Alan Adojaan kirjeldab värvikalt ja humoorikas võtmes oma raamatus “On nagu pole” elu Rios. Lugeja saab aimu Rio mitmekesisest ja kontrastiderikkast linnapildist ning tutvub hullumeelse ööelu ja kirevate karakteritega.
RIO!
Rio on hämmastav kontrastide ja äärmuste kogum. Pulseeriv, särtsuv ja ebatavaline. Tohutu ilu segamini äärmise lohakuse ja kaosega. Tuleb tunnistada, et suur osa Riost on esimesel kohtumisel eurooplasele üsna ehmatav. Majad on korrast ära, prügi tänavatel, rahvas on lärmakas ja esmapilgul veidi agressiivne. Samas jälle Copacabana, Ipanema on väga ilusad linnaosad. Teisisõnu, Rio Sul, rikaste rajoon, on kena ja kaasaegne. Täitsa eraldi teema muidugi on linnaäärsed rajoonid ja suurlinnadest eemal asuvad ookeaniäärsed väikesed kohad, mis on kindlasti maapealsele paradiisile lähedaimad paigad, kus on olnud au viibida. Kohalikku melu ja kerget hullumeelsust tuleb lihtsalt huumoriga võtta ja nautida neid asju, mis sel maal ilusat ja meeldivat pakkuda on.
Esimesed paar päeva on tõepoolest väike kultuurišokk, aga siis, kui äkitselt hakkab üks lahe asi teise järel tulema, ei saa arugi, kui juba selle maa kütkes oled. Thiago headuse õied ei langenud Vitoriast lahkumisega, vaid õitsevad edasi täiel tolmukal ka Rios. Nagu mainitud, oli ta võtnud kõned, kuhu vaja, ning organiseerinud nii, et mind ootab seal avatud uste ja südamega senjoor Johnny, kes on ei rohkem ega vähem kui Rio couchsurfing’u isa. Päris korras mees ta muidugi pole. Inimene omab maailma ühes kalleimas linnas suurt maja ja kahte korterit. Mitte et selles iseenesest midagi hullumeelset oleks, aga et peamiselt kasutab ta oma kinnisvara heategevuse korras couchsurfer’ite hordide majutamiseks, on veidi harjumatu kontseptsioon minu jaoks. Esimese kümne minuti jooksul teatab ta mulle uhkusega, et suudab majutada majas 20 inimest ja korterites viis pluss viis ehk siis kokku 30 couchsurfer’it, olles selle näitajaga konkurentsitu liider Brasiilia mastaabis. Kahtlustan, et ka maailma mastaabis on see üsna arvestatav number. Igal juhul nõuab ta telefonis, et tuleksin algatuseks Copacabana randa, kus on iganädalane CS* kokkutulek. Sinna ma siis suundungi. See osutub suuremaks seljakotirändurite kokkutulekuks, kus sagib sadu erutatud ja energilisi friike, kes, nimesildid rinnus, tutvuvad meeleheitlikult kõigiga, kes teele ette jäävad. Jube tüütu üritus, kui oled väsinud kuumast ilmast ja emotsionaalselt kurnatud pikast sõidust. Võtan külma õlle ja istun võimalikult kaugele rannabaari trepile, et sattuda 50-aastase Mike’i (New Yorgist) sõprusperimeetrisse. Mike on suhteliselt lahe säga, oskab tõugata elu, nagu öeldakse. On endale neli aastat tagasi couchsurfing’u käigus kohaliku proua nihvanud ja puha. Proua, kes näeb välja nagu Santa Barbara seriaalist plehkupannud majateenijanna, istub Mike kõrval ja kõkutab andunult kõige peale, mida mees räägib. Roosad huuled ning kingad, silikoontissid, imposantne ahter, sigaret ja kunstripsmed. Väga kinky eit igas mõttes. Näha on, et tegemist on tõelise armastusega nende kahe vahel. Igal juhul Mike elab nüüd Rios talviti ja on väga rahul. Seda võib lugeda ka proua näost, mis on üksainus suur rahulolu. “Those american ladies, they don´t know a rat´s ass about sex!” põrutab Mike kohe algatuseks. Proua kihistab nagu häbelik väike jõehobu. Kärutame Mike’iga endale jooke sisse ja kirume Obamat, kuni välja ilmub Johnny. Tutvume ja sõidame koju. Korter on ruumikas ning kaunis, linnast väljas kümme kilti, ent seda väärt. Johnnyl on samuti kolm tsiklit nagu mulgi, aga väga puine inglise keel. See muidugi ei ole suuremaks takistuseks. Lubatud nelja koera ja kassi polnud kusagil. Nad on maal, selgitab peremees. Tänatud olgu suur Jumal, mõtlen mina ja uinun.
