Raamat „Kõige tugevam ravim on armastus“ ei ole lugu lihtsalt arstist ja tema patsientidest. See on lugu arsti ja patsiendi koostööst, mis ulatub diagnoosist palju kaugemale. Loovus ja vastastikune empaatia eemaldavad arsti ja patsiendi vahelised piirid, tuues neid inimestena teineteisele lähemale. See raamat on kinnitus selle kohta, et lisaks tõenduspõhisele meditsiinile võib häid tulemusi anda loovus, mis läheb tavapärastest ravipiiridest kaugemale. Loovad tegevused aitavad oma elu kingitusena näha. Loe ja kirjuta luuletusi, laula, tantsi, nuta ja naera koos patsiendiga. Need tegevused loovad sidemeid, mille meenutamine toob näole naeratuse siis, kui kooskäidud teekond lõppeb.
Ära oota. Räägi oma inimestele, mida sa nende juures armastad, kuni nad on elus, kuni nad sind kuulevad.
Kaks väga erinevat meest panid mind aru saama, et ma pean tegema suure hüppe, kui kasutan oma töös muusikat. Mõlemad jätsid mu ellu unustamatu märgi, nad panid mind väärtustama igat inimest kõigepealt inimese ja alles siis patsiendina.
Esimene oli Peter Himmelman, kes saatis mulle varsti pärast seda, kui olin võistluse võitnud, just mulle kirjutatud laulu. Olles olnud tema fänn ja imetleja üle kümne aasta, tekitas see minus suurt aukartust. Ma olin olnud ta kontsertidel rahva hulgas ja vapustatud sellest, kuidas ta hoidis inimesi justkui transis. Ma olin veetnud aega ta sügavate laulusõnade üle mõeldes, analüüsides, kuidas need olid nii õiges kontekstis, mitmekihilised ja kaalukad.
Ma olin ta fänn ülikooliajast saadik ja tema selline tunnustus oli mulle nii oluline, et see lisas enesest lugupidamist, produktiivsust ja positiivsust. Samuti ei lasknud see mul kitarrist loobuda, innustas harjutama ning looma uusi meloodiaid ja riffe, kui teraapiaruumides mängisin. Neil hetkedel oli tunne, et muusika ja tervendamine põimusid mu elus kokku millekski tugevamaks, kui need olid olnud omaette.
Teine, kes mulle suurt mõju avaldas, oli patsient Chuck. Ta oli olnud üle neljakümne aasta laulukirjutaja, esineja ja instrumentalist ning me leidsime teineteisega sideme tänu ühisele armastusele meloodia, harmoonia, rütmi ja bluusi vastu ning ta inspireeris mind tegema midagi täiesti uut.
Chuckil oli harvaesinev agressiivne eesnäärmevähk – see ilmneb alati vaid pärast metastaasi lümfisõlmedesse, luudesse või kaugematesse organitesse. Paljude vähiliikide ravi on teinud viimaste aastakümnete jooksul suure hüppe, muutes lugematute patsientide saatust, aga mõne vähi puhul, nagu see, on meil veel pikk maa minna.
Ravi pidi andma Chuckile mõnevõrra kvaliteetaega, aga meie esimesest kohtumisest peale tundus ta vaistlikult teadvat, et ta elu on võtnud teise suuna, ja ta oli sellega leppinud. Üks budistlik õpetus keskendub mõttele, et klaas on juba katki – kuna kõik elus on habras ja ajutine, peame hindama seda aega, mis meil on, ning leppima sellega, et miski ei jää kestma. Chuck oli mees, kes polnud veel jõudnud pensioniikka, kes jumaldas oma abikaasat ja elas rikast, täisväärtuslikku elu, ning sellist masendavat diagnoosi saades oli ta märkimisväärselt tasakaalukas. Isegi kurbusega elades käitus ta nagu tark vana hing.
Nii tema radikaalse ravi kui ka palliatiivse ravi ajal rääkisime me tihti muusikast. Chucki bänd oli soojendanud 60ndatel Rolling Stones’i – see fakt tekitas minus (ja kõigis teistes) kohe suurt usaldust. Tema Elvisest ja biitlitest inspireeritud bänd kandis ülikondi ja kitsaid lipse ning neil oli isegi hitt kohalikus raadios.
Keskeas olid tal Vegases muusikavarietees etendused. Ta esitas minu juures vastuvõtul oma kohutavalt naljakat (ja ropuvõitu) lugu ning ma möirgasin naerda.
Chuck ütles, et see kõik oli imeline, kuni üks ta fänne sai pärast show’d purjus peaga autot juhtides surma. Seejärel ei tahtnud ta enam mängida suurele käratsevale rahvahulgale. Ta sattus depressiooni. Ta naine algul vihjas õpetamisele, seejärel rääkis sellest temaga tõsiselt, siis nõudis, et ta hakkaks õpetama. Ja naisel oli õigus – see andis talle uue hingamise. Selleks ajaks kui me kohtusime, oli ta õpetanud tervet põlvkonda lapsi ja seejärel nende lapsi. Nagu ta mulle rääkis, oli õpetamine ta ellu tagasi toonud. Talle meeldis mõte, et ta pärand elab edasi kõigis neis klaveriõpilastes, kes mängivad ka pärast seda, kui tema on läinud.
Mõte edasielamisest, muusika edasielamisest jäi mulle külge. Ma mõtlesin hümnidele, eleegiatele ja tänulauludele. Need viisid mind tagasi lapsepõlve ja mulle meenus lause, mida ühest vanemate eneseabiraamatust lugesin – Wayne Dyer manitses: „Ära sure, kui sinus on veel muusikat“.
