Ava külgmenüü

Lugemisnurk | Elu laste ja koertega Tenerifel. Mehest rääkimata

Vahetult enne meie kuuenda Euroopa autoreisi ehk kolmanda Eesti-Tenerife marsruudi starti istume Henrikuga kodu terrassile hetkeks maha. Õndsa vaikushetke katkestab Henriku sügavamõtteline tähelepanek: „Täitsa hullud ikka!“. Selle märguande peale tõuseme püsti, Henrik tagurdab kodinaid, lapsi ja koeri täis tuubitud auto aiast välja. Mina viskan aiaväravat sulgedes viimase pilgu sügistoonides koduaiale, kehitan õlgu ja ümisen muiates: „Natuke vist jah“. Nii algab Triin Raave kirjutatud raamat „Tenerifel tegelikult“.

Kui viimaste aastatega siin- ja sealpool Atlandi ookeani meile esitatud küsimused – „Aga mismoodi te siia Tenerifele siis elama sattusite?“ – ühte ritta sättida, saaks tõenäoliselt tehtud tiir ümber maakera. Ega see päris tavaline tõepoolest ole, et inimesed kevade lõpus oma suvekodusse sõitmiseks mitme tuhande kilomeetri pikkuse teekonna ette võtavad. Sügisel aga jällegi õunamahla ja marineeritud seente asemel päevitusriided, kooliasjad ja õmblusmasina sisse pakivad ning taas oma talvela ehk talvekodu Tenerife poole vurama hakkavad.

Heledaverelisest välimusest minu mustlashing küll välja ei paista, kuid umbes kümme aastat veeretasin nagu kuuma kartulit teemat, kuidas tahaks ühe aasta jutti mõnes teises riigis hakkama saamist proovida. 2019. aasta sügiseks on meie elu Tetrise-mängus kukkunud vajalikele kohtadele enamik töö- ja pereelu klotse. Henriku vanemad pojad kannavad juba kaela ja jäävad Eestisse omi seiklusi seiklema.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.