Minuga olid halvad lood. Ma olin lausa meeleheitel. Oli päevi, mil ma lihtsalt vedelesin voodis suletud kardinate taga, hommikust sai öö ja siis taas hommik, ent mina ei tahtnud maailmast midagi teada. Ma ei tahtnud tegelda oma mõtetega. Ma ei tahtnud tegelda oma haigusega. Oma südamevaluga. Oma põhjakäiva firmaga. Ma ei tahtnud tegelda … eluga. Mis mind siis päästis? Olin jõudnud murdepunkti. Ma mäletan seda hästi. Ma ei suutnud seda enam välja kannatada. Mul oli kõrini saanud. Aitab sellest kõigest! Sellest õnnetusest, sellest valust, sellest ängistusest, kõigest sellest, milline ma praegu olen. Mul sai sellest küllalt, aitab! Aitab! Aitab! Aitab! Meeleheitest indu saades ronisin voodist välja, vaarusin töölaua taha, avasin märkmiku ja kirjutasin: Täna annan ma vande: ma armastan ennast, ma kohtlen end kui kedagi, keda ma tõeliselt ja kogu hingest armastan – oma mõtetes, oma tegudes, oma tehtud valikutes, oma kogemustes, igal teadvelolekuhetkel. Ma teen otsuse, et MA ARMASTAN ENNAST.
Rohkem polnud vaja öelda. Panin selle kirja vähem kui minutiga. Kuid see oli nii intensiivne kogemus, et mulle tundus, et ma raiun need sõnad paberisse ja lauda selle all. Varem ma olin endale vastik – teist inimest võisin ma vahest armastada, aga ennast? Kuid nüüdsest peale keskendun vaid sellele mõttele. Iseenda pärast.
Ma küll ei teadnud, kuidas ennast armastada. Teadsin vaid seda, et olen andnud vande – see oli midagi rohkemat kui soov või iha, mida oleks tore täita. Vanne. Ma pidin sellele pühenduma täielikult, isegi kui see mulle lõpu teeb. Kesktee puudus.
Seal hämaras magamistoas keset linna, millel polnud minu suurest otsusest aimugi, seadsin endale sihiks end armastada.
Hakkasin armastust enda vastu väljendama kõige lihtsamal moel, mis mulle pähe tuli. Mis kõige tähtsam, sel viisil sain seda teha hoolimata sellest, kui kehv mu enesetunne parajasti olla võis. Ma hakkasin endale ütlema: ma armastan end. Seda mõtet kordasin ma üha uuesti. Kõigepealt voodis lebades, kus ma tundide kaupa endale kordasin: ma armastan end, ma armastan end, ma armastan end, ma armastan end, ma armastan end.
Muidugi liikusid mõtted vahepeal mujale, uutele radadele, aga iga kord, kui ma seda tähele panin, naasin fraasi kordamise juurde: ma armastan end, ma armastan end, ma armastan end, ma armastan end … ja nii üha edasi.
Esmalt voodis, siis duši all, siis internetis, siis kellegagi rääkides, või lihtsalt oma peas, lasin ma muudkui edasi: ma armastan end, ma armastan end, ma armastan end, ma armastan end. Sellest sai mu olemise ankur, ainus tõeline asi.
Ma võtsin kasutusele ka muid elemente, millest lootsin, et need töötada võivad, ja kui mõni toimis, siis kasutasin seda edasi. Nendest, mis ei toiminud, oobusin. Üllatavalt kähku jõudsin ma lihtsa harjutuseni, mis viis enese armastamise täiesti uuele tasandile. Nüüd olin ma täielikult sihile pühendunud. Tagasitee puudus.
Ma paranesin. Mu keha hakkas kiiremini taastuma. Mu meeleseisund muutus helgemaks. Aga seda ma polnud julgenud loota või ettegi kujutada, kuidas mu elu paranes. Ja vähe sellest – juhtusid asjad, mis tundusid lausa fantastiliselt kättesaamatud, millest ma poleks osanud unistadagi. Just nagu oleks elu öelnud: „Viimaks said asjale pihta, sa idioot. Las ma näitan nüüd sulle, et sa tegid õige otsuse.“
Tutvusin uute inimestega, tekkisid uued võimalused. Selle kõige kirjeldamiseks pidin appi võtma sõna maagia.
Ja kogu aeg kordasin endale pidevalt: ma armastan end, ma armastan end, ma armastan end, ma armastan end. Ma jätkasin harjutamist.
Vähem kui kuu aja pärast olin terve ja heas vormis ja õnnelik, naeratus näol. Minu ellu tulid erakordsed inimesed, olukorrad lahenesid ise. Ja kogu see aeg, kas siis arvuti taga olles või mõnel kohtumisel, kordasin endale oma peas: ma armastan end.
Kui aus olla, siis alguses ma ei uskunud, et ma end armastan. Kui paljud meist seda üldse teevad? Kuid vahet polnud, mida ma uskusin. Tähtis oli see, mida ma tegin, ja ma tegin seda kõige lihtsamal viisil, keskendudes üha uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti samale mõttele, kuni viimaks püsis see meeles enamiku ajast.
Kujuta ette. Kujuta ette tunnet, et sa armastad end pingutuseta. See on nagu silmanurgast päikeseloojangu märkamine. See paneb su peatuma.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kamal Ravikanti raamatust „Armasta end, nagu su elu sõltuks sellest“.
