Tänase loo peategelane on meie keha, mis teenib meid nii hästi, kui oskab ja saab. Ilma kehata ei oleks ka meid. Vähemalt mitte siin ja praegu. Seepärast ei peaks võtma oma keha kui iseenesestmõistetavat, vaid olema tänulik ja armastama teda.
Tänane teema tundub teoorias iseenesestmõistetav. Miski, mis peaks olema elu alus. See, millelele kõik peaks toetuma. Aga, nagu kõik “peaks” asjad, nii on ka sellega. Me millegi pärast ei tee seda, vähemalt enamus meist. Või, kui teeme, siis osaliselt ja poolikult, mitte algusest lõpuni, risti- läbi ja põiki ja mitte 100%st 110%.
Miks on ometi meil nii raske ennast armastada? Miks on ometi meil nii raske endale andeks anda ja aktsepteerida ennast sellisena nagu oleme? Alati on midagi, mida saaks paremini teha, mingi osa, mis võiks ilusam või teistsugusem olla. Alati on midagi… Mõned meist projitseerivad selle välja. Siis ei nähta niivõrd ennast, kuivõrd välist keskkonda: kodu, partnerit, töökohta, riiki, sõpru… mida iganes. Tarkus seisneb selles, et kui me ennast täielikult armastaksime, siis oleks meil kodu, partner, töökoht riik ja sõbrad, keda (mida) armastaksime. Tundub lihtne. Üks elu paradoksidest, et lihtsad asjad on just need kõige keerulisemad. Elu vimkad ja õppetunnid.
Alles viimasel ajal olen hakanud oma keha vaatama tänutundega. Keha on osa minust, mis teenib mind nii hästi, kui ta saab ja oskab. Tagasi mõeldes tundub, et olen selle imelise masina sees elanud parasiidina. Kasutanud ära, sõimanud, liiga teinud, piinanud… Mis peamine, teda iseensestmõistetavalt võtnud. Mind on kasvatud austama teisi, olenemata sellest, millised, kes või kus nad on. Olen oma vanematele selle eest tohutult tänulik! Kuid millegi pärast olin ma selle kõige juures unustanud enda ja oma keha austamise.
Kuidas sina reageeriksid, kui inimene, kes peaks sind ülekõige maailmas armastama, ütleb igakord sind nähes, hommikul silmi lahti tehes või söögilauda istudes: “Miks sa ometi oled selline? Miks sa ei võiks olla teistsugune? Näiteks selline nagu su sõbranna?” Me ei pane tähele, et me ise lausume igakord nii oma tagumikule, pihale, rindadele, kätele, jalgadele, silmadele, suule, ninale… kui peeglist vaatame. Ja siis me imestame, kui jääme haigeks või kuskilt valutab. Lõpuks jääb keha veel süüdi ka.
Kutsun ülesse kõiki vanemaid õpetama oma lastele, et ennast ja oma keha tuleb armastada. Loomulikult võiks maailm tasakaalus olla, et enda armastamine ei võtaks ohtlikke mõõtmeid. Aga enda ja enda kõigi osade, vigade armastamine on üks elu alustest. Rahuloleva ja õnneliku elu alustest. Miks ei võiks see teadmine meiega koguaeg kaasas olla? Et oleksime sellest teadlikud!
Kutsun ülesse ka kõiki teid, kes te loete, ennast armastama. Te olete just nii, nagu te praegu olete, kõige täiuslikumad! Sajast protsendist sada kümme protsenti. Just sellisena, nagu te olete. Palun uskuge. Palun teadke. Palun jätke meelde. Ausalt!
Tehnika 354: “Sain aru, kui ma ennast ja oma keha armastan, siis annab elu mulle kõik, mida soovin!” Riina Soone
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
