Mis on edukultuse hind? Kas see, et närbub me hing? Miks soovime iga päev olla paremad ja tublimad? Kellest paremad? Kas naabrist, sõbrast, kolleegist, iseendast? Kes üldse seab selle mõõdupuu ja need ootused, millised peame olema?
Tihti rühime ja rassime läbi elu, teadmata miks. Kas selleks, et tasuda pangalaenu? Kas selleks, et staatus ja tiitel ütleb meile, kes oleme? Kas teiste tunnustus, edu ja õnnestumised teevad meid päriselt õnnelikuks? Jah, kui teedki tööalaselt iga päev seda, mis on su kirg. Kui käid tööl rõõmuga, nii et hing laulab, silmad säravad ja elu on lihtne.
Öeldakse, et silmad on hinge peegel. Kui jalutada ja vaadata inimeste silmadesse, siis näen iga päev katkisi hingi. Silmasid, mis on kurvad, tühjad, kalgid, valu täis, vihased. Mõned üksikud korrad näen ka silmasid, mis säravad, kiirgavad rõõmu ja elamise kergust. Ja need hetked on väga ilusad. Vankriga jalutades kohtan tihti üht vanahärrat, kes iga kord naeratab mulle ja tema silmad säravad nii eredalt. Temast lausa õhkub rahu, rahulolu ja rõõmu. Ta on valinud, et vaatab elu positiivselt. Mul alati süda laulab, kui kohtan selliseid inimesi. Saan aru, et nad on iseendaga tasakaalus ja täidavad elus enda hinge ülesannet. Mul pole aimugi, mida see vanahärra tööalaselt tegi või milline on tema pere. Aga ma näen, et ta on õnnelik ja rahulolev.
Samas, kui kohtan inimesi, kelle silmad on kurvad, tühjad, kalgid või vihased, siis on mul kurb. Sest ma tean, et ilmselt on nende elus olnud selliseid väljakutseid, mis on nad murdnud. Mis on sundinud neid võitlema ja teinud nad katki. Nad on ehitanud enda hinge ümber tugeva müüri, et ennast kaitsta teiste inimeste eest. Ometi me inimestena ei ole ju loodud elama üksi. Me saame elu väljakutsetega lihtsamini hakkama teiste inimeste toel ja abil. Selleks on meil elus pere ja meie sõbrad, kes on meie hingesugulased. Just nimelt selleks, et rasketel hetkedel meile toeks olla, et me ei murduks. Mida meie aga teeme? Lõikame endale kallid inimesed enda elust ära ja ägame üksi selle murekoorma ja valu all. Miks? Sest meil on häbi rääkida, me ei taha olla teistele koormaks. Me peame üksi iseendaga hakkama saama, sest muidu paistame nõrgad. Aga miks me üldse arvame, et peame olema tugevad? Miks arvame, et peame olema kangelased, supermehed või supernaised? Sest me ise ootame endalt liiga palju. Koolist ja vanematelt oleme kaasa saanud selle ootuse, et peame olema tublid ja parimad. Kui õnnestume, on kõik hästi. Kui ebaõnnestume, siis piitsutame ennast. Samas eksimine on ju inimlik ja niiöelda läbikukkumised on elu osa. Need on vajalikud õppetunnid, et saaks minna edasi. Et saaks areneda selles suunas, nagu on vaja.
Kui meil on nälg ainult edu ja õnnestumiste järgi, siis meie hing jääb haigeks. Sest vajalikud elu õppetunnid jäävad saamata ja meie hing ei saa areneda talle vajalikus suunas. Mis siis, kui võtaks avatud meelega vastu ka need ebaõnnestumised ja läbikukkumised ning märkaks, mis on see õppetund. Mida elu proovib mulle sellega öelda? Mis siis, kui võitlemise ja sõdimise asemel prooviks elu usaldada ja alistuda? Kui enda piitsutamise asemel teeks endale pai ja tunnustaks ennast? Selle eest, et julgesid võtta aja maha ja kuulata enda hinge. Et julgesid olla inimene. Et julgesid olla haavatav ja nõrk. Et julgesid olla sina ise ja elada endale.
Allikas: Oma elu loomine: kuidas saada seda, mida tahad
Külluse teadvus: raha annab külluse tunnet, puuduse tunnet tekitab inimene ise
Materiaalse maailma krahh: rahaegreor varjutab hingede tõelist ilu. Ära kunagi müü oma hinge ära!
Live fast, die young – läbipõlemise piiril elav depressioonipõlvkond ehk millal on viimane hetk elus aeg maha võtta