Järgmisel päeval tõusen hilja ja jobutan päeva maha, toites oma internetisõltuvust. Arutame Johnnyga maailma asju. “Ma ütlen sulle, mees, 99,5% brasiillastest on katoliiklased ning mina olen tulihingeline ateist!” raiub jõulise väljendusviisiga Johnny oma sõnadele käelabaga takti, nii et rõdul asuv klaaslauake täriseb: “Brasiilia on kõige usklikum maa planeedil!” Johnny on väga vihane valitsuse peale: “Mina olen endine valitsusametnik ja lahkusin sealt päevapealt, sest sain teada, et valitsuses on kõik vargad ja petised.” Enne lahkumist kuhjas ta kõik oma töö-paberid maja ette, pani põlema ning saatis valitsusele sõimukirjad selle kohta, kuidas see riik on teda petnud, ja vandus, et tema elu sees enam valitsuse jaoks ei tööta. Seejärel läks ja rajas eduka logistikafirma ning on nüüd üks tunnustatumaid sellealaseid eraspetsialiste riigis. Seejärel saan ma põhjaliku loengu Brasiilia majanduse ja poliitika teemadel, mille käigus uus sõber karjub näkku ja klaaslauakesele sülge pritsides nii kõvasti ja raevukalt, et ma saan kerge peavalu ja kuulmiskahjustused. Väga emotsionaalne mees tõepoolest. “Brasiilia on kõige kõrgemate maksudega riik maailmas. Meil on astmeline tulumaks, mida kõik väga vihkavad. Ja mina pean täiesti ebaausalt maksma seda kõige kõrgema astme hullumeelset maksu. Riik röövib meid maksudega, kuis suudab!” kisendab Johnny. Enda väitel on ta väga vaene mees. Ma ei julge talle meenutada, et tal on Petropolises suur rantšo, kaks suurt korterit Rios, üks Sao Paulos ning maja Buzioses, seal rikaste kuurordis. Lisaks veel USA auto ja kolm tsiklit. Ilmselgelt on tegemist puudustkannatava inimesega. Õhtuks aga panen tantsupüksid jalga ja sätin end linna. Ma tahan enda autoga minna, ent Johnny pragab mu läbi, sest et LeiSeca* tähendab, et kui napsutad ja sõidad, siis võetakse sult auto ja ise lähed soolaputkasse. See on mõjuv argument.
Teel linna möödume kahest silindrikujulisest pilvelõhkujast. Üks on vaid skelett, teisel aga aknad ees ja elu sees. “Näed seda maja?” vehib Johnny. “Ehitusfirma tegi ühe torni täiesti valmis ning läks siis pankrotti. Kuna seadused ei lubanud maja kellelgi teisel üle võtta, enne kui protsess läbi, siis kolis sinna favelarahvas ja hakkas rõõmsalt elama tasuta. Seaduse järgi neid välja tõsta ei saa, kui elektri ja vee eest makstud on, ning kui neli aastat mingil pinnal resideerud, ilma et sind seadusega välja saaks tõsta, siis on pind sinu oma. Favelarahvas on seal juba kenasti kaks ja pool aastat resideerunud ning protsess pole veel poole pealegi jõudnud.” Johnny on lausa isiklikult solvunud, et favelast sai seltskond niimoodi ilma maksmata sinna sisse ronida. Palun tal näidata, kus asub klubide ja pahanduste linnaosa, jätan hüvasti ning hakkan reedeõhtusse süvenema. Brasiilias on peamine pidude ja väljas käimise päev laupäev. Sellest hoolimata on ka reedel rahvast tänaval tuhandetes.
