Kui Maal leiaks aset pooluste nihe, oleks sellele järgnev maapinna ja vee ümberasetumine võrdeline kataklüsmiga. Tagajärjeks oleksid maavärinad, veidrad ilmastikumuutused, hiidlained ja augud planeedi magnetväljas, mis kaitseb planeeti kahjuliku kosmilise kiirituse eest.
Pooluste nihe viitab geoloogilisele nähtusele, mille käigus liiguvad Maa välimised kihid koos ühtse massina.
Mõne inimese väitel saabub maailmalõpp tule, teiste sõnul jää tõttu. Viimasel ajal on filmide stsenaristid ja viimsepäeva ennustajad hakanud maailmalõpu põhjustajatena eelistama looduslikke kataklüsme. Mis puutub lõpu saabumise täpsesse aega, siis on väidetavalt teadjamatel inimestel saanud kombeks Maa huku kuupäevaks kinnitada 2012. aasta.
Miks just 2012. aasta? Vastus pärineb tõsiusklike inimeste tõlgendustest (ja nende oma arusaamadest) Nostradamuse, Edgar Cayce’i ning mitme teise ebamäärase ja ebateadusliku allika kirjeldustele tuginedes.
Mõned inimesed, kes on ajaviiteks uurinud eri õpetusi viimsepäevast, on seda lõpukuupäeva veelgi täpsustanud, tuues esile 2012. aasta 21. detsembri, mil nende väitel lõpeb maajade pika ajaarvestamise kalendri 5125-aastane tsükkel. Eksperdid on aga üksmeelel, et maajade endi arvates ei tähistanud see kuupäev maailmalõppu, nii et võite vabalt osta tooreid puuvilju ka veel 2012. aasta 19. detsembril [Allikas: MacDonald].
Oodatava viimsepäeva tulekut kinnitavate teaduslike tõendite puudumine ei ole takistanud selle uskujatel esitamast omaenda teaduslikke teooriaid vankumatute tõenditena kohe-kohe saabuvast massilisest hävingust. Üks kõige märkimisväärsem idee, mis on otsustatud oma väidete toetuseks esitada, on pooluste nihke hüpotees, mille järgi liiguvad maakoor ja vahevöö (ehk Maa välimised kihid) koos ühtse massina. Pooluste nihe võib viia poolused Maa ekvaatorile lähemale, liigutada Põhja-Ameerika mandri pooluste suunas või tuua kaasa muid tagajärgi Maa suhtelises asetuses, sarnaselt peopesas väikese gloobuse pööramisega.
Pooluste nihke hüpoteesi teisendeid on arutletud juba alates 19. sajandi keskpaigast. Kuigi paljud teaduslikud küsimused, millele see hüpotees on püüdnud vastata, on vahepeal saanud seletuse tänu laamtektoonikale, on teoorial olemas kindel füüsikaline alus.
Laamtektoonika ja pooluste nihe on küll omavahel seotud, sest neid juhivad samad jõud, aga pooluste nihe – Maa väliskihtide liikumine ühtse massina – toob endaga kaasa teistsuguseid tagajärgi kui laamtektoonika, mille käigus maakoore osad põrkuvad, hõõrduvad üksteise vastu ja libisevad üksteise peale või alla, tekitades uusi meresid, luues mäeahelikke ja paigutades ümber terveid mandreid.
Kui Maal leiaks äkitselt aset suur pooluste nihe, oleks sellele järgnev maapinna ja vee ümberasetumine võrdeline tõelise kataklüsmiga. Lühiajaliseks tagajärjeks oleksid maavärinad, veidrad ilmastikumuutused, terveid mandriosi uputavad hiidlained ja võimalik, et ka augud planeedi magnetväljas – meie kilbis, mis kaitseb planeeti kahjuliku kosmilise kiirituse eest.
Pikaajalised tagajärjed sisaldaksid maapinna ja vee ümberasetumist troopilises ja lähistroopilises vöötmes. Uued poolused muudaksid täielikult ookeanihoovuseid ja kuumuse jaotumist Maal, mille tulemusena vahetuks kliima kõikjal maailmas. Mandrijää võib sulada ja mujal uuesti moodustuda või jäädagi sulanuks, seeläbi ookeanitaset tõstes või alandades.
