Richard Branson teenis oma rikkuse skeemiga, et iga kord, kui läks halvasti, siis poe kinni panemise asemel, investeeris ta firma laienemisesse. Kes ei riski, see shampust ei joo, eks. Minu jaoks oli see inspireeriv. Tavaliselt, kui läheb halvasti, siis kaotame juba ette.
Kui ma sellest lähenemist oma tavalise ahvivaimustusega rääkisin, siis kogesin naeruvääristavat õlakehitust a la “Ja palju on neid inimesi, kes on selle tõttu veel suurema s*** sisse sattunud?” Tõesti ei tea. Miks ollakse nii altid nägema vaimustustes tonti? Inimesed justkui ootavad seda vaimustunud mõttelendu nagu taldrikut, et see esimesel võimalusel puruks tulistada. Järele mõeldes, siis miks ma ei võiks pidada ennast järgmiseks Richard Bransoniks, vaid peaksin eeldama seda teist varianti?
Nagu suurelt mõtlemine ja suureks pidamine oleks vaid väheste privileeg. Limiteerime ennast ja teisi juba eos, kui me ei luba vaimustusel end kanda.
The Beatles – Decca Recordings tõrjus nad, öeldes “meile ei meeldi nende “heli” (“sound”), neil pole mingit tulevikku meelelahtusäris.”
Walt Disney vallandati ajakirjandusest “puuduva kujutlusvõime” ja “ei oma originaalseid ideid” tõttu.
Alber Einstein ei suutnud rääkida kuni nelja aastaseni. Tema õpetajad ütlesid, et “ta ei suuda kunagi eriti miskit saavutada”.
Oprah Winfrey alandati uudiste ankuri töökohalt, kuna “ta polnud sobilik TV jaoks”.
Tehnika 328: Me saame elada suuri elusid ainult siis, kui oleme valmis ise suur olema, allutades illusiooni, et oleme väetud (jõuetud) ning võttes oma elu eest vastutuse.
“We can have big lives only if we are willing to become big ourselves and in the process, give up the illusion of powerlessness and take responsibility for our lives.”
Tehnika pärineb “The hero within”, Carol S. Pearson.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
