Ava külgmenüü

Ajaloolane: juba keskajal rakendati epideemiate ajal Eestis reisipiiranguid

Euroopat tabas 14. sajandi keskel katkulaine must surm. Novaator küsis Tartu Ülikooli keskaja professor Anti Selartilt, kui hävitav oli haigus, mis võisid olla selle põhjused ja kuidas katku levikut toona piirati.

Terminit “must surm” kasutatakse ajalookirjanduses mitte katku sünonüümina, vaid ühe konkreetse, Euroopat 1347-1352 tabanud katkulaine nimetusena, selgitas professor Selart.Musta surma lähtekohaks peetakse Põhja-Kaukaasiat ja Krimmi, kust see jõudis laevadega Kreekasse ja Itaaliasse. Edasi levis haigus põhja poole Kesk- ja Lääne-Euroopasse ning liikus hiljem Põhja-Euroopas juba läänest itta. Eestisse jõudis taud 1351. aastal, levides siit edasi Venemaale.Anti Selarti sõnul nõudis epideemia erakordselt palju ohvreid, tegemist oli omal ajal ilmselt uue haigusega, mis jättis inimeste teadvusesse väga sügava jälje.”Ajaloolased saavad sedastada, kui tugevasti katk inimestele mõjus, kuid paradoksina tähendab see asjaolu ühtlasi, et näiteks omaaegsed hinnangud surnute arvu kohta on üldjuhul tugevasti liialdatud,” ütles Selart.Mustast surmast tingitud kaotused olid regiooniti erinevad, ütles professor. “Kui külad jäid ka täiesti tühjaks, siis mitte sellepärast, et kõik viimseni oleks surnud, vaid talupojad asusid ka ümber tühjadele ja parematele maadele.”Katk oli Euroopas olemas juba varakeskajal, kuid mingitel põhjustel ilmselt taandus. Alates 14. sajandi teisest poolest kuni 18.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.