Motivatsioonikoolitaja Alar Ojastu leiab, et võti ühiskonna muutumisele peitub hetkes, kui valijad ei osta enam ära võimatuid lubadusi. Ta arutleb rahu võimalikkuse üle praeguste valitsejate käe all, Eesti võimalikust eeskujust maailmale ning tulevasest, uuest ja transformeerunud 2.0 ühiskonnast.
Küsimus ei ole selles, keda valida. Võti ei saa peituda “uues” erakonnas, valitsuses, parlamendi koosseisus.
Niikaua, kui inimajalugu mäletab, on kõik võimule pürginud poliitikud üle kogu maailma lubanud täpselt ühtesid ja samu asju: rahu, õiglus, headus, küllus, turvalisus, vabadus, võrdsus. Üle kogu maailma. 10 000 aastaga oleks see utoopia pidanud juba valmis saama, sest kui kõik poliitikud läbi ajaloo – mõtle, neid on kokku ilmselt olnud miljoneid – oleksid koostöös teinud ära selle, millest nad kõik räägivad, siis me ei peaks enam uusi poliitikuid valima, et nad saaksid veel 2000 aastat rääkida, kuidas nad kõik selle “asja” ära teevad… Ja muuseas suurendavad ka kaitsekulutusi.
Kelle vastu? Kõik poliitikud ju üle maailma: Venemaal, USA-s, Soomes, Lätis, Leedus – kõik nad lubavad ju rahu. On alati lubanud. Kui kõik lubavad rahu, kelle eest me siis ennast kaitseme? Rahu on.
Seda välja arvatud juhul, kui valijad ikka ja jälle 2000, 3000, 4000, 10000 aastat – valivad uskuda, et sõda on. Oma valikuga lasevad nad sõjast rääkivatel valitsejatel kaitsekulutustega sõda edasi sponsoreerida ning toetavad sedasi maailma suurimat äri. Sellega lükkame edasi maailma, kus ei ole võimalik sõdida, sest keegi ei vali sõdimist.
Ei, küsimus ei ole, keda valida.
Küsimus on selles, kes valivad.
Võti kogu ühiskonna kardinaalsele muutumisele peitub hetkes, kui valijad ei osta enam ära võimatuid lubadusi. Võti peitub selles, et valijad õpivad eristama sigasid kägudest, aga selleks peab kõigepealt saama seast endast kägu. Tunneme ikka ära vaid selle, kes on meile tuttav. Miljonid tundsid Adolfi ära, sest nende sees oli Adolf ja nad valisid endale esindaja: hirm, ahnus, rumalus, vägivald.
Me ei vaja uut erakonda, vajame uusi valijaid. Seega, kui sa tahad inimestele seda, mida sa loodad, et poliitikud neile annavad, siis keskendu ainult ühele asjale: jaga nendega tarkust, jaga nendega tõde, ava nende silmad.
Level, millel mängime, on sama level, mis ta on 4000+ aastat olnud. Level 2 ei alga valitsusest. Level 2 algab siis, kui Level 1 valitsejad ei saa enam Level 2 valijatele Level 1 juttu rääkida, sest me näeme kõik sellest jutust läbi.
Ehk siis – noored ja vanad peavad kasvama targemaks, sügavamaks, sisukamaks, avatumaks kui inimesed, keda nad seni valinud on, sest ainult sellisel juhul ei vali nad edaspidi samu inimesi.
Ma soovitan siiralt igaühele aastal 2015 lugeda kahte väga olulist raamatut. Mitte selleks, et nendes raamatutes oleks “lõplik tõde,” vaid selleks, et mõista, kuivõrd tõest kaugele me kollektiivselt senise elamis- ja valitsemisstrateegiaga oleme liikunud. Esimene on Eesti?
See kõik on juhtumas reaalajas, just praegu.
Võib-olla peabki praegu nii olema, et vanakooli tegijad peavad oma lükked lõpuni tegema ja siis noored tegijad, varustatuna kaasaegse maailmapildi ja tarkvaraga, alustavad täiesti uue elujõuga.
Nad ütlevad siis, et: “Aga hei, mis oleks kui kingiks ühe oma saare Lätile?” Me oleksime riigina üle maailma uudistes: “A small Northern country gifted a land to it’s neighbour and invites all the other countires in the world to come up with creative gifts for neighbours as well in order to promote global unity.“ (“Väike Põhjala riik kinkis oma naabrile maatüki ning kutsub üles kõiki teisi maailma riike globaalse ühtsuse edendamiseks tegema oma naabritele loomingulisi kingitusi” – toim.)
Sellised ideed ei saa tulla kui pole võimekust sellel tasemel mõelda. Kuidas saab jõuda uuele tasemele mõtlemises? Steve Jobs tegi LSD-d. Teised võtavad aja maha ja tutvuvad nende mõtetega, kes olid juba mõtlemises uuele tasemele jõudnud. Kombinatsioon on ilmselt kõige parem.
Mis oleks kui meie tulevane president räägiks avalikult youtube’is inglise keeles, et eesti otsustas olla esimene riik maailmas, mis kuulutas välja igavese rahu ja ütles avalikult välja kõikidele maailma inimestele, et ei ole nõus enam sellist mängu mängima ning me kulutame NATO-le lubatud 2% SKT-st haridusele, teadusele, kaunitele kunstidele, mis omakorda aitaks taastoota 2.0 inimesi ja 2.0 majandust. Ütleks, et sõbrad, wtf, mis toimub? Kõnetaks kõiki maailma noori?
See tekitaks ülestõusud kõikides riikides. Kõik nõuaksid sellist cool’i presidenti, kes räägiks asjadest nii nagu nad on. See võib olla hetkel idealistlik, kuid ühel hetkel juhtub see nagunii.
Kas on üldse šanss, et see ei teeks hetkega noorte jaoks Eestit maailma kõige ägedamaks riigiks? Kõik noored tuleksid kaasa visiooniga luua läbipaistev, ‘no bullshit’-ühiskond. Kümned tuhanded on ootel, aga selleks peab olema 2.0 president. Veateated kõrvaldatud ja uus tarkvara installitud. Kuid ainult 2.0 rahvas tunneb ära 2.0 presidendi.
Seega areneme kõik, kasvame koos. Me oleme tublid. Tänan kõiki raamatukirjastajaid, kõiki rännumehi, kõiki koolitajaid, kõiki õpetlasi, kõiki õpetajaid, kõiki eeskujusid. See on võimas, kui palju uut ja kasulikku üle Eesti iga nädal läbi interneti, raamatute ja seminaride iseenda ja maailma kohta õpitakse. Ma pole poliitikuid veel ühelgi isiksusearengu seminaril näinud, kuid kümneid tuhandeid poliitikaga mitte tegelevaid inimesi küll.
Rahvas uueneb, apgreidub, saab kaks punkt nulliks. Ja kui õpilased on valmis, ilmuvad ka 2.0 õpetajad, poliitikud ja presidendid. Või pole neid siis sellisel kujul enam vaja.
Autor: Alar Ojastu
