Kui palju me oma päevast lubame olla endil vabad ja süütud ning usaldada? Ja kui palju me oma päevast oleme aheldatud oma süsteemsusesse ning püüame kõigele põhjendusi leida?
Mulle tuli meelde situatsioon, kus mu sõbranna rääkis meie sõbrast, kes pool aastat Costa Rical elas ja lasi teha endale rastapatsid. Pärast nad norisid mind pikalt, et kuidas ma küll ometi sain sellist asja uskuma jääda!? Esiteks oli ta poolkiilakas, teiseks poleks antud sõber iial sellist asja teinud!
Teine situatsioon oli seotud Karam Kriya ehk kundalini jooga numeroloogia koolitusega, kus üks mu kaaslastest ütles, et ta kuulab minu esitatud küsimusi ja pärib endalt, et miks tema taolisi ei esita? Ja ta sai endamisi arutledes pihta, et ta lihtsalt usub ja kõik, kõhklemata.
Mis vahe oli neil kahel pealtnäha väga erineval olukorral, millest üks pani mind kahtlemata uskuma ja teine kahtlema? Jõudsin sõnani “usaldus”. Vahe oli selles, millisele arhetüübi (või alaisiksusega) ma parasjagu ühenduses olin. Sõpradega olin ühendunud selle osaga endast, kes tundis vabalt, lõdvestunult, mõnes mõttes lapsikult. Teises olukorras olin kontaktis oma meelega, analüüsivõimega, selle osaga, kellele meeldib seoseid luua ning lahterdada.
Kui palju me oma päevast lubame olla endil vabad ja süütud ning usaldada? Ja kui palju me oma päevast oleme aheldatud oma süsteemsusesse ning püüame kõigele põhjendusi leida? Kas meie päevas valitseb tasakaal usalduse ja usaldamatuse vahel? Minu arvates on täiskasvanuna kuidagi eriti kerge kaduda oma mõistuse (neocortexi) käärude vahele.
Minul see tasakaal puudub. Usaldust on ikka oluliselt vähem kui usaldamatust. Pigem tundub kõik kahtlane ja ma vaatan enamus asju distantsilt. Ja asi pole üldse selles, et ma ei taha elus osaleda, vaid just selles, et kõik tundub ebaturvaline. Kahtled inimeste aususes, heatahtlikkuses, truuduses, pakendites, mida sulle püütakse poes müüa, juttudes, mida kuuled, sisetundes, märkides jne. Mulle tundub, et see pidev kahtlemine on viinud mind sinnani, kus ma ei usalda üleüldse elu, rääkimata siis iseendast.
See sama dissonants usalduse ja usaldamatuse vahel viib inimese olukorda, kus imedele ei jää ruumi. Imed juhtuvad seal, kus ollakse lõdvestunud ja usaldatavad, kus usutakse! Kui laps näeb metshaldjat, siis ta ei hakka ennast süüdistama hullumeelsuses, vaid ta räägib sellest vaimustunult kõigile. Need on täiskasvanud, kes topivad lapse neocortexi lahterdatud kastidesse ning veenavad teda, et ta nägi und. Kuid, kas see pole mitte elutarkus tõdeda, et tegelikult me ikka ei tea mitte midagi, isegi, kui me arvame, et teame kõike? Kui mul endal puudub kogemus haldjatega, siis see ei tähenda, et neid pole olemas? Ainuke asi, milles ma saan kindel olla on teadmine, et minul see konkreetne kogemus puudub. Ja millegi pärast kellelgi teisel see on. Kas teise hulluks tembeldamise asemel ei võiks ma endalt küsida, et kui haldjad on olemas, siis miks nad näitasid end kellelegi teisele ja mitte kunagi mulle?
Lapselikkust tuleb taastreenida täiskasvanuna. Kui välismaailm on meie sisemaailma peegeldus, siis ausalt öeldes tahaksin elada maailmas, mida usaldan maailma asemel, mida ma ei usalda.
Kui ma ei usu endasse, siis ma ei usu ammugi, et olen suuteline midagi muutma. Sel juhul elan nagu Alice, kes ei proovigi, kuna ta ei usu võimatutesse asjadesse. Kui ma usun endasse ja sellesse, et olen võimeline oma elu juhtima, siis suudan, nagu Kuningannagi enne hommikusööki vähemalt kuut suurepärast muutust oma ellu t(l)uua.
Tehnika 315: “Ei ole mõtet proovida,” ütles Alice, “see ei ole võimalik, uskuda võimatutesse asjadesse.”
“Ma julgen väita, et sa ei ole piisavalt harjutanud,” ütles Kuninganna. “Kui mina sinuvanune olin, harjutasin ma alati pool tundi päevas. Vahel jõudsin ma juba enne hommikusööki vähemalt kuut võimatut asja uskuda.” Lewis Carroll, “Alice peeglitagusel maal”.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
