vanduma. Kuumus on räme. Imestan, et olen siin selle palavusega nii hädas, olles korduvalt olnud kuumades paikades: Miamis, Kairos, Jerevanis, Veneetsias ja mujal, ei mäleta ma, et oleksin kuumust vihanud või sellest nii häiritud olnud kui siin ja praegu.

Need Ermou tänava poed pole päris kindlasti mitte minu maitsele, aga mu hotelli lähedal on päris hea kaubamaja. Kulutan suhteliselt suure summa vähimagi südametunnistusepiinata ja pagen tagasi hotelli, et end taaskord pesta ja ümber riietuda.

Ja ma tunnen end päris tobedalt.

Kui kanda kleite nii harva, kui mina seda teen, siis tekib peotunne.

Päris kohatu muidugi. Kleit on iseenesest lihtne, must, õhuke, kuid mitte läbipaistev ega ülemäära paljastav.

Tiirutan taas südalinna piirkonnas, otsin aina uusi kohti ja maju ja kabeleid ja kirikuid. Teen tiiru turul, lobisen itaallasest pähklimüüjaga, käin end vahepeal konditsioneeritud poodides jahutamas ja juba ma tabangi end ka kleidi juurde sobivaid ehteid piilumas – nõrk naine.

Tagasi tänavatele.

Tean juba mõnda kohalikkugi nägupidi.

Vastashotelli juuksur jookseb alatasa valge lina lehvides ja kõvahäälselt vadistades välja, et mu nudipead katsuda, kui mind tänaval näeb. Nurgapealse kiirtoidukoha noor toidukuller, peatab minu juurde jõudes oma punase mopi ja kingib mulle igal võimalusel hädise roosikese, inglise keelt ta ei oska ja rääkida meil millestki polekski – vaatab mind oma kurbade kutsikasilmadega ja päike kütab meile lagipähe. Teises naabermajas on pank, mille seitsmenda korruse keskealine, kõhukas kiilakas ametnik mulle aktiivselt käte ja jalgadega vehkides õhusuudlusi saadab. Nagu võimleks – ja väga naljakalt. Paar korrust allpool töötav kiitsakas onu piirdub lihtsalt lehvitamise ning naeratusega, kui mind rõdul suitsetamas näeb.

Longin.

Puhkan tuttavas pargis, kus ka veepudelit täita saab.

Astun läbi katedraalist, mille altarimaal peaks giidide sõnul kohe-kohe valmima, kuid seda pole ikka veel.

Kirikuesisel väljakul kerjav mustlasema, kahe suure jõnglasega, tuleb mult suitsu nuiama. Ja nagu alati – ta küsib kaks ja mina raputan kurjalt pead ning annan ühe. See on juba nagu meie mäng. Tema teeb mulle silma ja naeratab. Mina talle.

Ostan pitsikese ouzot Psiri linnaosa pisikesest poekesest, kus seda suurtest anumatest lahtiselt müüakse ja mulle meeldib, kuidas poetüdruk iga kord naerda lõkerdab, kui ma selle peale jubedaid nägusid teen.

Kaks päeva veel Ateenas.

Klubisse ma ei lähe ja randa ka mitte.

Sest ma ei taha. Hotelli katuseterrassil on suur bassein, mille igas nurgas on kurjade öökullide kivikujud, kui tahan, ujun seal.

Ja nii ma lähenengi käänuliste treppide-tavernale Akropolise jalamil.

Ja ma ei teagi, mis see suurem tõde on, kas see, et õhtu läheneb ja ma tahan tõesti vaid süüa, või otsin ma seda suurt naeratust. 

 Autor: Herdis Ojasu