Kohtun paljude inimestega ja näen päevast päeva, kuidas peaaegu kõik nad on valmis raskusteks. Mida suurem eesmärk, seda valusamaid kannatusi ollakse valmis taluma. Me kõik kogeme valu ja kannatusi elu erinevatel etappidel, kes rohkem, kes vähem. Miks me seda talume? Räägitakse ju, et me oleme ise oma elu loojad ja ikkagi kogu aeg kannatame. Abitus ja oskamatus elada oma elu nii, nagu me tegelikult tahaks, on levinud maailmas nagu epideemia, kirjutab oma raamatus „Õnnelik suhe“ Tiina Tiitus.
Selle jõuetustunde loob uskumus, et mina ei ole ise oma elu looja. Keegi teine teeb maailma selliseks, nagu see on, ja kõik, mis juhtub, on minu jaoks paratamatus. Me arvame, et kes iganes meie igapäevaelu loob (või millest iganes see sõltub), põhjustab meie kannatused. Üldlevinud arusaamine, et valu ja kannatused on millekski head, loob valu ja kannatusi meie planeedil aina juurde ja juurde.
Kuna alati on kogetud valu, hirmu ja kannatusi, mis on põhjustatud kellegi teise poolt, siis ainuke võimalus ellu jääda on olnud manipuleerida selle välise jõuga. On proovitud võidelda, alistuda, leppida, ennast peita või vaenlast tappa. Oleme õppinud, et ainuke võimalus ennast paremini tunda, on sundida maailma muutuma. Proovime panna teisi käituma nii, et me tunneksime ennast selle tagajärjel hästi.
Meie kultuur on õpetanud meile, et me ei tohi olla isekad, egoistlikud. Miks? Kuna enamus inimestest ei usu, et nad on ise oma elu loojad, sõltub nende heaolu teistest. Arvatakse, et kui teine inimene teeb otsused iseenda, mitte minu heaolust lähtuvalt, siis minul puudub kontroll selle üle, kas ma tunnen ennast tema otsuse tagajärjel hästi või halvasti. Nii arvatakse, et kõigil on õigus sekkuda teiste otsustesse ja neid kontrollida. Hoolitsetakse tähelepanelikult selle eest, et keegi kannatuste rajalt kõrvale ei kalduks ja alati leidub neid, kes usinalt eksinu sinna tagasi tõmbab. Kas olete tähele pannud, et õnnelik inimene ajab vahel teised vihale lihtsalt sellega, et ta on õnnelik? Leitakse, et ärgu tulgu meile seda nina alla hõõruma. Ometi ei ole ta midagi teinud teiste ärritamiseks. Küll aga meenutab tema õnn teistele, et nemad ei otsi oma õnne.
Ühiskond ja religioonid tagavad selle, et me keskenduksime teiste õnnelikuks tegemisele. Meie õnn sõltub teistest inimestest. Kõik tahavad olla head ja anda. Kuid teist inimest ei saa keegi õnnelikuks teha, kui ta ise ei tea, mida ta õnneks vajab. Nii istume ja loodame, et teised seda teavad ja meile ütlema tulevad. Soovime oma partnerit rahuldada, kuid kedagi ei ole võimalik rahuldada, kui ta ei tea, mis talle rahuldust pakub.
Meid on sünnist saadik treenitud oma tahet alla suruma ja oma sisemist häält ignoreerima. Ülistatakse isetust ning ego ja tahte puudumist. Kuid isetusel ei ole võimalik siia maailma kehastuda. Ei ole võimalik olemas olla inimesel, kellel puudub isiksus, identiteet, tahe ja ego. Isetus pole võimalik, sest olla inimene tähendabki seda, et me näeme ümbritsevat maailma läbi oma vaatevinkli, läbi iseenda identiteedi, isiku, keha, nime, soo, kogemuste. Teisiti ei saa inimsust kogeda.
Me elame karistuse ja premeerimise ühiskonnas. Elu alguses premeeritakse meid hea laps olemise eest, koolis saame pingutamise eest häid hindeid ja hiljem tööl premeeritakse meid rahaga. Tublid mehed saavad preemiaks seksi, tublid naised ilusaid asju. Me oleme nõus kannatama tulemuse nimel. Enamik meist pole teistsugust elulaadi näinud. Me õpime, et preemia saavad need, kes ignoreerivad kõige rohkem oma sisemist häält ja intuitsiooni. Need, kes ei kuula oma tõelisi kirgi, vaid otsustavad vooluga kaasa minna.
Meile õpetatakse, et väärime head ainult ja ainult siis, kui oleme enne kannatanud ja pingutanud. See on nagu telliks restoranis endale prügikasti ja hakkaks seal sees sorima, sest oleme kuulnud, et seal on üks ilus terve tomat. Tegelikult võiksime kohe tellida selle tomati. Ma usun, et see tomat maitseb ka paremini, kui suure vaevaga prügi seest üles otsitud vili.
Allikas: Tiina Tiitus „Õnnelik suhe“, kirjastus Pilgrim
