Alkeemia lugemisnurk | Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro: see on suur vedamine, kui juba noorena leiad enda kõrvale õige inimese

Raamat „Aeg. Teekond nimega Armastus“ arutleb pikalt koos elanud paaride elu- ja suhtetarkusi. Mis aitab armastust paari vahel hoida ning keeruliste aegadega suhtes toime tulla? Need ei ole õpikutarkused, vaid elu poolt läbi proovitud kogemused. Loe Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro 43-aastat kestnud armastusest.

See on suur vedamine, kui juba noorena leiad enda kõrvale õige inimese.

E: See ongi vedamine. Ma arvan, et selle õigega kohtumine on nagu Vene rulett – eriti tänapäevases pildis saad aru sellest, kui palju on suhtekriise ja kui palju antakse välja eneseabiraamatuid. Järelikult kõigil on kogu aeg abi vaja.

Jaak: Ma pole seda kunagi nii võtnud, et oleme mingisuguses alguses ja nüüd hakkame käest kinni koos minema. Oled inimesega koos, sul on mõnus olla ja sa ei mõtle üldse, mis tuleb, mis saab, nüüd planeerime seda, nüüd toda.

Iseenesest hakkab asi veerema ja kui ei veere, siis ei veere. Ei tohi lasta ennast pimestada pringil pepul ja millel iganes. Kui on ainult seksuaalne huvitatus – see läheb väga ruttu üle. Peab ikkagi olema see miski, et leida see sinu inimene, kellega sa koos arened ja kasvad. Teil on ühised huvid…

Abielludes ei mõtle keegi, et kunagi lahutame.

J: Tegelikult sa ei tea kunagi, et see uus parem on. Kõigil on omad vead ja head. Vaatad siis nende heade asjade poole ja vaatad halbadest mööda ja lähetegi oma eluga edasi. Kõik ei saa olla kunagi täiuslikult hea.

Kuidas teie olete keeruliste aegadega toime tulnud?

E. Kogu ae on midagi teha, meil on kogu aeg vaja mõelda kas lastele või loomadele ja palju igasuguseid asju, nii et ei tulenagu mõttessegi, et nüüd on meil kuidagi keeruline. Lapsed sündisid kaheaastaste vahedega. Sul on vastutus väikese uue elu eest, muidugi oleme väsinud aga püüame anda teisele ruumi ka puhata. Me praegu ise ka imestame, kui mõtleme möödunule. Meil polnud vanemaid abiks, kõik oli kaugel, me olime liiga noored ja ägedad. Ostsime need varemed – Sepamaa. Anni oli kärus. Johannes oli tulemas, täiesti pöörased, ostavad varemed endale kaela, siin pliit ei töötanud, kaevu polnud. Hullumaja oli siin täiesti – praegu ei julgeks üldse. Praegu vanavanematena me näeks nii palju ohte, mida me tookord üldse ei pannud tähele, läksime uljalt peale.

J: Kõik oli üleni nii võpsikusse kasvanud.

E: See pani kohe tegutsema, et luu eluruume uuele elule, nendele, kes olid sündinud ja kes sündimas.

J: Kui ma kaevust toru kaevasin majja, et veevärgi saaks sisse, siis Tuksami Jaak pahandas, et ma olen reetnud ugri mehed.

E: Mõned sõbrad tõesti hurjutasid, et me tahame liigseid mugavusi, vett kaevust tuppa, rääkimata tualetist. Aga ma arvan, et Jaagul on kogu aeg olnud ehitamise kirg sees, ja see on palju aidanud, et ta on oma visioonile kindlaks jäänud.

J: Ega ma ise pole ehitanud.

E: Sul on ideed ja sa korraldad, ja see kõik käivitab sind ja teisi.

J: Ilmselt alateadvuses oli ikkagi ideaal, et sa elad mugavalt ilusas majas, ümbrus on hoolitsetud.

E: Ja kui sa midagi tahad, siis sa pead selle nimel ise tööd tegema. See võtab kõik aja, kõik energia, kõik mõtted, ei ole üldse pirtsutamiseks aega ja tahtmist. Me mõlemad tahame kodus olla ja meil on alati kodus kõige mõnusam. Meid ei ahvatle reisimine – oleme küll palju reisinud, aga teisel päeval mina tahan koju juba ja Jaak on samasugune. Ka väga luksuslikes hotellides ei ole seda tunnet mis kodus.

