Richard Branson teenis oma rikkuse skeemiga, et iga kord, kui läks halvasti, siis poe kinni panemise asemel, investeeris ta firma laienemisesse. Kes ei riski, see shampust ei joo, eks. Minu jaoks oli see inspireeriv. Tavaliselt, kui läheb halvasti, siis kaotame juba ette.
Kui ma sellest lähenemist oma tavalise ahvivaimustusega rääkisin, siis kogesin naeruvääristavat õlakehitust a la “Ja palju on neid inimesi, kes on selle tõttu veel suurema s*** sisse sattunud?” Tõesti ei tea. Miks ollakse nii altid nägema vaimustustes tonti? Inimesed justkui ootavad seda vaimustunud mõttelendu nagu taldrikut, et see esimesel võimalusel puruks tulistada.
