Ajaloolane: Kõik, mis meile ei meeldi, ei ole ilmtingimata vaenlase propaganda

Tartu ülikooli teadusuudiste portaal Novaator avaldas intervjuu ajaloolase ja propagandauurija Marek Miiliga, kes kaitses septembris Tartu ülikoolis tööga “Nõukogude propagandasüsteemi toimimine ajakirjanduse argipraktikate kaudu” doktorikraadi. Väitekirja tulemused andsid materjali, et seletada, kuidas kommunistlik partei õõnestas oma propagandasüsteemiga nõukogude kodanike silmis iseenda autoriteeti. Teie doktoritöö räägib mäluajaloost ja propagandast, sellest, mis toimus Eesti ajakirjanduses nõukogude ajal. Ka tänapäeval süüdistavad ida ja lääs üksteist propagandas. Kellel on õigus?Lääne ühiskonnas on sõnal “propaganda” väga negatiivne konnotatsioon – arvatakse, et propaganda peab olema kuri, õel ja tähendab valetamist. See on nii tänu totalitaarsetele režiimidele, pean silmas Nõukogude Liitu ja natsi-Saksamaad.Oma olemuselt on propaganda puhul tegemist siiski abinõuga, millega sa püüad veenda ning panna inimesi oma eemärkide järgi mõtlema ja tegutsema.Lääs ja ida võivad üksteise peale ju näpuga näidata, aga küsimus on selles, mis eesmärkidel keegi midagi teeb. Kas me oleme kindlad, et lääs ei tee propagandat? Või nimetame seda siis informeerimiseks, ent kas kõige selle taga on ikka alati suured humaansed väärtused? Või on selle taga hoopis väga kainelt kalkuleeritud majanduslikud ja poliitilised huvid saada kuskilt kätte mingi oluline ressurss?Kui palju on meil praegusaja Eesti ajalehtede ja päevalehtede online’is propagandat?Seda on raske joonlauaga mõõta. Aga iga lugu, mis on vabariigi valitsuse või praeguses ühiskonnas eksisteerivate väärtuste puhul kriitiline, ei ole tingimata kellegi kuritahtliku propagandaoperatsiooni osa. Kui Vene ajakirjanik kirjutab Eesti kohta midagi kriitilist, siis selle taga ei pruugi olla alati käsk.