Alustan Rio Scenario klubist. Kolm korrust klubi, kus seintele kruvitud kõikvõimalikku antiikset sitta, mida inimkond on suutnud toota: jalgrattad, lõõtspillid, raadiod. Klubis sees on täies suuruses vanaaegne apteek, no ulme. Seal üle kahe tunni vastu ei pea: natsa liiga palju sambatantsu ja vanainimesi. Pole eriline Ladina-Ameerika tantsude proff ka kahjuks, muidu oleks seal saanud peput keerutada matsakate muttidega, nii et vähe poleks olnud. Astun tänavale ja järgneb tundidepikkune ralli mööda baare ja hämaraid rahvast täis tänavaid. Tuhanded inimesed tantsimas ja lõbutsemas otse sõiduteel, mis on hommikuni suletud liikluseks. Kõikjal on sähvivate vilkuritega politseiautod, kisavad tänavakaubitsejad ja pealetükkivad hoorad: igas vanuses, soos ja mõõdus. Lisaks tänavabändid, žonglöörid, trummigrupid, tantsijaid ning muidu värvikad inimesed. Täielik virvarr. Ei pruugigi kuskile sisse astuda: tunnike jalutamist Lapa tänavatel on piisav elamus, et eluks ajaks meelde jääks. Õhtu lõpeb Einari ja paljude teiste soojalt soovitatud suures klubis The Week, mis asub Centralist väljas üsna kahtlase tööstusrajooni ääremail. Öelda selle kohta klubi on ilmselge understatement, see on pigem midagi põrgu, pordumaja ja kombinaadi vahepealset. Ühest uksest tallab morne üleslöödud külastajaid sisse ja hommiku poole lendab ekstaatilisi ja laksu all sulelisi ja karvaseid tegelasi välja igasse ilmakaarde. Klubi on 6000 ruutmeetrit ja väidetavalt on seal õhtuti märatsemas umbkaudu 5000 inimest. Väga hull klubikogemus. Olen vist ainuke mees, kellel särk seljas on ja kes ei väänle ja ei topi oma keelt kellelegi kurku. Enamus rahvast on kõvema litaka all ja kargab nagu vedrujänesed. Eesti klubides toimuks selle kõrval justkui vaiksed luulehuviliste kogunemised ning nohikute klassiõhtud. Muusika suures saalis on nii kõva, et seal pole võimalik olla, kõrvadel hakkab valus. Olen väikeses saalis, seal pole ka nii jõle muss, pigem vanakooli house ja vanad hitid à la Madonna. DJ kutsub mind pulti, saame tuttavaks – lahe friik. Tagaruumis on liitrite kaupa šampanjat ja veel kümnete kaupa lahedaid friike. Tutvun kõigiga, teeme lõputult pilte ja vahetame kontakte. Tavapärane hüsteeriline lõbusus ja pidutseme-nagu-läheks-surma-suhtumine. Nalja saab palju ja külge lüüakse häbenematult nii naiste kui meeste poolt. Geina võiks siin maal ikka ropult skoorida lillegi liigutamata. Naised jällegi eeldavad pigem meestepoolset agressiivset lähenemist. Kui sa macho-isast enese seest üles ei leia, välja ei näita ja jõuliselt ligi ei litsu, siis arvavad kõik, et sind ka naised ei huvita. Meeste pealetükkivus eirab siin igasuguseid moraali- ja eetikareegleid. Sama kehtib naiste võrgutamiskäitumise ja veidi vulgaarse ahvatlemiskunsti kohta. Tundub, et kõik on lubatud patuses, niiskes ja kuumas Rio öös. Pole imestada, et valged mehed siin mõistuse ja raha kaotavad.
