Avades silmad on kõik, mida vaja. Süda valetab ja mõistus mängib trikke, kuid silmad näevad tõde. Vaata oma silmadega. Kuula oma kõrvadega. Maitse oma suuga. Nuusuta oma ninaga. Tunne oma nahaga. Alles siis tuleb mõtlemine, peale seda ja siis sa tead, mis on tõde
Viuh. Päev on möödas. Nädal. Aasta.
Kõht on nii tühi, et vahetult enne õhtusöögi valmistamist vihun sisse kõik võimaliku, sekundiseierist kiiremini. Õhtusöögi jätan punnis kõhu ja mitte viitsimise tõttu tegemata ning nautimata.
Mulle tundub, et see kirjeldab ka elu, mida mõned meist elavad. Inimesed lasevad oma elud viimse piirini, kui üürike moment töö ja une vahel tekib, siis on “nälg” tohutu, ahmitakse valimatult kõike, mida lihtsalt kätte saab, alates telekast.
Mu õpetaja ütles, kui sa tead, et mingi tegevus on sulle halb, aga sa ikkagi teed seda, siis on su karma suurem, kui sellel, kes ei tea, et see talle halb on. See ärritas mind varbaotsteni! Mis mõttes? Kas siis mingit “tasu” ei olegi selle eest, et olen end (omaarvates!) teadlikuks inimeseks “kasvatanud”? Milline röögatu ülekohus! Võin ju siiani närvid sellest mustaks võõbata, kuid see ei muuda seda mõtet valemaks. SÜÜTUNDELE JÄRGNEB ALATI KARISTUS. Kui tunned süüdi, siis tõmbad endale ligi karistuse.
See on üks loogilisemaid seletusi, miks neid, kes kõike justkui hästi ja õigesti teevad, tabavad ebameeldivad asjad.
Tahaksin ilmotsatult elada nagu Echart Tolle, hetkes. Või nagu tänase tehnika mõõgavõitleja Syrio raamatust “Troonide mäng” õpetab. Päriselt näha, päriselt kuulda, päriselt maitsta, päriselt tunda… Kuid igapäevane reaalsus on viimsepiiri nälja kustutamine, vähemalt minul. Ma ei näe, kuule, maitse ega tunne, sest aeg voolab nagu liiv sõrmede vahelt. Plaanid, mida südames (peas) sepitsen vajuvad tuhka, kui märkan, et tegelikult ma ei jõuagi midagi tehtud. Või siis tunnen suurt survet, sest töö ja magama minemise vahele jääb kõigest 4 tundi ja ma pidin veel kodu koristama, tahtsin lugeda, koolitöid teha ning mõned maalid lõpetada.
Võib-olla, kui vaataksin, kuulaksin ja nuusutaksin tähelepanelikumalt, maitseksin naudinguga ning puudutaksin mõttega, siis tahaks ka aeg minu juures kauem püsida? Kui lihtne öelda ja seda raamatust lugeda… ja kui keerukas seda iga päev praktiseerida.
Irooniline, et ma tean, kui suurt tõde tänane tehnika endas kätkeb… ja kuna ma seda tean ning enamjaolt selle järgi ei ela… siis teadagi, milline tunne minus endast märku annab ning mis sellele järgneb…
Tehnika 337: “Avades silmad on kõik, mida vaja. Süda valetab ja mõistus mängib trikke, kuid silmad näevad tõde. Vaata oma silmadega. Kuula oma kõrvadega. Maitse oma suuga. Nuusuta oma ninaga. Tunne oma nahaga. Alles siis tuleb mõtlemine, peale seda ja siis sa tead, mis on tõde.”
See on minu enda (Kaidi Laur) tõlge ingliskeelsest George R. R. Martin’i “Troonide mängust”.
“Opening your eyes is all that is needing. The heart lies and the head plays trick with us, but the eyes see true. Look with your eyes. Hear with your ears. Taste with your mouth. Smell with your nose. Feel with your skin. Then comes the thinking, afterward, and in that way knowing the truth.”
“A Game of Thrones” by George R. R. Martin
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