Kas see on alati nii olnud või on tulnud praegu?

E: Oleme nüüd 43 aastat koos olnud ja kogu aeg on kodu läinud aina mõnusamaks ja kasvanud. Kui lapsed suureks said, siis see võimaldas meil aastaringselt siin maal, Sepamaa talus elada ja me oleme pikalt juba täiesti siin. Mõni võib ju arutada, et tuleb Tallinnast ära, läheb väikelinna Haapsallu, siis tuleb Haapsalust ära, läheb maale, mis tal viga on?

J: Kuller, kes alguses käis pakke toomas, küsis, et kas teil siin igav ei ole. Viimasel ajal räägitakse väga palju inimese vaba aja sisustamisest, et jumala eest igav ei hakkaks. Ööklubid, tingel-tangel, mis kõik hommikust õhtuni. Looduse keskel ei saa kunagi igav olla.

Kuidas teie päevad kulgevad ja kui palju te midagi koos teete?

J: Päeval ei näegi üksteist.

E: Jaak on oma puutöökojas. Mina maalin ja siis on nii tore lõunalauas ja õhtul omavahel arutada. Meil on koerad ja kassid, ja suviti me ei ela ainult kahekesi, siis on terve Anni pere ka siin. Kõik need koristamised, söögitegemised, igapäevaelu võtab sult igavlemise. Igavlemine ei tule kõne allagi, kui teed kõiki asju mõnuga, kui sulle meeldibki neid teha. Mulle meeldib näiteks pesu pesta ja mulle meeldib tolmu pühkida jne. Vahel saab jaks otsa ja ei jaksa väga palju, aga kui sa teed igapäevaelulised asjad endale meeldivaks, siis sujub päev kergelt.

Epp Maria, kas Jaak sulle vahel närvidele ka käib?

J: Kindlasti. Ma oskan väga närvidele käia. Ja võin ajada lolli juttu.

E: Kui ta tahab väga palju minuga tehnikast ja autodest rääkida – ta on suur auto- ja tehnikafänn –, siis ma vahest küll ütlen, et ma ei jaksa kuulata. Aga see on meestele nii omane, ma vaatan, et Anni mees on täpselt samasugune.

J: Kui vahel läheb pikemaks veinivõtmiseks või kui Johannes ka siin on – tema naine ka ei salli seda autodejuttu –, aga kui naised magama on läinud, siis me istume ja räägime siin poole ööni.

E: Meie laseme neil rääkida, aga me ei taha sekkuda, sest et nemad ei sekku meie juttudesse ka. Näiteks kui me kašmiirkampsuneid vaatame või midagi muud naiselikku. Mehe ja naise maailmad on erinevad ning seda tuleb aktsepteerida, et me oleme erinevad – see ei ole nii, et me sulame üheks, et kõik me oleme mehed ja naised koos ühes isikus. See oleks vast igav!

Mis sind Jaagu kõrval naisena õnnelikuks on teinud?

E: Nii nagu sõna „abielu“ ütleb – abi ja elu – ta on väga toetav. Ma saan temale toetuda, sest ma ise pean ennast füüsiliselt väga nõrgaks inimeseks. Ma ei oleks saavutanud üldse nii palju oma kunstis, kui ma ei oleks saanud Jaagule toetuda. See hakkab lihtsatest asjadest. Mulle tehakse lõuendid valmis, raamid piltidele ümber, pannakse mu näituseid üles, ja see on väga suur asi. Ma üksi ei oleks paljusid asju üldse teinud ning mingi teistsuguse mehega, kes, ma ei tea, loeks ainult ajalehte, peaksin ma ise tassima oma pilte ja lõuendeid. Toetaja, elukaaslane, abiline … Kaasteeline sellel elurännakul.

J: Sulane, töömees … ja see pole üldse halvaga öeldud.

E: Meil on ühised huvid, meil on ühine ka väga suur loomaarmastus. Meil on kogu aeg olnud koerad või kassid.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Tiina Ristimetsa koostatud raamatust „Aeg. Teekond nimega Armastus“.

Seotud