Kojusõit on taas meeldejääv elamus. Buss 179 pidi kõige õigemasse kohta viima, ent kiiruga hüppan kogemata 176 peale, mis koheselt gaasi annab ning paigalt sööstab. Bussi number on mulle markeriga käe peale kirjutatud, näitan seda bussijuhile. Too osutab eespool kihutava bussi poole. Seal ongi minu 179. Nähes mu nutust lõusta, annab bussijuht gaasi juurde. Annab gaasi on isegi vähe öeldud, pigem raiub gaasi nii, et buss möirgab ning tormab nagu tank teisele bussile sappa. Teine aga pole ka papist bussijuht ja keerab samuti gaasi peale ning nii nad üksteist jälitavad läbi kitsaste tänavate 80-90ga, kuni tagumine bussijuht suudab äkki 179-le ette keerata ja suruda tolle tee äärde nagu politseinikud teevad roolijoodikutega. Uks paiskub lahti, kaks bussijuhti kisavad üksteise peale naerdes. Kargan 179 uksest sisse ja maksan lõbusale poisile rooli taga 2,50 reaali. Oma allajäämist 176-le kompenseerib uus bussijuht kõige hullumeelsema kihutamisega, mida ma elus näinud olen. Busside kategoorias muidugi. Bussi istmel püsimiseks pean kahe käega hoidma kõvasti torudest kinni ja jalgadega põrandale ankurdunult tasakaalu säilitama. No see on ikka kirjeldamatu ralli: kummide vilinal võetakse kurve, kogu buss koliseb, logiseb, väriseb ja õõtsub ning tundub, nagu oleks meil vanakuri kannul. Kuna tunnel,mille kaudu läbi mäe saab minna, on suletud, siis peame minema üle mäe, läbi imekitsaste tänavate, kus bussijuht suudab käänaku peal maha sõita ühe metallposti. See aga ei häiri teda karvavõrdki. Naeravad piletimüüja-tšikiga täiest kõrist, paneb aga tagurpidikäigu sisse ja laseb tagasi nii järsult, et signaalitavad taksod meie taga peavad paanikas kahte lehte tagurdama, ning kütab minema. Metsik ralli lõpeb õnneks kenasti lõpp-peatuses ilma avarii ja inimohvriteta. Hämmastav.
Järgmine päev loen Lonely Planetit, kus on Rio bussijuhtidele ja nende psühhopaadiomadustele tervepeatükk pühendatud. Tsiteerin: “Local bus drivers rush through the traffic like a raving maniacs, so be sure that you are seated or hold on tight.”
Debüütromaanis “On nagu pole” kirjeldab Alan Adojaan enda uskumatuid ja hullumeelseid seiklusi ning analüüsib oma kummalisi suhteid ja veidraid inimkaraktereid. Nende otsa komistab ta millegipärast pidevalt, trippides ringi lõbu, töö ja armastuse otsinguil. Esimeses osas sööstab autor tundmatusse Brasiilias ning pärast seda, kui ta ühe päevaga miljoni kaotab, lähevad asjad ainult hullemaks. Üks absurdne juhtum ajab teist taga. Alan tutvub vulgaarse džässidiiva, gangsterite ja pärakupostiljoniga, korraldab Rios tänavaröövi, peab lahinguid Cabo Frio ahvidega, kohtab eestlasi, külastab erinevaid patuurkaid ja riskib eluga. Sellele järgneb veidi rahulikum periood Hollandis, kuhu autor läheb oma kriisi seljatamiseks ülikooli õppima. Hollandis võitleb ta tuvidega ja rongifirmaga, põletab närve Briti lehmikuga, armub itaalia tüdrukusse.
Pärast magistrikraadi omandamist järgnevad taas hullumeelseid juhtumisi täis Brasiilia-reisid. See raamat viib sind lennule kohtadesse või olukordadesse, kuhu tavaline inimene ei satu ja lajatab mõnusa huumori, äraspidise elufiolosoofia ning omapärase maailmavaatega. Konkurentsitult selle aasta lõbusaim lugemine.
***
“Alan kirjutab esimesel leheküljel, et see pole reisiraamat, roadmovie käsikiri, eneseabiõpik, autobiograafia, naljaraamat ega armastuslugu või sügav sisekaemus. Aga see raamat on kõike seda ja rohkemgi veel!” Evelin Võigemast
“Alan Adojaan = seiklus! Stiilne tegelane, kes sukeldub tundmatusse pea ees ja kartmatult! Mõnusa killurebimisega rikastatud seiklusromaan on haarav ja vaimukas. Läbi autori silmade ja uskumatute juhtumiset on erutav Elu eri tahkude värvikusest osa saada. Lahe!” Ingrid Peek