See kõik toob meid tagasi küsimuseni, kas selline katastroofiline nihe võib ka aset leida ja kui võib, kas see juhtub siis 2012. aastal. Saate küsimusele vastuse teada kohe, juhul kui maailm enne edasi lugemist järsku ei lõpe.
Pooluste liikumise hüpoteesi taust
Mõistmaks pooluste nihet (mida geoloogid tunnevad ka pooluste liikumise hüpoteesi all), on abiks see, kui meil on peas selge kujutluspilt Maa ehitusest.
Maa ei ole lihtsalt üks suur kivikera. See koosneb ühise keskpunktiga kihtidest, millest igaühel on püsiv temperatuur ja paksus. Väline kiht ehk maakoor koosneb kivistest ja omavahel läbipõimunud osadest. Maakoore alumiiniumsilikaadist laamad liiguvad parvedena kuumast ja tihedast kivimassist koosneva ülavahevöö peal, mis omakorda ümbritseb vedelamat alavahevööd. Veelgi sügavamal katab vedel niklist ja rauast koosnev välistuum Maa tahket ja rauast koosnevat sisetuuma. Teisisõnu koosneb Maa tahkest väliskihist, mis ümbritseb vedelat sisemust, mis omakorda asub tahke keskpunkti ümber.
Suurem osa Maa sisemisest kuumusest on talletatud vahevöös, kus temperatuur kõigub konvektsiooni tõttu – seesama protsess leiab aset ka vee keetmisel, ainult et Maa puhul toimub see sadade kilomeetrite ulatuses ja vee asemel on aine, mida “Austin Powersist” tuntud Doktor Kuri kutsuks “tulikuumaks vedelaks magmaks”. Tulisem magma kerkib maakoorele lähemale, samal ajal kui jahedamad ja tahkemad ained (näiteks teiste laamade alla surutud ookeanilaamad) vajuvad tuuma suunas [Allikas: Sager]. Konvektsioon hoiab käigus tektoonilisi protsesse ja jaotab ümber Maa seesmist massi.
Vahevöö kohal maakoor kõigub, kaldub, vajub ja vetrub, reageerides surve ja koormuse muutustele, nagu näiteks pärast jääaega, mil mandrijää naaseb merre sulavee kujul. See liikumine sarnaneb paadi kõikumisega hetkel, kui inimene sellelt maha astub või sellele peale ronib, ainult et see protsess toimub palju aeglasemalt.
Kui maasisene või -pealne massi ümberjaotumine muutub ebaühtlaseks, võib aset leida pooluste liikumine, sest Maa pöörlemise tsentrifugaaljõud suunab sellised massianomaaliad – olgu need siis maakoores või vahevöös – ekvaatori poole. Mõned geoloogid väidavad, et midagi sellist on ka varem juhtunud. Üks võimalik näide leidis aset umbes 800 miljonit aastat tagasi, teine 510–610 miljonit aastat tagasi, põhjustades suuri muutusi kliimas, mis tõid endaga kaasa Kambriumi plahvatuse – suhteliselt kiire ja peaaegu üheaegse esimeste skeletiga loomade tekke. [Allikas: Maloof].
Mõned teadlased usuvad, et pooluste nihe toimub ka praegu, liikudes igal aastal umbes neli tolli ehk ligikaudu kümme sentimeetrit [Allikas: Tarduno]. See aeglane “paadi tasakaalu taastumine” on planeedi füüsiline reaktsioon jääväljade sulamisele pleistotseeniajastu lõpus enam kui 20 000 aastat tagasi [Allikas: Maloof]. Siiski pole veel põhjust peret John Cusacki limusiini istuma panna. Kuigi laamtektoonika seisukohast on see protsess kiire, edeneb see siiski väga-väga aeglaselt. Pooluste asendi püsivaks muutumiseks kulub 1 kuni 100 miljonit aastat, mis on geoloogia puhul samaväärne sõrmeküünte kasvamise jälgimisega. Praegu käimas olev protsess lõpeb enne suuremat nihet [Allikad: Tarduno; Kirschvink].
Sõltumata sellest, millisest küljest asja vaadata, ei ole poolustel võimalik nii kiiresti vahetuda, nagu seda kujutati näiteks filmis “2012”.
