Ajuteadlase isiklik rännak läbi insuldikogemuse

Katkend Jill Bolte Taylori raamatust „Silmiavav insult“

Sirutasin endiselt laua taga istudes oma kuuleka vasaku käe välja ja võtsin kätte ligi kaheksa sentimeetri paksuse visiitkaardipaki, mis mul viimase paari aasta jooksul oli kogunenud. Oma praegust arsti olin külastanud ainult ühe korra, umbes kuus kuud tagasi, aga ma mäletasin, et tema nimes oli midagi iiripärast – St. Miski, St. Miski, seega hakkasin seoseid otsima. Suutsin vaimusilmas täiuslikult meenutada tema visiitkaardi keskel ülaosas paiknevat Harvardi vapisümbolit. Olin rahul, et suutsin kaardi välimust täpselt meenutada ja mõtlesin endamisi: Tore, kõik saab korda; ma pean üksnes selle kaardi üles leidma ja helistama.

Kui ma aga pilgu kaardi ülaservale heitsin, avastasin enda hämmastuseks, et kuigi vaimusilmas tekkinud pilt otsitavast kaardist oli osutunud selgeks ja täpseks, ei saanud ma enda ees oleval kaardil leiduvast informatsioonist absoluutselt aru. Mu aju ei suutnud enam eristada kirja kui kirja, sümboleid kui sümboleid ega isegi tausta kui tausta. Kaart nägi selle asemel välja nagu abstraktne pikslipilt. Pildi kõik koostisosad olid ühtlaselt segunenud. Punktid, mis moodustasid keelesümbolid, olid tausta punktidega sujuvalt sulandunud. Värvierinevusi ja servi mu aju enam ei registreerinud.

Avastasin jahmatusega, et mu võime välismaailmaga interakteeruda oli kahjustunud palju ulatuslikumalt kui ma eales oleksin osanud arvata. Ma ei haakunud enam üldse tavareaalsusega. Ma ei suutnud enam tajuda mentaalseid märke, mis olid aidanud mul objektidel visuaalselt vahet teha. Olin võimetu tajuma omaenda füüsilisi piire ja mu sisemine kell oli samuti kadunud, seetõttu tundsin end otsekui vedelana. Lisaks olid nii kaugemad kui äsjasemad mälestused kadunud, mistõttu mul ei olnud enam kindlat pinda jalge all ja ma ei tundnud end enam välismaailmas turvaliselt.

Kui raske ülesanne oli istuda lihtsalt oma vaikinud meele keskpunktis, hoida visiitkaartide pakki käes ja püüda meenutada: Kes ma olen? Mida ma teen? Olin nii hõivatud välise reaalsusega mingigi sideme otsimisega, et mul ei olnud enam kuhugi kiiret. Hämmastaval kombel suutis mu otsmikukoor ikkagi kangekaelselt ülesande juures püsida ja mind aeg-ajalt esineva selguselaine ajal füüsilise valu kaudu maisesse sfääri tagasi juhatada. Nendel selgusehetkedel suutsin näha, mõista ja meenutada, mida ma parasjagu tegin, ning oskasin sissetulevatel stiimulitel jälle vahet teha. Rühkisin seetõttu truult edasi. See ei ole õige kaart, see ei ole õige kaart, see ei ole õige kaart. Selleks, et paar sentimeetrit visiitkaarte läbi sirvida ja lõpuks Harvardi sümboliga kaart ära tunda, kulus üle 35 minuti.

Selleks hetkeks oli telefoni kui niisuguse mõiste muutunud minu jaoks väga huvitavaks ja veidraks küsimuseks. Tundsin, et olin iseäralikul kombel kaotanud igasuguse võime aru saada, mida ma selle instrumendiga peale peaksin hakkama. Sain kuidagimoodi aru, et see „asi“ minu ruumis ühendab mind juhtme kaudu mingi hoopis teise ruumiga ning et teises otsas istub inimene, kellega ma saan rääkida ja kes saab minust aru. Ohsaa, kujuta pilti!

Kuna ma kartsin, et kaotan keskendatuse ja et visiitkaart läheb teistega segamini, tegin laua enda ees puhtaks ja asetasin õige kaardi otse enda ette. Võtsin telefoni ja asetasin selle klahvistiku kirjutuslauale otse visiitkaardi kõrvale. Et mu ajufunktsioonid olid koost lagunemas, nägi klahvistik minu jaoks täiesti veider ja võõras välja. Libisesin küll pidevalt sõnakuulmatu vasakpoolse meele mõju alla ja sain vahepeal taas vabaks, kuid säilitasin kogu aeg rahu. Aeg-ajalt õnnestus mul leida telefoni klahvistikult visiitkaardil olevale kriipsujukule sobiv vaste. Et pidada arvestust, millised numbrid olid juba valitud, katsin kohe, kui olin töntsi parema nimetissõrmega numbri telefonil valinud, sama numbri visiitkaardil vasaku nimetissõrmega kinni. Pidin seda tegema, sest mälestus sellest, millise numbri olin just sisestanud, oli järgmisel hetkel nagu peoga pühitud. Kordasin seda strateegiat, kuni kõik numbrid olid valitud, tõstsin telefonitoru kõrva äärde ja kuulatasin.

Olin kurnatud ja desorienteeritud ning kartsin, et unustan ära, mida pean tegema, seetõttu korrutasin omaette mõtteis: Siin Jill Taylor. Mul on insult. Siin Jill Taylor. Mul on insult. Kui aga telefonile vastati ja ma rääkida püüdsin, avastasin kohkumusega, et kuigi ma kuulsin end oma vaimusilmas selgesti kõnelemas, ei tulnud mu kõrist mingit heli. Ei tulnud isegi mõminat, nagu eelmise kõne ajal. Olin jalust rabatud. Püha taevas! Ma ei saa rääkida, ma ei saa rääkida! Kuni selle hetkeni, mil ma püüdsin valjusti kõneleda, ei olnud mul aimugi, et ma seda teha ei suuda. Mu häälepaelad ei olnud töökorras ega tekitanud mitte mingisugust heli.

Pressisin õhu rinnust välja ja hingasin sügavalt sisse ja nii korduvalt, otsekui püüdes pumpa eeltäita. Püüdsin tekitada mingit heli, ükskõik millist heli esile manada. Saades aru, mida ma teen, mõtlesin endamisi: Nad arvavad, et keegi teeb nendega nilbet nalja! Ärge pange toru ära! Palun ärge pange toru ära! See oli täpselt nagu pumba eeltäitmine, surusin õhu välja ja hingasin uuesti sisse, ja nii ikka ja jälle, pannes oma rindkere ja kõri võnkuma, kuni viimaks tuli kuuldavale: „Uhhhh, uhhhh, sssssss, ssssiiiiiiiiiinnnnn“. Registraator suunas kõne kohe edasi mu ars tile, kellel juhtus imekombel just vastuvõtt olema ja kes istus oma laua taga! Leebe kannatlikkusega ootas ta ära, kuni suutsin vaevaliselt välja hääldada: „Siin Jill Taylor. Mul on insult.“

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Jill Bolte Taylori raamatust „Silmiavav insult“.