365 tehnikat, kuidas saada seda, mida tahad: 314

Võim annab võimaluse kasutada ebaõiglust. Peaksime endalt iga päev küsima, kuidas mina kasutan oma võimu? Ükskõik, on see siis kodus lastega, tööl töökaaslastega, kohvikus teenindajaga…

Kes meist poleks rinda pistnud ebaõiglusega? Vaatasin sünonüümi sõnastikust järgi, ebaõiglus=ülekohus=väärus=õiglusetus. Jean-Jacques Rousseau on öelnud, et kuidas saaks keegi olla ebaõiglane ilma kellelegi halba tegemata, kui ebaõiglus seisneb just selles, et teistele tehakse halba?

Tean, et keegi ei saa teha meile kurja, kui meie enda sees pole haaki, mille külge ebaõiglus kinni saaks jääda. Aga oleme ausad, ebaõiglus tundub ebaõiglaselt ja teeb haiget, olenemata sellest, et oleme selle ise endale magnetina külge tõmmanud. See pettumuse-ülekohtu-tunne viib alati vastasseisu: mina ja maailm, mina ja teised, mina ja valitsus, mina ja bürokraatia, mina ja võim vms.

Lugesin, et 0-6-aastaseni on lapsed väga mõjutatud välismaailmast, sest kõik on isiklik. Kui sa mainid naljatledes, et lapsed on põrgulised, siis laps, kes seda pealt kuuleb, mõistab, et tema ongi see põrguline. Mis siis, kui sa isegi ei rääkinud temast või tegid nalja. Mis siis, kui sa isegi pole tema ema või isa. Selle aja jooksul mõjutavad kõik inimesed meid ning sisestavad alateadvusesse mustreid ja uskumusi, mille järgi hakkame täiskasvanuna elama. Päris hirmus, eks?

Mul oli üks põrguline lasteaiakasvataja, kes häbistas ja alandas mind korduvalt. Kartsin teda kohutavalt. Tekib küsimus, kuidas saab üldse sellises asutuses töötada keegi, keda üks väike laps nii kohutavalt kardab? Ma ei tea, mis minus oli, mis temas selle halva välja tõi. Ma ei tea sedagi, kas olin ainuke, kes nii tundis või oli meid rohkem. Tagantjärgi saan aru, et see oli võim, mis tal oli ühe 3-6-aastase üle.

Teine kogemus oli mul keskkoolis füüsika õpetajaga, kellele ma lihtsalt ei meeldinud. Vahet polnud, kas õppisin või mitte, ikka sain kolme. Tunnistan ausalt, lõpuks ma enam ei õppinudki, sest ma ei näinud mõtet. Tagantjärgi saan aru, et see oli võim, mis tal oli ühe 15-18-aastase üle.

Lasteaias õppisin, et mul on eluliselt tähtis inimestele meeldida ning keskkoolis õppisin, et vahet pole, kui palju ma pingutan, siis see pole ikka küllalt. “Toredad” uskumused küll!

Võim annab võimaluse kasutada ebaõiglust. Peaksime endalt iga päev küsima, kuidas mina kasutan oma võimu? Ükskõik, on see siis kodus lastega, tööl töökaaslastega, kohvikus teenindajaga…

Räägitakse, et sa ei saa loota, et sünnitamine pole valus, kuid sa saad valu teistmoodi defineerida ning seda energiat muud moodi kogeda. See käib kõige kohta siin elus. Minevikku ei saa muuta, valu ei saa olematuks teha, aga sa saad enamus (kui mitte kõik) õppetükid kuidagi kasuks pöörata.

Kõik vast teame, kui vajalik on andestamine. Reaalsus on see, et andeks andmine võib aega võtta. Haavad paranevad ajaga. Mul on olnud mõlemad jalad kipsis. Tean liigagi hästi tunnet, mida tähendab oodata. Mida tähendab ümber defineerida situatsioonid, kuhu elu sind paneb. Mida tähendab võidelda veskitega. Mida tähendab lootusetus ja lootus.

Kuid vaatenurga muutmiseks on vaja jõudu, mida annab turvatunne, usaldus, tähelepanu, tingimusteta olemine, kaastunne. Jõu kogumiseks on vaja armastust. Ja mitte ainult välist, vaid eelkõige enesearmastust. Kui sa armastad iseennast, siis pole vahet minevikul, olevikul, tulevikul, lasteaiakasvatajal, füüsika õpetajal, halval onul või tädil kassas. Siis on sul jõudu, et muuta ebaõiglus õppetunniks ning võidelda ülesse tuleva lootusetusega, lakkuda oma haavu ning muundada valu energiaks. Siis on sul jõudu seda kõike teha. Tühja klaasiga ei saa janu kustutatud!

Tehnika 314: Aeg ei paranda kõiki haavu. Armastus parandab kõik haavad.

“Bountiful, beautiful, blissful”, Gurmukh.

Autor: Kaidi Laur

Allikas: http://catchingwish.com

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.