Magnetpooluste vahetumine
Pooluste nihe aetakse tihti segamini pooluste vahetumisega, mille käigus vahetavad kohad Maa magnetpoolused. Tõendeid selliste vahetumiste toimumise kohta on küllaga, peamiselt iidsete kivimite raudoksiidides, mis joondusid jahtudes planeedi magnetpõhjapoolusega. Selline joondumine leiab praegugi aset mõne tardkivimi puhul, näiteks laava jahtumisel ja kristalliseerumisel.
Magnetpooluste vahetumised leiavad aset korrapäratult (umbes iga 300 000 aasta tagant) ja täielikuks vahetumiseks kulub tuhandeid aastaid. Mõned nimetavad seda “Lõuna-Atlandi anomaaliaks”, tuginedes Brasiilia ranniku lähedal asuvale süvendile Maa magnetväljas, mis võimaldab kosmilisel kiiritusel ja laenguga osakestel tungida sügavamale atmosfääri kui tavaliselt. See peaks ette kuulutama lähenevat pooluste vahetumist, mis võivat juhtuda juba 2012. aastal. Teadlased ei pea seda tõenäoliseks. Ka siis, kui selline vahetus juhtuma peaks, ei ole tagajärjed ekspertide sõnul katastroofilised [Allikad: Kiger; Snowden].
Allikad
• Cottrell, R. D., et al. “Late Cretaceous True Polar Wander: Not So Fast.” Science. Vol. 288, lk 2283. 30. juuni 2000.
• Encyclopedia Britannica. “Chronology.” Encyclopedia Britannica Online. 2011. (29. mai 2011)
• Evans, David A. D. “True Polar Wander and Supercontinents.” Tectonophysics. Vol. 362, lk 303, 2003.
• Kiger, Patrick J. “Shifting of the Poles.” National Geographic. 2011. (27. mai 2011) http://channel.nationalgeographic.com/channel/ends-of-the-earth-pole-shift-1
• Kirschvink, Joseph L. Geobioloogia professor California Tehnoloogiainstituudist. Isiklik kirjavahetus. 14. juuni 2011.
• MacDonald, G. Jeffrey. “Does Maya Calendar Predict 2012 Apocalypse?” USA Today. 27. märts 2007. (28. mai 2011) http://www.usatoday.com/tech/science/2007-03-27-maya-2012_n.htm
• Maloof, Adam. Geoteaduste (geoloogia) abiprofessor Princetoni Ülikoolist. Isiklik kirjavahetus. 1. juuni 2011.
• Maloof, Adam. “Maloof on Pole Shift.” National Geographic. 2011. (27. mai 2011) http://channel.nationalgeographic.com/episode/2012-countdown-to-armageddon-4438/Overview#tab-maloof-on-pole-shift-1
• Maloof, Adam. “True Polar Wander and the Origin of the 800 Ma Bitter Springs Carbon Isotope Stage.” 8. august 2006. (27. mai 2011) http://geoweb.princeton.edu/people/maloof/tpw.html
• Raub, T. D., J. L. Kirschvink ja D. A. D. Evans. “True Polar Wander: Linking Deep and Shallow Geodynamics to Hydro- and Bio-spheric Hypotheses.” Uurimus geofüüsika teemal. Vol. 5, ptk 14, lk 565. 2007.
• Rivet, Ryan. “The Sky is Not Falling.” New Wave. Tulane University. 25. juuni 2008. (29. mai 2011) http://tulane.edu/news/newwave/062508_maya.cfm
• Sager, William W. Okeanograafia, geoloogia ja geofüüsika professor Texase A&M Ülikoolist. Isiklik kirjavahetus. 1. juuni 2011.
• Snowden, Steve L. “South Atlantic Anomaly.” Goddardi kosmoselennukeskus ROSAT Guest Observer Facility. 16. august 2002. (14. juuni 2011) http://heasarc.gsfc.nasa.gov/docs/rosat/gallery/misc_saad.html
• Tarduno, John A. Geofüüsika professor Rochesteri Ülikoolist, Rochester, N.Y. Isiklik kirjavahetus. 1. juuni 2011.
Tõlkinud : Joonas Orav
Allikas: http://science.howstuffworks.com
